Ühel hetkel avastasin, et mõõdan seda, kui palju ma tööd olen teinud, sellega, kui palju mu kontoriprügikastis prahti on. Ikka päeva jooksul ju sööd midagi, viskad tehtud asjade nimekirja minema või teepuru sõelast välja. Aga tegelikult tundub, et inimeste tegevust saabki mõõta niimoodi: näritud nätsudes, kommipaberites ja muus sellises. Maakera on praeguseks jõudnud oma arengus antropotseeni – inimene on domineerivam jõud kui geoloogia. Kui tuleviku arheoloogid peaksid Maal miljonite aastate pärast väljakaevamisi tegema, siis leiaksid nad praegusest ajast, et kõik kohad on inimeste asju täis. Klaasi, plasti, ilmselt ka mõningaid metalle, betooni, telliseid ja töötlemismärkidega kive leiduks omajagu. See, millest nad läbi peavad kaevuma, et praeguse ajahetkeni jõuda, on aga meie teha.
Teadlased on maailma hoiatavaid avaldusi juba ammu teinud.1,2 Thomas Malthus kirjeldas juba XVIII sajandil, kuidas inimkond ei saa eksponentsiaalselt kasvada, sest toidu hulk kasvab lineaarselt (ja lõpuks saab maailm täis ning toit otsa). Meil läks hästi ja globaalset näljahäda ei tekkinud, kuigi prognoosi järgi oleks pidanud. Roheline revolutsioon ehk paremate viljasortide aretamine, kunstlike väetiste kasutuselevõtt ja pestitsiidid, aga ka nafta kasutuselevõtt hoidsid selle ära, kuid kokkuvõttes lükkab see siiski vaid probleemi edasi, kuna maakera on ikka sama suur ja rahvastik kasvab. Ruumi poolest ei ole maailm muidugi inimesi sõna otseses mõttes täis. Kui kutsuda kõik 7,5 miljardit inimest kokku ja panna nad kõrvuti seisma, siis eeldusel, et igaühele kuulub üks ruutmeeter, kataks me inimestega ainult 7500 ruutkilomeetri suuruse ala ehk umbes nii palju kui kolm Saaremaad. Inimeste majad ja teed võtavad aga enda alla palju rohkem ruumi, ja põllud ning karjamaad suisa umbes 50% maismaa eluks kõlblikust osast. Mu sõber, kes oli Lõuna-Aafrika vabariigis välitöödel, lasi mul kord arvata, mis on sealne kõige suurem aiaga piiratud ala. Ei ole Hiiumaa-suurune looduspark. On hoopis läbi terve riigi harunev asfalttee, mille ümber on farmid.
Ökoloogid on pikalt ja pidevalt hoiatanud nii kliimamuutuste kui keskkonnas toimuva mitmekesisuse kao eest.3 Tundub täiesti üleliigne sel teemal veel rohkem raamatuid kirjutada – tagumine aeg oleks tegutsema hakata.
Inimkond on hävitanud 83% metsikutest imetajatest ja poole taimedest, et teha ruumi oma vajadustele: praeguseks on biomassi poolest 96% maailma imetajatest kariloomad ja ainult 4% metsikud.3 Maailmas on üldse kokku umbes 200 000 pruunkaru – see on umbes kahe Tartu jagu rahvast, kui tegu oleks inimestega. Sama palju oli 1970. aastal Islandil inimesi. Lõvisid on aga üldse ainult 20 000 ja Sumatra ninasarvikuid ainult 100. Nii pisikese populatsiooni puhul ei saa nende partnerivalik ilmselt ka kuigi optimaalne olla, kuna aktiivses paljunemiseas isendeid on võib-olla ainult mõnikümmend.
Pikas perspektiivis aitavad mõlema probleemi vastu samad lahendused: vähendada fossiilsete kütuste kasutamist, vähendada metsaraiet, vältida ajutiste lahenduste kasutamist oma elujärje parandamiseks. Kui kliimamuutustega on raskem võidelda (hästi, sina ei puuri ju naftat, võib-olla isegi ei sõida lennukiga), siis oma igapäevaste valikutega elurikkuse eest seista on palju lihtsam. Eelista kohalikku toodangut, Eesti või Läti kartulit, mitte Itaalia kartulit või Lõuna-Aafrika ube. Ära niida oma muru liiga perfektselt – las lilledele jääb ka mõni aianurk, kus õitseda. Tunne huvi oma lähikonnas toimuva vastu (tunnistan, et ma ei käinud nt Tartu bussiliinide arutelul, kuigi võinuks) ja väldi kiirmoodi (loo oma stiil, kõik ei pea 2018. aasta sügisel leopardimustrit kandma). Kõlab nagu mingi hipivärk? Kohe läheb süngemaks.
