Soome muhedus on selles mõttes nagu kärts viina või soome tango: ühest küljest terav, aga teeb su hingele hella, sooja pai. Kiviräha ja Tammsaare (mürgine eesti klounkirjanik, kes peenelt kõige ja kõigi üle lihtsalt irvitab) najal külmas ja karmis lapi tundras ellu ei jää. Pigem on abi Arto Paasilinnast, Antti Tuurist, Aapelist ja Aleksis Kivist. Abi oleks tõenäoliselt ka Karl August Hindrey, Oskar Lutsu, Juhan Peegli ja Sulev Nõmmiku mõnusatest pajatustest – muhedus pole kindlasti ainult soomlaste rahvuslik aare. Aga mulle tundub, et soome kirjasõna on natuke soojem ja sõbralikum, muheduse kui sellise osatähtsus on põhjanaabrite juures natuke suurem kui meil. Ja filmikunstis on vahekord minu arvates umbes sama.
Eesti filmikunstis leidub muhedust küll ja küll („Nipernaadi”, „Keskea rõõmud”, „Siin me oleme”, „Noor pensionär”), aga oma Kaurismäki meil siiski puudub. Ehk on põhjuseks kokkuvarisemine, mis tabas õitse-eas eesti filmikunsti seoses üleminekuperioodiga 1990. aastatel? Soome filmikunstis terav katkestus ju puudub. Või on siiski tegemist rahvusliku iseloomu peene, aga siiski tuntava erinevusega?
Dome Karukoski film „Polaarjoone sangarid” on selles mõttes igati soome film. Kangelasteks on kolm töötut jorssi: Janne, Kapu ja Tapio. Jannel on kuri naine (põhjusega), Tapio veel igatseb suurte tissidega naist (nähtud baaris mänguautomaadil tissipaljastamise mängu mängides), Kapul aga kirvendab hinges enesetapmise traditsiooniks arenenud esivanemate äng. Rohke viina turgutusel, põletava sõimu ässitusel suunduvad Põhjala mehepojad unisest, soomestunud lapi väikelinnast keset pimedat jõuluööd Suurde Linna (Rovaniemi), et tagasi võita kadunud väärikus, päästa abieluõnn ja leida hommikuks kuskilt digibox Janne naisele Inarile, sest Inari tahab kangesti „Titanicut” vaadata. Kõrvuti muude katsumustega nagu kütuse- ja alkoholipuudus satuvad nende teele tapjalesbid, politsei (korduvalt), mõrvarlikud taksojuhid, tüüned vene mafioosod, lumetorm ja Janne naise Inari salakaval, vihaleajavalt edukas eksmees Mickey. Viimasel on muidugi digibox olemas, koguni mitu tükki ja Janne naist jahib tõbras ka endiselt.
Lavastajal pole vaja oma tegelaste vastu üleliia karm olla, selle töö on soome-ugri suitsidaalne iseloom, majanduslangus ja pikad pilkased talveööd juba ära teinud. Kaamerasilm jälgib keerulise elusaatusega meeste tegemisi küll inimlikku lollust ja nõrkust maha salgamata, aga siiski kuidagi soojalt ja hellalt. Filmi tempo ja rütmiline struktuur vastavad igati Ameerika filmitegemise parimatele kommetele, suuremat jokutamist ja munadesoojendamist pole eriti ette nähtud. Loomulikult on filmil ka tarviline happy end nagu soe päts leiba ahjust, aga too pole teps mitte lömitamine jänkide filmikunsti ees, vaid pigem nagu palsam filmivaataja õrnaks tehtud hingele. „Polaarjoone sangarid” on südamlik-muhe soome road-movie, mis kõlbab tegelikult vaadata igaühele, soost ja rahvusest väga olenemata. Kes tahab, võib tiba nutta löristada, kangema närvikoega vaatajale on naerumüristamise kohad valmis pandud, peenema maitsega rahvale jällegi paras lõuatäis absurdi. Minu lemmikkoht selles linateoses on filmi algus. Kapu jutustab, et koolis pandud ta kirjandit kirjutama teemal „Kohalikud turismimagnetid”.
Kapu ei osanud muid turismimagneteid esile tuua kui too puu, mille otsa juba viis põlve täismehi end silmustatud nööri abil on üles riputanud. Seejärel näidatakse üsna värvikaid enesetapulugusid, millest vägevaim on viimane: Kalle Laamanen, kelle töökoht ja naine just lõuna poole minema olid rännanud, vaadanud kohalikus baaris telerist hokimatši Soome vs. Rootsi. Soome läinud alguses võimsalt juhtima 5 : 1 ja siis tundunud Kallele, et hetkeks on kõik korras, et maailmas siiski on mingisugune õiglus olemas. Kuri saatus tahtnud aga teisiti. Rootsi meeskond kogunud end ja läinud jõudsalt Soomele järele, peagi olnud tablool võimsast eduseisust saanud kusine 5 : 5. Järgmises kaadris näeme tüsedapoolset meest puu küljes rippumas, seljas soome värvides hokisärk, peas tobedad plastmassist sarved. Ma ei tea miks, aga see pilt ajab mind siiamaani naerma.