Mõne aja eest jõudis nn Savisaare protsess kohtuotsusteni, mis tekitasid nii õigusasjatundjates kui ka avalikkuses elevust. Protsess algas ametlikult 2014. aastal, 2015. esitati peategelasele kahtlustused korruptsioonikuritegudes, erakonna ebaseaduslikus rahastamises ja rahapesus. 2016. aastal esitas prokuratuur süüdistuse kaheksale inimesele ja Keskerakonnale juriidilise isikuna. Keskerakonnaga tihedat koostööd teinud reklaamiärimees Paavo Pettaist sai 2016. aastal prokuratuuri tunnistaja ja tema suhtes rakendati oportuniteeti.
Tänaseks on selle kohtusaaga menetluslikud tulemused järgmised. Kaheksast süüdistuse saanud isikust üks (Savisaar) on vabastatud tervislikel põhjustel. Ühe isiku suhtes (Kofkin) lõpetati menetlus seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Üks isik (Kallo) on mõistetud süüdi üldmenetluses ja kaks isikut (Kunman, Tuulberg) on mõistetud õigeks üldmenetluses. Enda süüd tunnistasid kokkuleppemenetluses kolm isikut (Reiljan, Kutser, Teder). Keskerakond jäi süüdi juriidilise isikuna kokkuleppemenetluses.
Protsessil on olnud algusest peale tugev poliitiline aktsent, kuna tegemist on praeguse koalitsiooni juhtparteiga. See keerab juba toimunule ja edasi toimuvale peale veel ühe vindi. Küsimus isikliku ja kollektiivse vastutuse piiritlemisest tuli lahendada ka poliitiliselt kõige sobivamal viisil nii, et kogu musta parteilist pesu avalikult pesema ei hakataks. Savisaarele siiani tundmatu menetlusosalise staatuse leiutamine ja omistamine oli poliitilises mõttes geniaalne, kuid õiguslikult jabur. Sellest on varemgi juttu olnud (vt Sirp 11. I 2019).
Keskerakonna endise esimehe äralangemine 2018. aastal tõi kaasa protsessi sisulise kokkukukkumise, sest keegi (nt avalikkus) ei saanud edaspidi enam ühtegi selget vastust ühelegi konkreetsele küsimustele. Kas näiteks Tallinna endine linnapea Savisaar on toime pannud talle inkrimineeritud korruptsioonikuriteod (altkäemaksu võtmine, keelatud annetused erakonnale, rahapesu) või mitte? Vastus on: ei tea täpselt. Kas Tallinna linnavalitsuse regulaarsest õiguskorra rikkumisest, mille eest mõisteti süüdi Keskerakond, olid teadlikud ka teised Keskerakonna tolleaegsed juhid? Vastus on: ei tea täpselt. Ja nii edasi.
Just vastamata küsimused lubavad asjaosalisel väita, et ta ise on „puhas kui prillikivi“ ja et ainuke süüdimõistetu on temast veelgi puhtam, sest on „kõige ausam inimene Eesti poliitikas“. Me võime ikka ja jälle pöörduda tagasi küsimuse juurde, kas tõe tuvastamine on üldse peamine eesmärk siinses kriminaalmenetluses või on tähtis saada asi tehtud. Ja sellele on ka meie õigusteadlased andnud erinevaid vastuseid. Minu väga sügava veendumuse kohaselt kaotab kriminaalmenetlus oma mõtte niipea, kui see kaotab sideme tõe tuvastamisega. Siinjuures tuleks aga vaadata kriminaalmenetlust kindlasti riigi tasemel toimuva pideva protsessina, mis koosneb üksikutest menetlustest, kus tõele on liginetud erineval määral.
Nii näeme, et tõe tuvastamise määr lühi- ja täismenetluses üldjuhul erineb. Just lühimenetluste puhul tõuseb esiplaanile menetlusökonoomika ja tõde jääb suhteliselt tagaplaanile. Riigipoolse süüdistuse lemmikinstrument on üha sagedamini lühimenetlus, üldmenetlus, mis juba nimetuse järgi peaks olema kõige tavalisem, jääb järjest harvemaks. Niisugune lähenemine on väär, sest tegelikult toimunu väljaselgitamine ning kogu kohtumenetluse moraalne ja kasvatuslik aspekt jäävad menetlusökonoomika kõrval täiesti kõrvale. Praeguse seisuga on jäänud lõplikult süüdi üksnes need süüdistatavad, kes olid nõus kokkuleppega. Võib-olla on tegu nõukogudeaegse õigusemõistmise ühe reegli sisulise kestmisega: „Enda süü puhtsüdamlik ülestunnistamine küll kergendab südant, kuid raskendab karistust“.
