Umbes aastal 1430 maeti Spasso-Andronnikovi kloostrisse vene ikooni suurmeister, святой преподобный Andrei Rubljov. Tema hauast ei leia nüüd jälgegi, sest XVIII sajandil läks tähis kaduma.

Erandlik kunstnik. Üks väheseid, kelle nime teame (peale Feofan Greki/Kreeklase ja veel paari), sest autorsus juurdus ikoonimaalis alles XVII sajandist alates. Ent mida ütlevad meile nimed Kirill Ivanov ja Timofei Timofejev, kelle ühistööna valmis „Zaraiski püha Nikolai“ (1642)?

Võib-olla mõistame Rubljovi valesti, kujutleme ta väärasse ja võõrasse kunstikonteksti. Näeme keskaja asemel renessansi fenomeni. Ja tema maalides mitte hindamatut hingeväärtust, vaid lääne mõistes kunstiväärtust, millele saab anda esteetilise hinnangu ja määrata hinna.

Moskva tulekahjus Ivan IV Groznõi ajal (1547) hävis palju pühapilte ja kiiresti tuli midagi asemele hankida. Tsaar laskis ikoone tuua Novgorodist, Smolenskist ja mujalt, tellis neid juurde sealsetelt ja kohalikelt meistritelt. Kuid isolatsioonis arenenud vene ikoonimaali traditsioon murdus – aja (moodsa sõnaga: globalisatsiooni) surve all. Euroopast hakkas sisse imenduma uus arusaam religioosse sisuga maalist. Ikoonide rahustava, ajavälise toime asemele imbus pühakodadesse lääneliku kirikukunsti rahutust, erutavust. „Õiget“ tõrjus „uus“, kaanonitruudust „looming“, usulist hardust aga imetlus ning imestus – „huvitavus“.

Ikoon peab olmetegelikkusele vastandudes looma jumalikku reaalsust, uus ikoonistiil aga võttis läänest üle püüde luua pühakirjaainelist realistlikku illusiooni. Tekkis „ajalooline ikoon“. Ivan Groznõi soovil valmis ainulaadne „Taevase Kuninga õnnistatud sõjavägi“, mis enneolematult suurel pinnal (1,5 × 4 m) kujutab põleva Kaasani taustal taevariiki suunduvaid surmasaanud sõdalasi. Istoma Savini „Vladimiri Jumalaema“ (1600) äärispildikesed aga näiteks jutustavad Venemaa võitlusest Timuri pealetungi vastu.

Õigeusu pühapilt kaotas palju oma aurast, kontakt temaga formaliseerus. Vastupuiklus jäi asjatuks. Ivan IV kutsus aastal 1551 kokku nõupidamise, mille kokkuvõtteks avaldatud koodeks „Stoglav“ („Sada peatükki“) käsib kinni hoida sajanditevanustest reeglitest: ei tohi tekkida vastuolu pühapildi ja tema kanoonilise kirjelduse vahel; maalida ei tule mitte inimnäo ilmet, vaid pühaku palet tema üleloomulikus rahus; ikoon peab edastama piibli ja kiriku Tõde, milleks võib tuge leida kõige vanematest eeskujudest.

Aga olulistest probleemidest vaadati mööda. Ja kuus aastat hilisem kirikukogu pidi hakkama arutama djakk Viskovatõi protesti „ladina isemõtluse“ vastu: kujutada nähtamatut Jumal-Isa, Kristust turvises noore Taavetina, alasti Kristust, katteks keerubite tiivad, ning Püha Vaimu „omaette linnuna“. – Ja kirikukogu lõi nendele „ladina“ mõjudele õigeusu pühamute väravad valla!

Uusaja, XVII sajandi ikooniklassik Simon Ušakov maalib juba selgelt „kunstilisi ikoone“: tema teostesse, ütlevad asjatundjad, ilmus teatav raskepära ja neist kadus kergus ning hingestatus.

Nüüd näeme selle protsessi lõpptulemust oma silmaga: Rubljovi „Kolmainsus“ ei paikne mitte kirikus, vaid muuseumis, kunsti muuseumis. Lunastajaga kohtumaks tuleb lunastada pilet!

Meiltki küsitakse nüüd piletiraha, et tohiksime laulupeol end eestlasena tunda. Ei ole piletit – ei ole eestlane. Kas Eesti Vabariigil tõesti pole jaksu eestlastele eestlust välja teha?