Seda lihtsalt kuulamise mitmekesistamist ei peaks ju sugugi pahaks panema. Nii erinevad, kui on inimesed, on ka publik. Ei kuula ju võrdsetel alustel ei koolitatud interpreet, muusikakriitik, muusikat nautiv arst või jurist, eluaeg muusikasõber olnud kultuurne pensionär ega alles klassika avastanud inimene. Seetõttu võib ühest ja samast kontserdist saada vaimustatud või olla pettunud.

Kalle Randalu kava ?Mozart ja tema naised? oli suunatud muusikasõprade laiale ringile, kuna see kandis propageerivat ja tutvustavat ilmet. Vaevalt saab seda hinnata tavalistest interpretatsiooni kriteeriumidest lähtudes. Pigem võiks aluseks võtta ? kellena ilmus geniaalne helilooja Mozart, kas kontsert äratas huvi, kutsus kokku kuulajaid, õpetas midagi uut ja muutis rikkamaks? Kindlasti õpetas nii mõndagi uut, kui Mozartist just väga palju ei peaks teadma. Ülle Kaljuste loetud Mozarti kirjade kuulamisel tuli meelde Mozarti-film ?Amadeus?, kus heliloojat-geeniust näidatakse lihast-verest inimesena, kes pealegi sugugi pühakut ei meenuta. Mozarti mõningate kirjade stiil ja väljenduslaad on pehmelt öeldes ?okeeriv. Muusika illustreeris seda kõike omal moel, jäädes samas aga tekstide tugevuse kõrval nagu ilutsevalt jõuetuks.

Kõiki neid objektiivseid asjaolusid kõrvale jättes ? millega ma siis nüüd rahule ei jäänud? Oleks siiski tahtnud kuulda Kalle Randalut esitamas konkreetseid teoseid iseenda parimat esituskunsti järgides.