Kokkuleppemenetluses ei pea süüdistatav oma süüd tunnistama, kuid ta peab olema nõus mõne sanktsiooniga (nt rahalise kahju hüvitamine). Ta ei tunnista ennast milleski süüdi, kuid aktsepteerib teda süüdi mõistva kohtuotsuse – nonsenss. Süütule inimesele ei saa kohus määrata karistust. Nüüd on aga süüdistatul formaalne õigus kohe kohtusaalist väljudes teatada, et ta on täielikult süütu ja nõustus otsusega üksnes asjaolude sunnil.
Võistlevas menetluses liigutakse tõele võimalikult ligidale siis, kui võistlevatele pooltele tagatakse võimalikult võrdsed võimalused. Nii on see teoreetiliselt, praktikas kasutab aga prokuratuur (riikliku sunnivõimu esindaja) oma jõudu, kui vähegi võimalik: kui teed meiega koostööd ja aitad teisi süüdi mõista, võime su oportuniteediga süüdistusest üldse vabastada. Prokuratuuril on igas menetluse etapis võimalik panna inimene valiku ette: kas lõpetad vastuvaidlemise ja võtad vastu kergema võimaliku karistuse või me menetleme su piltlikult öeldes surnuks. Näiteks firmaomanik, kellele esitatakse kahtlustus kuriteos ja kelle ärielu sisuliselt külmutatakse määramata ajaks, on tegevuse seiskudes mõne aja möödudes endine ärimees. Sõltumata sellest, kas ta on vastavalt talle esitatud kahtlustusele süüdi või mitte.
Pooled kasutavad kõiki meetodeid, mis on nende käsutuses, ja seda laadi võistlemises pole enam selget piiri, mis tõstatab prokuratuuri sõltumatuse ja erapooletuse küsimuse. Erinevalt advokaadist, kes on avalikult kliendi poolel, eeldatakse prokuratuurilt just neid omadusi. Info tilgutamine meediasse on saanud liiga tavapäraseks, sest meie meediast on saanud tõhus ärapanemise instrument. Niinimetatud vilepuhumine on moes, kuid keegi ei oska täpselt öelda, mille poolest erineb vilepuhumine (milline sõnamonstrum on leiutatud) koputamisest, kui üldse. Naljatamisi võib öelda, et halvad inimesed koputavad heade peale ja head inimesed annavad vilet pahade peale. Kui aga keegi arvab, et meedia kaudu kohtumõistmine on süütu asi, siis ta eksib rängalt.
Savisaare protsess jõudis avalikkuse ette mäletatavasti seiklusfilmiliku reality show’na, kus jooksid ringi hundikoerad ja tegutsesid maskidega korravalvurid. On tavaline, et selle vahendi järgi sirutavad käe nii süüdistus kui ka kaitse, kuid riigipoolne info tilgutamine meediale näib olevat eriti küüniline. Eestis on osatud riigi asjaajamine ära peita nii, et ministeeriumist väljastatud triviaalsele otsuse koopiale on uhkelt peale kirjutatud klausel „ametialaseks kasutamiseks 75 aastaks“. Seejuures ei suudeta kuidagi hoida ära meediakära kriminaalmenetluse algetappidel, mil veel kõik on üksnes kahtlustuse tasemel ja konkreetsed asjaolud peavad päriselt jääma avalikkuse eest varjatuks.
Tõsiselt tuleks kaaluda legaliteediprintsiibi toimet ja kehtivust tingimustes, kui kohtumenetlus on võistlev ja eeluurimine inkvisitoorne. Legaliteediprintsiibi järgi on riiki esindav süüdistus kohustatud alustama kriminaalmenetlust, kui talle saavad teatavaks faktid võimalikust toimepandud kuriteost. Ja siin kõigub riigipoolne süüdistuse esitamine koos moeteemade esilekerkimisega ning mingitele parajasti avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all juhtumitele pööratakse suuremat tähelepanu ja suunatakse sinna enam riigi ressurssi. Jõudnud kohtusse, kus süüdistus ei leia kinnitust, teeb riiklik süüdistaja suured silmad ja ütleb, et palun vabandust, ma olin kohustatud menetlust alustama ja selles pole midagi erilist, et ma kaotasin.
Siin tulebki juba küsida põhiseaduse järgimise kohta. Teatavasti mõistab meil nagu kõigis õigusriikides süüdi üksnes kohus ja kohtuotsus on aluseks riigi karistuslikele sanktsioonidele. Millal aga algab riigipoolne karistamine tegelikult, kui juba ainuüksi riigipoolse kahtlustuse avaliku esitamisega saab kahjustatud inimese hea nimi ja paljudel juhtudel ka isiklik elu ja tööalane karjäär? Kes vastutab tekitatud kahju eest, kui see kõik lõpeb riigi hüpoteesi kummutamise ehk õigeksmõistva otsusega?
