„Zen on tee, millel ma kommunistina kulgen”

Seda kosmilist harmooniat ja vastandite ühtsust, mille kristlusest kaugenenud luuletaja avastas zen’is ja mida paradokside kaudu väljendas juba Herakleitos, taotles Saarikoski arvates kommunism. Kuna kogu nõukogude kunst oli aga Saarikoski meelest primitiivne, puudus kommunismil see prohvetlik mõõde, mille kunst oleks võinud talle anda: „Kunst on kommunikatsioon, inimestega ühenduse pidamine. Ta on ühiskondlik fenomen. Sellepärast peabki kunstnik elama maailmas, kuigi mitte maailmast: ta peab koos inimestega värisema, aga mitte oma, vaid nende hirmu pärast”.

„Mina olen keele-erotomaan”

„Mina olen keele-erotomaan,” väitis Saarikoski, „niipea kui uut keelt kohtan, tahan talle sisse pääseda ja kohe; olen meremees keelte merel, kallim igas sadamas, ja ma ei jõua ühtegi neist korralikult tundma õppida, välja arvatud võib-olla soome keel, see on minu keelenaine.”

Seejuures tõlkis Saarikoski soome keelde Homerose „Odüsseia”, James Joyce’i „Ulyssese”, Aristotelese „Luulekunstist” ja mitmeid teisi maailmakirjanduse tähtteoseid, kaotamata omaenda luules jõulist kõnekeelsust ja karjala keele kõla.

Hasso Krull võtab tema loomingu kokku: „Nii oligi moodustunud Pentti Saarikoski stiil oma täies jõus ja ilus: aeg-ajalt hõre ja läbipaistev, aeg-ajalt tihe ja hämar, aeg-ajalt voolav ja pulbitsev, aeg-ajalt hakitud või isegi katkendlik. Seda kõike ühendab luuletaja dionüüsiline isikumüüt, mis muudab detailid kirkaks ja vastuolud tähendusrikkaks.”