Kas nimetame tänavu 10. – 19. oktoobrini väldanud teatrifestivali „Kulne mask” kuue nominendi ja laureaadi näitamist Eestis festivaliks või mitte, selge on siiski see, et nelja aasta jooksul oleme näinud rahvuslikest ja riiklikest oludest sõltumata head teatrikunsti. Ka võtab etenduste sünkroontõlge riigikeelde küünikutelt suure osa lõbust ära, kes muidu saaksid ürituse liialt venelaste peoks nimetada. Kuid teisest küljest oleks sel küünikul ka õigus, sest pole ju uudis, et oma emakeeles ei näe meie kohalikud venelased just tihti kõrgetasemelist teatrit.

Sel aastal tõusis kolmest nähtud „maskist” raskusteta esile Sergei Ženovatši lavastatud Gogoli „Mängurid”, mis on 2007. aasta „Kuldse maski” kolmekordne laureaat. Kunstnik Aleksandr Borovski loodud must-valge sümmeetriline lavaruum rõhutas teema või pigem igavese probleemi kaasaegsust ja elujõudu. Erinevalt hiljutisest Tallinna nukuteatri „Mänguritest” ei olnud nüüdsed petjate petjad koletised, vaid peened, sümpaatsed, lõbusad ja isegi toredad kamraadid. Nii nagu „Mängurites”, tunneme külmaverelise ja küünilise ning ilmselt kunagi põrgus põleva härra ära liiga hilja. Iga päev kuuleme, kui mees või naine, kel taskud tühjad või kirves seljas, ohkab, et „temast ma poleks küll seda oodanud”. Kas Ženovatš juhib oma lavastusega tähelepanu „lollile, kes saab ka kirikus peksa” või „hundile lambanahas”, jäägu tõlgendamiseks. Ja tõlgendamist jagub, sest „pühakodadena” külastame nii panku, kõrtse kui kaubanduskeskusi ja lambanahka asendab viisakas ülikond.

Kuigi ühest küljest polnud tegemist tõesti mingi erakordse kontseptsiooniga ega ennekuulmatu asetumisega tänasesse päeva, oli näitlejate töö vaatamist väärt. Üleüldise loomulikkusega (tekst, käitumine) lõi meisterlik trupp klassikast põneviku. Kuna näitlejad teadsid, et me teame, kuidas lugu lõpeb, siis ei rõhutudki sellele, mida nad teevad, vaid kuidas nad seda teevad. Ja see oli peen.

Ilmselt toob kombinatsioon „Kuldne mask” ja vene teater selle maja vaikimisi rahvast täis. Valimatult seda kombinatsiooni kasutades tuli aga nii mõnelgi teatrikülastajal silmi pööritada, kui ta sattus nägema nüüdistantsulavastust „Komitasi laulud”. Silmapööritajaid oli muidugi mikroskoopiline arv, sest 2008. aasta „Kuldse maski” parima lavastuse nominent nüüdistantsu kategoorias täitis ruumi etnograafilis-koreograafilise atmosfäär-tantsuga, mis ühelt poolt nõudis vaatamist, suunas aga ka oma mõtteid mõtlema. Nagu sellistel puhkudel ikka tavaks. Lavastaja-koreograaf Natalia Kasparova on inspiratsiooni saanud armeenia helilooja Komitasi elust ja loomingust ning armeenia rahvamuusika saatel mediteeriv ning metafüüsiline vaade ka toimub. (Kas see kõik ka toimib, on iseküsimus.)Peale selle, et lavastus oma hämaruse ja arhailisusega oli kunstiliselt klaar, on igati tervitatav mõte läheneda koreograafiliselt kunagiste vennasrahvaste ajaloole. Lavastuse tutvustuses kinnitab lavastaja, et Komitasi muusika innustas neid maksimaalselt süüvima Armeenia ajalukku, õppima tundma armeenia rahva kultuuri ning traditsioone, mis aitas neil jõuda üldinimlike järeldusteni ja leida end praegusajas. Ilmselt on ka see laiemalt mõtlemine üks nende edu pante.

„Kuldse maski” Eestis korraldajate missioonitundlikkust eksponeeris Aleksandr Maksimõtševi lavastatud „Uinuv kaunitar” Charles Perrault’ samanimelise muinasjutu ainetel, sest tegemist on just lastele suunatud nukuteatriga. Teater on peen vahend noore inimese kujundamisel, sestap ei saa ka alahinnata igakeelse lasteteatri olemasolu olulisust. Eriti Eestis, eriti praegu. Üksi mängiv Elina Agejeva „publiku mõjutamisele” ei apelleerinud ning pühendus ihu ja hingega marionettidele. Võib-olla tegi ta seda liiga ekspressiivselt ja kas just nukukunstižanris eesrindlikult ja -kujulikult, aga publikut see ei heidutanud.