Ülikoolides on esmane, kuigi mitte ainus keeletoe pakkumise meede keelekursused. Tudengite sõnul on neile pakutud kursused vastanud suures osas nende vajadustele. Paljud tudengid leidsid siiski, et neile on õpetatud muude, olulisemate keelekasutusoskuste arvelt liiga palju grammatikat. Tudengid ootavad keelekursustelt eelkõige seda, et arendataks nende suutlikkust diskussioonidest osa võtta ja oma arvamust avaldada ning kirjalikku eneseväljendusoskust.
Selles osas, kas ka neil tuleb kursuste käigus muukeelsetele tudengitele keeletuge pakkuda, on Eesti ülikoolide erialaõppejõudude (nt meditsiini või elektroonika õppejõud) arvamused vastakad. Uuring näitab, et seisukohad eristuvad selle põhjal, kas õppejõu arvates peaks tudengi toimetulek olema vaid ta enda vastutusel või kuulub õppekava keeles küpse eneseväljendusoskuse andmine üldise hariduskvaliteedi juurde, mida peaksid pakkuma ka erialaõppejõud. Siiski suhtub enamik vastanud õppejõude muukeelsete tudengite toetamisse positiivselt (64%) ja kasutab mitmekesiseid abimeetmeid. Suur osa erialaõppejõude ei pea siiski vajalikuks muukeelsete tudengite (erialase) keeleoskuse spetsiaalset arendamist, vaid lihtsalt abistab neid kursusenõuete täitmisel. Ülikoolides teeb üliõpilastele keeletoe pakkumise keerukaks ka nende ebaühtlane jagunemine: leidub kursusi, kus kõik tudengid on muukeelsed, enamasti on aga eesti keelest erineva emakeelega tudengeid alla poole või ainult mõni üksik.
Selleks, et Eesti ülikoolide õppejõud saaksid paremini toetada vene õppekeelega gümnaasiumi lõpetanud tudengite toimetulekut (ligi 60% neist asub õppima just eestikeelsele õppekavale), soovitavad uuringu läbiviijad täiendada õppejõudude teadmisi spetsiaalselt välja töötatud meetodite osas teises keeles õpetamiseks (näiteks lõimitud aine- ja keeleõppe metoodika). Suurt kasu tooks seejuures asjaolu, et õppejõudude laiem teadlikkus neist võtetest tõstaks ka nende suutlikkust pakkuda paremal tasemel haridust ingliskeelsetel õppekavadel õppivatele tudengitele, kellest enamik ei ole kahtlemata inglise emakeelega. Kuigi lõimitud aine- ja keeleõppe koolitust on ülikoolides vähesel määral juba läbi viidud, tuleb seda tööd jätkata. Seejuures on tähtis pöörata tähelepanu õppejõudude muredele ja eelarvamustele (näiteks, et keele- ja aineõppe lõimimine suurendab märgatavalt õppejõu töömahtu) ning kohandada üldhariduses juba laialt kasutusel metoodika Eesti kõrghariduse oludega.
Uuring „Muukeelse tudengi keeleline toimetulek ja vajadused ülikoolis” (Helena Metslang ja Anastassia šmõreitšik, 2012) on esimene süsteemne sissevaade õppija emakeelest erinevas keeles õpetuse olukorda Eesti ülikoolides. Selle loomulikuks jätkuks võiks olla rakenduslikum ettevalmistustöö sobivate tugimeetmete kasutuselevõtuks nii eesti- kui ingliskeelsete õppekavade juures.
Uuring valmis projekti „Erialakeeleõppe arendamisvajaduse uuring” raames, mille eesmärk oli panustada erialase ja akadeemilise eesti keele kui teise keele kursuste arendamisse, aidata seostada kursuste sisu üliõpilaste vajadustega ning seeläbi toetada paremini muukeelsete üliõpilaste toimetulekut eestikeelses hariduskeskkonnas.
Selle projekti käigus loodi ka õppejõududele keeletoe pakkumiseks abivahendid. Erialaõppejõududele koostati brošüür metoodilistest võimalustest muukeelsete tudengite keelelisel toetamisel. Akadeemilise keele õppeks loodi loengusalvestiste, tekstide jm abimaterjalide kogu. Uuring ja kõik projekti käigus valminud materjalid on üleval erialakeele kogumiku lehel (www.cs.tlu.ee/erialakeel). Töö läbiviimist toetas Euroopa Sotsiaalfond programmi Primus raames, mida viib ellu Sihtasutus Archimedes.