Moraalist, sellest, kuidas inimene peaks ühiskonnas kombekalt käituma ja missugustest väärtustest lähtuma, tänapäeval palju ei räägita. See sõna on justnagu oma aja ära elanud, vanameelne ja kuulub nagu tühi pakend prügimäele, kus tuul levitab endiste aegade hõngu. Tänapäeval kõneldakse pigem inimõigustest, inimeste võrdsusest ja nende vabadusest teha ise oma valikuid.
See, et arusaamad aja jooksul muutuvad, on sama paratamatu kui see, et esile kerkivad need, kes sellel maratonil kaasa joosta ei taha (enamasti vanad versus noored) ja soovivad näha seniste väärtuste püsimist või nende juurde naasmist, kui muutused on liiga suured olnud. Ajast aega on olnud mõtlejaid, kes kõnelevad kuhugi tagasipöördumisest – loodusesse (Jean-Jacques Rousseau), talupoegliku eluviisi juurde (Lev Tolstoi) – või siis üldisemast taastulekust ja konservatiivsest revolutsioonist (Armin Mohler). Kaks tuhat aastat vana kristlik moraal on seoses infoajastu muutustega sattunud ootamatult uude olukorda, kus suurem osa ühiskonnast ei juhindu enam selle moraali baastekstidest, vaid seda suunab pigem mõne juhtiva päevalehe „Elu“ rubriik, kus õpetatakse, kuidas peab partnerit ahvatlema ja seksima. Moeajakirjad ja kaubamajade kataloogid näitavad ära, kui napilt on sobilik riides käia või kas riietus peab üleüldse midagi varjama või pigem just esile tooma.
Tänapäeval ei keela moraal, kui seda sõna üldse on enam sobilik kasutada, suurt midagi ja kõik, milles kaks või enam inimest omavahel kokku lepivad, on lubatud. Infoajastu roll muutuste genereerijana seisneb eelkõige selles, et kõigest võib ja saab vabalt rääkida, ka neist asjadest, millest veel mõni aeg tagasi kombekalt vaikiti. Kõik teemad ja soodumused on kapist välja toodud, masti on tõmmatud vikerkaarelipp, mis mõnes riigis on kõrgemal, mõnes riigis (nagu Eesti) veel pooles mastis.
Väärtuste konfliktiga on alati see häda, et nendega kaasnevad ka inimlikud kannatused. Isad ja emad ei pruugi leppida oma laste seksuaalse sättumuse või nende partnerivalikuga, võõrapelgus (iseenesest ju ürgne enesekaitsereaktsioon) tekitab frustratsiooni ja põhjustab rassismi, samasoolised paarid tunnetavad ühiskonna hoiakut diskrimineerivana. Mitte kõigi arvates pole seks kahe mehe või kahe naise vahel armastus, rassidevaheline läbikäimine loomulik, abort inimõigus, kärgpere uus tore perekonnamudel … Nii toodavad väärtushinnangud kõige positiivse kõrval ka vaenu ja hingepiinu.
Kui vaadelda moraali ja lubatavuse piiri nihkumist, siis liigub see piltlikult öeldes aina lähemale või ka tagasi vabaduste juurde, mis olid inimesel ja tema eellastel olemas ammu enne Hammurapi seadusi, loomariigis valitseva korralduse juurde, kus kõik on loomulik ja loodusest seatud, kandes endas teatud tunnetusnihkega ka rousseaulikku vaimu. Rosseau nägi looduse korralduses, selle loomulikkuses, eelkõige kõlbelist puhtust ja rikkumatust. See on lõpuks tõlgenduse küsimus, kas see, mis on loodusele omane, on ka kõlbeline ja kas mitte inimese enda rikutud meel ei omista loomulikele protsessidele ebakõlbelisi tähendusi.
Kuigi arusaam inimese pärinemisest loomariigist juurdus alles koos darvinismi võidukäiguga XIX sajandil, piirasid moraalinormid paljuski just kõike seda, mis loomariigis oli lubatud. Loom paaritub häbitult ja avalikult seal, kus juhtub; kõikidel liikidel ei ole kindlaid partnereid; juhuslikud paarisuhted ja polügaamia, ka homoseksuaalsus, on täiesti tavapärane; rivaalitsemine ja selle käigus liigikaaslaste tapmine käib loodusliku valiku juurde; oma häbedust loomad kinni ei kata ja ka jalga tõstavad või kükitavad seal, kus juhtub. Samuti käituvad inimesele bioloogiliselt väga lähedased inimahvid, kuid ka seniajani säilinud loodusrahvad, kes ei tea kõlblusest midagi.
Darwinile järgnes Freud, kes ütles, et inimese vaimsete hädade peamine põhjus on pealesunnitud seksuaalne pärsitus ja oma instinktide talitsemine. Samal 1882. aastal, kui Darwin suri, alustas Freud oma meedikukarjääri Viini keskhaiglas. Just temal oli otsustav roll selles, et seksuaalset pärsitust hakati käsitlema neuroosi põhjusena ja edasi liiguti juba üha suuremate vabaduste poole. Kui Darwin osutas meie pärinemisele loomariigist, siis Freudi psühhoanalüüsi loogika viitab paratamatult ka „ravimeetodile“ ja viis seega möödunud sajandi 1960. ja 1970. aastate seksuaalrevolutsiooni (make love, not war) ja sealt edasi tänapäeva vabaduste juurde.
