Milline on õigeusu kiriku roll hingepüüdjana ajaloos ja Venemaa tänapäevas, saab lugeda filmirežissöör Andrei Kontšalovski esseest (lk 8-9). Kontšalovski osutatu on paraku veel aktuaalne nii mitmel pool Tallinnas kui ka Ida-Virumaal. Peamine on, et hinged ei mõtleks ega arutleks, vaid usuksid autoriteeti, kes teab tõde. Kuna Eesti protestantliku põhjaga kool on selle eesmärgi kõige valusam vaenlane, pole imestada, et Moskoovia võitluse tervavik on suunatud just vene kooli lahushoidmisele siin kõigest õhtumaisest.
Kui õigeusklikus pimeduses kobava Venemaa euroopastamine ei õnnestunud rohkem kui osaliselt isegi Peeter Suurel ja mõnel tema järglasel troonil, pole selleks suutelised kindlasti ka Andrus Ansip või Sven Mikser. Kuid töö tuua Eestisse idast sisserännanud mentaalselt Euroopasse ja XXI sajandisse peab ära tegema, sõltumata sellest, milline saatus saab osaks Moskvale ja millest jutustatakse siinmail nähtavates Venemaa teleprogrammides. Eesti riik püsib ja areneb, kui tema kodanikud (ja kõik elanikud) mõtlevad iseseisvalt ja kriitiliselt, mitte ei torma pimesi kummardama juhti ehk feodaalset vürsti, kellest näib sõltuvat kogu eksistents. Nagu näitasid seekordsed valimised Narvas, on õigeusklik hing siiski läänetuultele avatav, kui seda teeb õige vene läänlane, Puškini ja Herzeni, mitte Ivan Julma või munk Filofei vaimne pärija. Eks Eesti erakondade ülesanne järgmistel võistlustel paistabki olevat leida juurde Jevgeni Ossinovski tüüpi läänlasi, et neid jaguks igasse valimisringkonda, kus veel õigeusu sibulakupleid kipub kerkima.
Võib-olla kunagi tuleb aeg, mil Keskerakond ka eestlasest valijale jälle korda minema hakkab, Edgar Savisaare juhtimise ajal seda kindlasti juhtuda ei saa, sest nii kaugele on see mees juba reaalsusest irdunud, nii sügavale feodaal-õigeusklikku mõttepimedusse sukeldunud. Sümboolne näide mõtlemisveast ja sellest, et ei tunta Euroopa ajalugu, on Keskerakonna esimehe ja Tallinna linnapea lubadus „Ehitame Mustamäele kiriku. Luteri kiriku”. Eesti põhiseaduse järgi ei ehita kirikuid ei erakonnad ega omavalitsused. Seda teevad kogudused –
ja nii Mustamäelgi. Linnavõimu roll piirdub seekordki detailplaneeringu kehtestamise ning hoonestusõiguse seadmisega. Aga Moskoovia tüüpi batjuška saab asjust teisiti aru: tema ehitab, tema püüab hingi, tema oma on elanike kollektiivne teadvus.
Lasnamäe vürst sai valimistel
40 000 häält ehk ligi 11 kvoodi jagu. Linnavolikokku pääsenud tavalise inimesega võrreldes on ta seega 11 korda suurem, Eesti keskmises arvestuses seega umbes 20 meetrit pikk ja kuni poolteist tonni raske. Just sellist minapilti linnapeale Ülemiste ristmiku avamisel õuenõunik Pai juhtimisel näidatigi. Kogu jutt Ülemiste vanakesest oli häma, tegu oli lihtsalt lasnamäelastele nende linnapea näitamisega loomulikus suuruses ja omnipotentsis. Kuuldavasti puudub Tallinnal raisatud penoplasti taaskasutamiseks mõistlik plaan. Kontšalovski viitab ühele võimalusele: need tuleb 40 000-pealisele kogudusele hingestatud esemete, näiteks ristide kujul maha müüa. Kuni veel võimalik, sest kogudus võib peagi kokku sulada ja ära kaduda. Läänevalgus jõuab vaikselt ja visalt, aga siiski vääramatult ka tuha-, Lasna- ja muudele mägedele.