Alles see oli, kui tulise arutelu objektiks sai vastuolulise potentsiaaliga, ilmselt alles tulevases rakendumise faasis oma tõelist loomust näitav niinimetatud allikakaitse seadus. Värskelt on „õhus” uue haridusministri ajalookäsitlus, mis sisuliselt kutsub üles riiklikul tasandil ja julgeolekupoliitilisel eesmärgil kontrollima ja vormima rahvuslikku kollektiivset  teadvust toitvaid „suuri lugusid”. Poliitiliselt õrna teemana on üleval eestikeelse õppekava edendamine vene koolides. Keeleja infovõimu „suurprojektide” kõrval mõjub meie riigipea hiljutine sõnaloomevõistlus süütu rahvusromantilise maineprojektina. Korduvad teated Jaan Kaplinski loobumise kohta emakeeles kirjutamisest toovad aga taas esile keeleküsimuse politiseerituse: on ju ühelt poolt tegemist ilmse protestiavaldusega ja teiselt poolt teatud publiku (eeldatud) valmisolekuga tõlgendada seda loobumist poliitilis-patriootilises kontekstis – kuni kodumaareetmiseni välja.       

Hoides vähegi meeles seda, mis toimub juba 20 aastat meie silme all, tundub enamik kohalikest keele-show’dest ja -draamadest tegelikult üsna tühine – lisaks silmakirjalikkusele ja/või populismile. Selles kontekstis ei lähe peast küsimus, kas tõesti ükski show- ja võimumeestest ei ole mõelnud, mil viisil ja mis suunas on eesti keelt (ja mõtlemist) paarikümne aasta jooksul mõjutanud ingliskeelne kommertskultuur – primitiivsed lihtlaused, loosungites ja visuaalides mõtlemine? Ei ole juhtunud kuulma arutelu selle üle, kas neidki  mõjusid (muude kõrval) võiks pidada ohuks rahvuslikule identiteedile ja julgeolekule. Tundub, et mitte, sest kuigi ettepanekud muuta kõrgharidus Eestis ingliskeelseks on toonud ka vastuväiteid, on kehtiv hariduskorraldus seda erinevate stiimulite koosmõjul tasapisi teoks tegemas. Selge sõnum on selleski, et ametlik Eesti kiidab heaks inimeste väljarände.       

Keeleküsimuse ekspluateerimine poliitikas on siiski märksa süütum tegevus kui  igivana keelemaagia, mis tänapäeval kannab infosõja nime: teatud sõnade, mõistete ja lugude ülevõimendus ja tabudega ümbritsemine. Mõnikord näib, et see sõda käib emakeeles oma rahva vastu. Aga nagu muiste, on ka uue aja püha sõnavara – majanduskasv, demokraatia, innovatiivsus, jätkusuutlikkus, läbipaistvus, integratsioon, kodanikuaktiivsus, kultuuriline mitmekesisus, vähemuste õigused, euroopalikud väärtused jt – eelkõige  rituaalne ja tähistab kuuluvust. Kuigi mõned neist on ametlikku autoriteeti kaotamas ja mõjuvad vähemalt tõsielu kontekstis samasuguste propagandistlike loitsudena nagu omaaegne nõukogude retoorika, ei peeta avalikku kahtlemist mõistlikuks. Eestlaste kollektiivne (enese)tsensuur on hakanud mõjutama kõneviisi kõige üldisemas mõttes. Oleme (taas) jõudnud konformismi ja konjunktuursuse ajajärku. Kriitilisus,  kahtlused ja küsimuste esitamine ei ole hea toon, seda ei vaja valitsus, reklaamiostjad ega kõikvõimalikud „katusorganisatsioonid”. Huvitav, et Interneti-kommentaariumideski leiab heakskiitu pigem räige sõim kui argumenteeritud kriitiline mõte. Kui õitsva sotsialismi ajal esines meil üksikuid eelmisest ühiskonnakorrast pärit puudusi, siis praegu pole meil neidki. Positiivsus ja rõõmus meel on lojaalsuse ja edukuse märk. Optimismikampaaniad  on osa julgeolekupoliitikast. Welcome to Estonia! Keep smiling!