Sa oled kas sihilikult või tahmatult hoidnud silma (kõrva) peal paljude heliloojate loometeel, jälginud nende kujunemist ja muutumisi. Kas kellegi kujunemises on olnud midagi eriliselt üllatuslikku, ootamatut?
Silma peal olen hoidnud nii sihilikult kui ka tahtmatult ja olen ammu taibanud, et kõik küpsevad ja muutuvad nii üliõpilastena kui ka hiljem – mõni kiiremini, mõni aeglasemalt. Kuidas keegi muutub üksikasjus, ei tea nad ise ka ette. Päris ootamatu on olnud, kui mõni andekas helilooja kaob varsti pärast lõpetamist, lakkab muusikat kirjutamast. Kahjuks on paar sellist olnud.
Kuivõrd ennustatav on muusikastiilide teke ja muutumine?
Ei ole ennustatav, õnneks! Oleks ju igav, kui oleks. Suurepärased üllatused on olnud minimalismi sünd kuuekümnendate aastate keskel ja prantsuse spektralism seitsmekümnendail, mõlemast saime Eestis teada palju hiljem. Näiteks Tristan Murail’ teost kuulsin esmakordselt heliloojast sõbra kassetilt kaheksakümnendate teisel poolel, teadsin ainult, et tegu on prantslasega. Võib-olla oskaksid paremini ennustada tippheliloojad maadel, kus pärast Teist maailmasõda polnud uue muusika esitamise keeldu? Mul on üks tore kirjatükk inglise ajakirjast The Musical Times, mis oma 150aastaseks saamise puhul (1994) palus kümmekonnal heliloojal öelda, milline võiks olla uus muusika 150 aasta pärast. Enamik vastajaid kippus ennustama muudatusi muusikaelus – kontserdikorralduses või hariduses – või siis rääkima tehnoloogia võimaluste täiustumisest. Muusika enda tuleviku ennustamisest on juttu kolmes vastuses. Brian Ferneyhough ütles, et juba tagantjärele tarkus on piisavalt halb asi, aga ettenägelik tarkus on kindlasti hullem. Pierre Boulez lubas ennustada muusika tulevikku aastaks 2143 siis, kui talle enne öeldakse, missugune on ilm Londonis 2143. aasta teatud kuupäeval. György Ligeti foto juures on ainult toimetuse tekst: „Kahjuks pole mr Ligetil muusika tuleviku kohta ühtegi ideed”.
Nüüdismuusika kontserte on Eestis rohkem kui üheksakümnendatel või varem. Kuidas sulle tundub, kas kuulajaskond on uue muusika suhtes leebem või äkki on muusika ise muutunud nn kuulajasõbralikumaks?
Head muusikat on kuulaja alati märganud. Kuuekümnendatel tõid nooremate heliloojate esiettekanded saali täis. Palju oleneb ka taustast ja see on avardunud kogu aeg. Mäletan, kuidas kaheksakümnendate keskel küsis üks üliõpilane, mis selles Tambergi „Concerto grosso’s” siis nii uut oli, see on ju täiesti tavaline muusika? See oli niisiis umbes 30 aastat pärast teose ilmumist. Tõin klassi plaadi – töötasime alles vinüülplaatidega – tüüpilise viiekümnendate looga, Lydia Austeri klaverikontserdiga, mis on „Concerto grosso’st” ainult neli aastat varem kirjutatud. Auster oli andekas inimene. Tema klaverikontsert, mis järgib romantilise instrumentaalkontserdi mudelit eestimaiseid viise eelistades ja vahel ka eestimuusikalikult pikkamisi heietades, võeti väga hästi vastu ja oligi oma aja eesti heliloomingu paremaid teoseid. Aga kõrvutamine selgitas, kui uus oli „Concerto grosso” rütmi- ja värvisärin eesti publiku jaoks, kes sellega ka rõõmuga kaasa läks. Heliloojad, kuulajad, interpreedid – kõikide maailmapilt on praegu palju avaram. Suuremad muutused algasid esimese „NYYDi” festivaliga (1991) ja NYYD Ensemble’iga, ühes nendega on kasvanud ka publik. Ligi kakskümmend aastat hiljem on meil uue muusika ansambleid terve rida, kõik interpreetide endi moodustatud. Paljud solistid ja väiksemad ansamblid esitavad suurepäraselt nii klassikat kui ka nüüdismuusikat. Kõik need – ja vahel sümfooniaorkesteridki – on heliloojatelt uusi teoseid küsinud ja saanud ka. See on normaalne nüüdismuusikaelu! Praegu küll takistab või aeglustab mõnegi idee elluviimist rahapuudus, aga ideede puudus oleks hullem.
Kuivõrd peegeldab uus muusika ühiskonnas toimuvat? Eesti teater (näiteks NO99 ja Von Krahl) on selles vallas väga aktiivselt sõna võtnud.
