Eelmisel aastal ilmusid esimesed Martin Heideggeri „Mustade vihikute“ köited („Schwarze Hefte“), mis heidavad uut valgust Heideggeri väga mõjukale filosoofiale. Iseäranis on teravdatud tähelepanu all tema seos kolme- ja neljakümnendate aastate Saksamaa poliitiliste oludega, samuti tema mõtlemise antisemiitlikud motiivid. Tõsi, sellised küsimused on Heideggeri filosoofiat rohkem või vähem alati saatnud, ent nüüd lugejatele kättesaavaks tehtud vihikud sisaldavad reljeefseid ülestähendusi juutide ja teiste rahvaste rollist õhtumaa käekäigus, ühes millega arvustab Heidegger XX sajandi esimese poole ideoloogiaid. Uued materjalid on osutunud skandaalimaiguliseks, poleemika on jõudnud ka väljapoole kitsast filosoofiaringkonda.

Sellega koos on taas aktuaalsed Heideggeri hilisema perioodi peamised mõttefiguurid, ennekõike tema katsed haarata ajastut kandvat ajaloolist situatsiooni ja seeläbi kogu õhtumaa vaimset saatust. Olemisajaloolist mõtlemist võiks lugeda kui ainulaadset ajastufenomenoloogiat, mille üks keskne ülesanne on meile pärandunud ajaloolise maailma tuumstruktuuride väljavalgustamine – Heidegger määratleb selles talle omase sisenduslikkuse ja jõulisusega oma ajastu ajaloolisi jõujooni.

Tänapäeva maailma üheks määravaks alusteljeks on uusaegne matemaatiline loodusteadus ja sellest lähtuv masinlik tehnika. Tehnika on muutnud meie suhet maailmaga, pöörates maa ennekõike ressursiks ja suuremahuliseks tarvitamisobjektiks. Kunstidest on saanud esteetilise naudingu objektid, mis taandab kunsti pigem vaba aja ja meelelahutuse alale ning varjutab kunstile omast ühendust tõe ilmnemisega. Meis püsib otsustamatus jumalate olemasolu asjus, mistõttu on põhjust rääkida jumalate lahkumisest.

Maailm on ennekõike pilt ja süsteem, olles niimoodi allutatud kalkuleerivale majandamisele ja ratsionaalsele, objektiveerivale teadmisjanule. Ajastu vaimu määratleb metafüüsilise mõtlemise pärand, mis on keskendunud olevale, ent minetanud võime mõtelda olemisest endast. Heideggeri hilisem looming ongi üha korduv katse olemist taas „kuulda“, seda „aimata“, tabada olemise „kõnet“ keeles ja luules. Filosoofia peab algama uuesti, sest inimesel tuleb õppida taas viibima tundmatu lähistel – olemist ei haarata, olemisel enesel tuleb kõigepealt olla lasta. Äsja ilmunud „Mustade vihikute“ köited, mida saab praegu lugeda küll ainult saksa keeles, toovad välja selle intensiivse mõtlemistee tausta. Me leiame siit selgemalt kui varem, kuidas Heidegger seostab olemisküsimuse saksa rahva varjatud vaimse potentsiaaliga, mille vastaspooleks on need, kellel niisugust potentsiaali ajaloos välja ei ole kujunenud.

Heideggeri õhtumaa metafüüsiline kaart koosneb olemisunustusest tingitud saatuslike jõudude (sh rahvaste ja poliitiliste ideoloogiate) kokkupõrkumisest, mis annab alust spekuleerida selle üle, kui kaugele läheb Heidegger II maailmasõja paigutamisel olemisunustuse ilminguna. Et ka juutkond on üks osa metafüüsilisest, enese­hävituseni jõudnud II maailmasõja-aegsest õhtumaast, siis on „Mustade vihikute“ puhul võimalik lugemisviis, justkui kannatajad oleks ise oma kannatuste paratamatud esilekutsujad. See aga tähendaks, et Heideggeri mõtlemine vaikib kaastundeta maha II maailmasõja moraalse katastroofi ja jääb seda arvustama oma olemisajalooliselt positsioonilt. Nii võib küsida, milles üldse seisneb ühe ajaloolise aegruumi mõtestamine? Kui kaugele saab sellega minna? Kas ja kuivõrd on meil õigust ning pädevust kritiseerida ja lahterdada ajalugu koos kõige seal leiduvaga? Millised on kriitika piirid? Kas ei ole inimene alati osa oma ajast, suutmata sellest päriselt ette või läbi vaadata?

Miski jääb alati teadvustamata ja lõpuni välja valgustamata. See on justkui päevavalgust saatev vari, mis tuleb järjest enam ilmsiks ka Heideg­geri mõtlemises. Vihikud on tunnistus sellest, et inimene ja mõtleja ei ole üksteisest lahutatavad – Heideggeri mõtlemine ei piirdu ainult ajastu mõtestamise ja olemise tähenduse järele küsimisega. See ajastu töötleb ka teda ennast, säästmata teda inimlikest raamidest. Nende raamide väljakandmisest on saanud Heideg­geri proovikivi, tema loomingu mõõt.

* Martin Heidegger, Schwarze Hefte, Gesamtausgabe 96, lk 53.