Reeglid (kui neis on kokku lepitud) on ühiselus olulised ja neid on mõistlik täita, kuid nende kõrval on ka teised väärtused, millest juhindumine on sama tähtis. Raske on ette kujutada ühiskonda, kus on küll seadused ja reeglid, kuid puudub inimlikkus ja andestamine. See on robotite ja androidide maailm, kus eksimusele järgneb restart või termination. Kuna moraal ja tõekspidamised muutuvad ning pole alati selge, mis on õige ja mis mitte, on viljakam hinnata inimese käitumist ja hoiakuid eetika vaatevinklist, mis tugineb ennekõike hea ja kurja diskursusele ja moodustab keskse osa nii filosoofias kui ka religioonis. Küllap tajusid seda ka evangelistid, kes asetasid vana testamendi käsuõpetuse kõrvale ka armastuse, kaastunde ja andestamise. Veel vanemates budistlikes õpetustes on headus ja selle kultiveerimine õpetuse tuum.
Tiibeti budistlikes templites on pikk rida palveveskeid, mille trumlid on täidetud paberile kirjutatud tuhandete palvetega. Iga trumlipöördega puistatakse need palved mööda maailma laiali, et need teeksid seeläbi maailma paremaks, õnnelikumaks ja kaastundlikumaks. Iga päev pööratakse neid veskeid sadades templites tuhandeid, võib-olla kümneid tuhandeid kordi. Olen seda isegi oma paljudel reisidel teinud ja seda tehes tundnud end paremini. Tunnetanud headuse atmosfääri, tajunud headust iseendas. See rituaal võib tunduda naiivne, ent kui uskuda headusesse, siis on ta ka olemas, siis tekib teda juurde. Võib kõnelda ka headuse kultuurist, mis seda elus hoiab ega lase raugeda, headuse usust.
Hea ja kurja kriteerium mõõdupuuna erineb kardinaalselt kehtestatud moraalinormidest: kui moraal on võetud hoiak, siis hea ja kurja mõõdupuu on tõlgendaja. Kui juudi ja islami kombed võimaldavad naise eksimuse korral kividega surnuks loopida, sest see vastab kehtestatud moraalinormidele (mitmes islamiriigis ka praegu), siis headuse ja andestuse kriteeriumi järgi on see ebainimlik ja julm. Headuse kriteeriumi järgiv inimene ei tapa, ei tee teistele haiget (ei füüsiliselt ega vaimselt), ilma et peaks ilmtingimata näpuga järge ajama piibli käsuõpetuses. Tema tunnuseks on empaatia ja enesekesksuse puudumine või selle teadlikult kontrolli all hoidmine. Reegleid on vaja ennekõike nende jaoks, kes headuse kriteeriume ei järgi või ei suuda seda teha, näiteks vangide tarvis vanglas.
Ilmselgelt jääksid ühiskonna paljud konfliktid ja hõõrumised ära, kui suudetaks käsitleda moraali ja eetikat koostoimes ning paindlikult. Headuse kriteerium on hea abinõu jääda inimlikuks läänemaailma arengu selles faasis, kus vanad moraalinormid taanduvad. Tegelikult taanduvad moraalinormid ju vaid seksuaalse käitumise osas, inimese elu ja vara puutumatuse küsimuses kehtivad need aga edasi. Headus ei tunne piire, head ja sõbralikud võivad olla ka need, kelle seksuaalne sättumus meile ei sobi.
Mulle tundub, et kõige lubatavusele ja üleküllastumisele vaatamata jäävad uued põlvkonnad lõpuks ikka püsima kindlale aluspinnale ja hindavad asju, mis on tõeliselt väärtuslikud: armastust, paarisuhet ja perekonda. Need on loomulikud ja inimesele omased, tulenevad n-ö loodusest endast. Nende aluseks on ka headuse vajadus, sest perekonda ei saa luua kurja keskele. Perekond sünnib üldjuhul armastusest. Kõik muu elab oma elu kuskil paralleelmaailmas, mille olemasolu on küll kõigile teada, kuid mis inimeste peamisi hoiakuid üldjuhul ei mõjuta. Ka näiteks krimifilmid ei tee enamikust meist kurjategijat.
Ma ei tea õigupoolest, kas mu artiklit mõistetakse õigesti, aga see, kus on tasakaal reeglite ja eetika vahel, ongi tunnetuslik küsimus. Kas oleme oma arengus sealmaal, kus ühiskond vajab moraalinorme ja korralekutsumist, nagu mõned poliitilised jõud nii Eestis kui ka mujal näivad arvavat, või me oleme küpsuse faasis, kus vastastikuse hoolimise tõttu pole enam reegleid vaja. Kas ikka peab iga murulapi peale kirjutama, et palun ärge sülitage ja urineerige siia, või oleme jõudnud sinnani, et meil pole niisugust keeldu enam vaja? Kas talume ka teistsugust käitumist või peaks islamiriikide eeskujul asutama kombluspolitsei, jagama reeglitest üleastujaile kepihoope ja kostitama neid Facebookis epistlite ja sapiga?