Muusika peegeldab tahes-tahtmata inimestes toimuvat, aga ühiskonna vahetut peegeldamist ei maksa oodata, muusika on liiga abstraktne kunst – see on tema eripära ja võlu. Vahetut sotsiaalsust ja õiget ideoloogiat nõuti sõjajärgsetel kümnenditel, aga kuidas sai helilooja tõendada, et ta on ideoloogiliselt õigel teel? Ainult vokaalteoste teksti ja instrumentaalteoste „õigete” pealkirjade abil! Küll aga on ühiskonna muudatustega seotud muusikaelu, sealhulgas õppimisvõimaluste avardumine. Vabas ühiskonnas on muusika ulatunud alati üle riigipiiride. Mozart tegi õppereisi Itaaliasse ja kui Tobias oleks püsinud ainult Eestis, poleks ta „Joona lähetamist” kirjutanud. Ligi poole sajandi vältel võis Eestist väljaspool õppida ainult Moskvas või Leningradis, sinnagi oli raske pääseda. Praegu on muusikaakadeemial 88 partnerlepingut 23 maa kõrgkoolidega, igal aastal õpib umbes 30 EM TA üliõpilast mõnda aega, tavaliselt ühe aasta, mõnes Euroopa riigis. Ja ma näen kogu aeg, kui hästi see mõjub. EM TA kodulehelt võib leida veel palju huvitavaid arve. On ka neid, kes õppinud pikemalt ja saanud näiteks Juilliardi või Guildhalli muusikakooli diplomi.
Muusikakoolides ja keskastme õppeasutustes alustatakse uue muusika loenguid enamasti Schönbergiga. Kas sellele oleks alternatiive?
Minu kogemus õpilastega ütleb, et „päris” uut on neil palju kergem vastu võtta kui sajanditagust „uut”. Aga muidugi. Võiks proovida alustada hilisemast muusikast ja siis laiendada tasapisi ajaloolist vaatenurka. Mina olen üliõpilastega alustanud Teise maailmasõja järgse muusika kursust eelkäijatele pühendatud sissejuhatusega, Mahleri ja Debussyga. Neid ju ikka tuntakse, aga harva oskab keegi sõnastada, mille poolest oli kumbki uudne romantismi taustal. Interpreetide puhul sõltub palju sellest, kas nad enne uue muusika kursust on ise mänginud midagi peale klassikaliste ja romantiliste teoste. Mis puutub Schönbergisse, siis ta ongi „raske”, sellest kirjutas juba Alban Berg. Õigus võib olla neil, kes väidavad (näiteks inglise muusikakirjanik ja terava keelega kriitik Norman Lebrecht), et põhjus pole kompositsioonitehnikas, vaid Schönbergi karakteris: ta olevat olnud isikuna üsna raske juhtum, ülimalt enesekeskne ja kasina huumorimeelega. Kõik see, mida inimene endast kujutab, peegeldub tema muusikas, teisiti ei saa olla. Aga varane Schönberg, „Pierrot lunaire” kaasa arvatud, on ju kergemini tajutav ja annab võtme ligipääsuks hilisemalegi. Lõpuks, armastus Schönbergi (nagu ükskõik kelle) vastu pole kohustuslik, küll aga peaks mõistma tema rolli muusikaloos.
Loengutes sa oma lemmikautoritest ja teostest ei räägi, aga kas siin võiks? Kas sümpaatia on olnud püsiv või muutunud aja jooksul?
Seda ei ole juhtunud, et täna teos meeldib ja homme enam mitte. Mõnikord esialgne võlu ainult tugevneb. Mõni hea teos on ennast minu jaoks ammendanud, aga alles aastatega. Ja seda ei tohi ometi öelda üliõpilasele, kes parajasti on selle muusika avastanud ja suures vaimustuses. On juhtunud ka, et esialgu ei taju, ei kuule, mida kuulan. Siis võib aidata uuesti kuulamine ja sageli muutub mulje tänu uuele interpretatsioonile. Kui kuulen head muusikat mulle tundmatu nimega heliloojalt, hoian tal edaspidi silma peal. Näiteks rootslase Anders Hillborgi ja New Yorgi hiinlase Tan Duni (mõlemad Tüürist paar aastat vanemad) avastasin 1993. aastal Helsingis, nad olid biennaali külalisheliloojad. Hillborg pole veel pettumust valmistanud, Tan Duni mõned uuemad teosed pärast filmimuusika Oscarit on. Luciano Beriot või Witold Lutosławskit kuulsin juba üliõpilasena ja kuulan meelsasti seniajani. Need olgu lihtsalt näiteks toodud, sest sümpaatiaid on mul nii palju (ja muidugi mitte ainult uues muusikas), et loetelu oleks nagu inventuuri aruanne. Need on ka nii erinev
ad, et paljastuks mu põhimõttelagedus, sest seda sorti eelistused ilmutavad alati rohkem eelistaja kui selle objekti kohta. Heimar Ilvese üks kuulsaid lauseid üliõpilastele oli: „Sellest, mida teie räägite, ei muutu Bachi muusika paremaks ega halvemaks”.
Küsinud Anu Paulus