Mul on väga hea meel, et ma elan praegu, mitte näiteks 100 või 1000 aastat tagasi. Sellist mitmekesisust oma valikutes kui nüüd, poleks mineviku minul kunagi olnud. Praegu aga: tahan, ostan banaani (seda üht sorti, mida igal pool müüakse), käin kinos, kasvõi kolin mõnda teise riiki. Kogu maailma(majanduse) eesmärk on majanduskasv, mille sihiks peaks olema, et meil kõigil oleks parem. Sõna otseses mõttes: käib teenuste ja kaupade hulga ning turuväärtuse suurendamine inimese kohta ajas. Tegelikult tahavad inimesed pigem süüa (ja magada), mitte abstraktset majanduskasvu ega lõputult tarbida. Olgu, rikkaks tahavad paljud saada, aga tõsi – enamik ei saa. Aeg on mõelda natuke keerulisemalt, et mida me tegelikult ühiskonnana saavutada tahame, ja teha natuke pikema mõjuga otsuseid kui neid mõneaastaseid – nii pikk on aeg järgmiste valimisteni. Me ei saa elada keskkonnas, kus teisi liike pole. Ja seda teiste liikide mitteolemist on viimastel aastasadadel ja kümnetel aina enam.4,5
Elurikkuse ja toidu probleemile tulebki läheneda pikaajalist kasu silmas pidades, ja sealjuures lokaalselt. Eestis me saame kaitsta seda elurikkust, mis meil siin olemas on, kuigi elurikkus on globaalne ja meie pääsukesed nt käivad vahepeal Aafrikas. Eesti põllumajanduspraktikad näiteks on üpris samasugused kui mujal Euroopas, me läheme täpselt sama monokultuuride-hiigelpõldude rada kui mujalgi, ning see, et Eesti rahvaarv on väike, ei muuda asja, kuna põlluvilju ja liha saab alati eksportida sinna, kus on rohkem inimesi ja vähem põllumaad. Mida aga saaks teha, on loodussäästlikumate praktikate kasutuselevõtt. See on miski, mis väikses riigis ilmselt paremini toimiks kui suures: seadusi luua ja nende järgimist õpetada ning kontrollida on võrratult lihtsam, ka ei ole siinsed suurkorporatsioonid nii meeletult suured. Saaks ju küll teha vaheribadega põlde nii, et tolmeldajad pääseksid põllu keskele või loomad ühelt metsaalalt teisele, mitte teha teed läbi vääriselupaiga, et metsa raiuma pääseda (sinu otsa vaatan, RMK!)6 ja siis ei tundukski see „eestlased surevad välja, me peame iivet tõstma!“ surve meedias nii hirmus kohatu. Tegelikult tuleks minu arvates läheneda siiski eesmärgiga leiutada jätkusuutlik süsteem, kus stabiilse suurusega rahvastikuga tagada riigi toimimine nii, et kõigil oleks võimalikult hea (siinkohal mõtlen ka neid liike, kes pole inimene) ning olla sellega eeskujuks ka teistele.
1 H. W. Kendall, World Scientists’ Warning to Humanity. Union of Concerned Scientists, 1–4 (1992). doi:10.1017/S1052703600004573
2 W. J. Ripple et al., World Scientists’ Warning to Humanity: A Second Notice. Bioscience 67, 1026–1028 (2017).
3 Yinon M. Bar-On, Rob Phillips, and Ron Milo, The biomass distribution on Earth. – Proceedings of the National Academy of Sciences of the United States of America (PNAS), 21. V 2018.
https://doi.org/10.1073/pnas.1711842115
4 https://www.iucnredlist.org
5 Y. M. Bar-On, R. Phillips, & R. Milo, The biomass distribution on Earth. Proc. Natl. Acad. Sci. 115, 6506–6511 (2018).
6 RMK jätkuvalt vääriselupaiku hävitamas, Eestimaa Looduse Fond, 27. IX 2018.