Ilmne on ka ebavõrdse kohtlemise oht, sest inimeste võimalused riigiga võistelda on väga erinevad tulenevalt kas või rahakoti paksusest või poliitilisest kapitalist. Savisaare protsessis on tegemist meie ärielu ja poliitika tippudega, kes said enda kaitsmiseks kasutada parimaid ressursse, mis Eestis üldse käepärast. Enamik inimesi, sattunud riigi seda laadi tähelepanu alla, peab hakkama saama hoopis viletsamate kaitsevahenditega.
Prokuratuuri rolli üle diskuteeriti elavalt 1990. aastate alguses ja peamine mure oli tollal liiga mõjuvõimsa prokuratuuri tiibade kärpimine. Nõukogude Liidus allus prokuratuur otse kommunistlikule parteile, minnes mööda kohalikest võimuorganitest, sest just prokuratuur tegeles sotsialistliku seaduslikkuse tagamise ja selle järelevalvega. Vahepeal loodi oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigis isegi eraldiseisev uurimisamet, et võtta ära prokuratuurilt kuritegude eeluurimise pädevus.
Aja jooksul selgus, et mõistlikum on ikkagi viia kuritegude eeluurimine politsei alla tagasi, kuid mõne aja pärast tekkis siin igasugu menetlejaid nagu seeni pärast vihma. Kõik tahtsid saada oma osa riigi karistuslikust võimust. Nende õigusalane pädevus oli aga sageli allpool igasugust arvestust ja tekkis vajadus eeluurimusliku mitmekesisuse kvaliteedi kontrolliks. Nii tuli hakata jälle prokuratuuri volitusi laiendama ja nüüd oleme jõudmas tagasi kõikvõimsa prokuratuuri juurde. Prokuratuur mitte ainult ei kontrolli menetluste seaduslikkust, vaid viib juba ka läbi kuritegude eeluurimist ehk toimetab sisuliselt kuritegude ja kurjategijatega algusest lõpuni. See tõstatab aga prokuratuuri tegevuse järelevalve küsimuse.
Ei saa vist läbi ka endale tuhka pähe raputamata. Meie juristide ettevalmistus ülikoolis on ilmselgelt liikunud juristi kutseoskuste parandamise suunas ja teinud seda üldise akadeemilise hariduse arvelt. Tegelikult on väga tähtis, et hiljem osataks näha oma tegevuse tulemuslikkust laiemalt, näha oma tegevuse eesmärgina ükskõik kas era- või avalikus sfääris iga päev meie enda riigi paremaks tegemist. Nii ei saa ka teisele poolele ärategemine olla professionaalse tegevuse lõppeesmärk, ükskõik, millisel poolel see ka ei toimu.
Kokkuvõtteks võib öelda, et Savisaare protsessi vahefinišis peegelduvad otsekui veetilgas meie kriminaalmenetluse olemuslikud probleemid. On väike lohutus, et tõenäoliselt kaevatakse otsused edasi järgmise astme kohtusse. Praeguse tulemuse kehtima jäädes võivad ka varasemad ennast süüdi tunnistanud oma ülestunnistust korrigeerida. Ei saa ju nii olla, et keegi altkäemaksu ei võtnud, kuid vahendamine leidis kohtus tõendamist.
Prokuratuuri esindajate väited, mille järgi tuleks Savisaare protsessi vahetulemus hinnata laiemas tähenduses positiivseks, sest sellega pööras riik tähelepanu korruptsiooni ohtudele pealinna juhtimistasandil, vajavad kommentaari. Võib-olla tõesti, kuid niisugune hinnang teeb ka ärevaks. Välja on öeldud küüniline tegevuspõhimõte: meiega ei tasu laskuda vaidlusse, sest kui ka võita formaalselt kohtus, ollakse ikkagi kaotaja, sest meie esindame riiki ja sina oled meile eikeegi, muidugi, kui sa just Savisaare kaalus tegija pole.
Tegelikult ei tohiks nii olla ja tavalisele õiguskuulekale inimesele tähendab kohtust õiguse otsimine tihti viimast õlekõrt käest ära läinud asjade klaarimisel ja selgemaks saamisel. Just seetõttu on tähtis, et kohtumenetlus oleks võimalikult tihedalt seotud tõe tuvastamisega, mis on õiglaste kohtuotsuste tegemise eeldus. Kui seda ei tehta, saab kannatada usaldus ja on pandud alus inimese riigist võõrandumisele.
Ei tasu unustada teada tõsiasja, et riik tähendab vägivalla monopoli ja riik ei luba kellelgi teisel kasutada vägivalda. Demokraatlikus õigusriigis tehakse seda aga ainult seaduses sätestatud kordadel ja viisil, käitudes õiglaselt ja vajadusel ka suuremeelselt. Kui riik peab ennast üleval teisiti, siis hakkab kaduma ära piir meie oma riigi ja katust pakkuva grupeeringu tegutsemisviisi vahelt. Selle piiri kadumise suhtes tasub meil kõigil olla väga tähelepanelik.