Kõige positiivse kõrval tekitas etendus siiski ka küsimusi, millest enamik on seotud muusikalise kujundusega ja – selle kaudu – osalt ka lavastusega. Natuke kahju oli, et muusikaline kujundus seostus laval toimuvaga võrdlemisi üheplaaniliselt. Esitamisele tulnud teosed või teosekatkendid kõlasid üldreeglina vaid siis, kui neile näidendi tekstis otseselt viidati (siinkohal tuleks märkida, et esitamisele tulnud teosed-katkendid võinuks kavalehel siiski ka ära tuua). Erandi sellele reeglile moodustasid näidendi algus- ja lõpumuusika. Näidendi algusmuusika (mõni Salieri ouverture?) funktsioneeris nii omalaadse avamängu kui ka Salieri kui helilooja muusikalise iseloomustusena. Kuid lavastust lõpetava teose, Mozarti g-moll sümfoonia K183 I osa valik tekitas näidendi dramaturgiat silmas pidades mõnevõrra nõutust. Miks oli puhtakujulist Sturm und Drang’i kehastav teos valitud artikuleerima n-ö lavastuse koodat, s.t hetke, kus kõik oli juba sisuliselt läbi? Missugusele ikka veel lahendamata dialektilisele vastuolule pidi see siin viitama? Miks teos, mis muusikaliselt kujutab endast puhtakujulist olevikku, nüüd ja praegu lahtirulluvat draamat, pidi esindama lavastust kokkuvõtvat üldistust?

Näib, et lavastuse muusikalises kujunduses on puudu terviklikust režiist ja pole suudetud välja murda illustratiivsusest, mistõttu jäi suur osa orkestri potentsiaalist kasutamata. Pelgalt vahemängude või üksikute repliikide esitamise asemel võinuks orkester olla laval toimuvasse palju aktiivsemalt ja mitmeplaanilisemalt kaasa haaratud. Näiteks Salieri monoloogid pakkunuks mitmekesiseid võimalusi muusikaliste foonide loomiseks. Mainitud foonid oleksid võinud sobivates kohtades kasvada üle dramaatilisteks žestideks ning olla integreeritud nii Mozarti kui ka teiste heliloojate originaalteoste või nende katkenditega. Dirigendi kaasabil oleks Tallinna Kammerorkester sellise ülesandega kindlasti hakkama saanud. Lisaks teksti illustreerimisele oleks võinud muusika ka teksti kommenteerida, astuda sellega dialoogi, sellele isegi vastanduda jne. Paraku jäeti kõik eelnimetatud võimalused peaaegu realiseerimata.

Mõnevõrra küsitav oli ka Mozarti Reekviemi puhul salvestise kasutamine. Kuna lavastuses kõlanud XVIII sajandi heliloojate originaalmuusika oli osalt juba niikuinii kammerorkestrile sobivaks arranžeeritud, siis võinuks seda teha ju ka Reekviemi puhul. Kui aga eesmärgiks oli luua teatav ruumiline (ajaline?) distants – salvestatud muusika mängiti maha saaliga piirnevast kõrvalruumist –, siis võinuks ju sama efekti saavutada ka hetkeks kõrvalruumi liikunud muusikute abil. Selle lavastuse kontekstis mõjus salvestatud muusika nagu tipprestoranis kiirtoidu pakkumine.

Näidendis kõlanud seadeid oli üsna õpetlik kuulata. Nimelt demonstreerisid need veel kord seda, kuivõrd läbimõeldud ja habras on Mozarti teoste instrumentatsioon. Juba väiksed muudatused avaldavad suurt mõju teose välisilmele. Kõnealuses lavastuses kujunes probleemiks puhkpillipartiide ülekandmine keelpillidele (Mozarti g-moll sümfoonia K183 I osa). Ilmselt ei oleks tohtinud seda teha väga üksüheselt, s.t ei oleks pidanud üritama võimalikult suurt osa puhkpillide materjalist keelpillipartiides mingil viisil artikuleerida, sest selle tagajärjeks oli kohati ebamozartlikult paks ja pisut „sogane” faktuur. Näidendis kõlava orkestrirepliigi puhul oleks soovitanud kasutada aga pigem mõne Mozarti või Salieri accompagnato retsitatiivi materjali selle asemel, et see ise komponeerida. Praegu langes see XVIII sajandile mitteomaste dubleerimiste ja häältejuhtimise tõttu stiilist natuke välja.

Kokkuvõttes kujunes etenduse külastamisest meeldiv sündmus. Kui muusikaline dramaturgia kõrvale jätta, siis sisaldas lavastus nutikaid leide (näiteks pimeda muusiku „laenamine” orkestrist). Tulevikus soovitan aga tegijatel sellise teatritegemise vormis sisalduva potentsiaali ära kasutada.