Pärnu Endla „Werther“, autor Johann Wolfgang von Goethe, dramatiseerija Triinu Ojalo, lavastaja Laura Mets, kunstnik Maret Tamme, muusikaline kujundaja Feliks Kütt. Mängivad Fatme Helge Leevald, Lauri Mäesepp, Sander Rebane ja Karl Edgar Tammi. Esietendus 11. VII Kaelase mõisa pargis.

Noore Goethe tormtunglev Werther, kelle kompromissitu armastuse nimel elamine – ja suremine – mõjutas omal ajal noori sama moodi, kui teleajastu superstaarid praegusi, pole just ootuspärane repertuaarivalik. XXI sajandil paiskub lugusid, mis suuremad kui elu, sinistelt ekraanidelt märksa enam, kui on Eesti suves päikeselisi päevi, ning miljonite järgijatega juutuubereid ei jõua kokkugi lugeda. Endla suvelavastuse eelreklaam oli aga intrigeeriv: tantsimine seitse tundi järjest, 42-kilomeetrine jalgsimatk, 53 minutit järjest ühel käel seismist jt trupi „kõik või mitte midagi“ aktsioonid timmisid jõuliselt ootushorisonti. Seetõttu tabas mind etenduse alul isegi väike pettumus, sest Laura Metsa lavastuses on füüsilise eneseväljenduse ja kestvusvõimekuse asemel fookuses sõna ja lugu. Õnneks pole reklaami ohvriks langemine tänapäeval midagi kordumatut (siinkohal võib mõttes üle lugeda kõik need imelised lõikab-keedab-seedib su eest äragi köögitarvikud, mis kuskil kapipõhjas tolmu koguvad).

„Wertheris“ siiski midagi tolmunut pole, sest lavastajal ja trupil on üsnagi hästi õnnestunud kanda kehalise eneseületuse intensiivsus orgaaniliselt üle sõnade lausumisse, loo jutustamise teenistusse. Kindlaks toeks trupile on muidugi ka Triinu Ojalo dramatiseering, kus minevik ja olevik sujuvalt põimuvad (sõnalised aja muutumise markeerimised võinuks väljagi jätta, et minevik ja olevik kulgeksid laval veelgi selgemalt paralleelselt) ning mis jätab mitu sõnatut stseeni lavastaja lahendada. Mets tunneb end sõnade keskel siiski mugavamalt kui tekstita jutustamisel, aga lavastaja puhul, kelle tööde üleslugemiseks piisab ühe käe sõrmedest, on see järeldus pigem arengutee kirjeldus kui hinnang, pigem motivatsioon Metsa järgmisigi lavastusi vaatama minna. Üht võib seni nähtu põhjal siiski väita: põhjalik tekstirežii on Metsale oluline. Pikemate arutluste puhul (nt II vaatuse Alberti ja Wertheri vaidlus enesetapu põhjendatuse üle) kipub stseeni tempo küll logisema (eks pikad mõtteduellid on ka noortele näitlejatele paras proovikivi), aga sisuga toestamata sõnavahtu tema lavastustes pole. Viimast ei saa praegu eesti teatri kohta just sageli öelda.

Näitlejaist on ehk raskeimgi ülesanne täita Lauri Mäesepal Johann Friedrich Rosenthalina. Algusstseenides, kui Johann tuleb kirjastuse esindajana Wertheri loole taustainfot koguma, on temast raske aru saada: on nagu uje, aga seda kuidagi liiga ükskõikselt; on nagu ametnik, aga liiga poisikeselik. Ilmselt süvendab seda ebalusetunnet ka Mäesepa komme laval olles oma laval olemise tõigast silmanähtavalt teadlik ja elevil olla, mis sageli, kui tema tegelane parajasti stseeni fookuses pole, näitlejal suu muigvele kisub. Nii avanebki Johann – ja kuna see tegelane on dramatiseeringu järgi tegevuse initsieerija ja sündmuste kulgemise dirigent, siis ka lavastus tervikuna – alles Wertheriga kohtumise stseenis. Korraga on selge noore Johanni vaimustus oma kaasaegsest juutuuberist Wertherist. Sõnades punnib ta sellele küll veel vastu, kuid alateadlikult oli see peamine põhjus kirjastuse esindajana see retk ette võtta. See stseen leevendab ka senist ebalust vaatajas, kuid pigem teadmisega, kuidas võinuks olla, kui näitleja varem antud vihjete tagantjärele ära tundmise kaudu. Miks Johann ikkagi selle reisi ette võttis – kas tõesti ülemuste käsul või siiski palverännuna, nagu viitab tema Wertheri stiili matkiv riietuski? Kas ta teadis ja tunnistas endale oma tegelikke motiive? Need küsimused jäävad Mäesepa rolliga kahjuks vastamata. Ilmselt selgi põhjusel, et ta on laval niivõrd iseendaga hõivatud ega talu eriti teise viiuli mängimist. (Mäesepal on komme taustal tegutsedes üle mängida, lavastajat mitte usaldada ehk näiteks mitte uskuda, et kui sa istud, raamat süles, pole vaja intensiivselt silmi kissitada, et vaataja mõistaks – ta loeb.)

Siinkohal olgu vahemärkusena öeldud, et nägin „Wertheri“ näitlejaid esmakordselt juba nende sisseastumiseksamitel Viljandi kultuuriakadeemiasse, mistap olen ka tähenärijalikum ega pelga hinnangutes näpuga viibutada. Ja eks ole ka ootushorisont sellevõrra kõrgem.

Sander Rebane Wertherina siiski üllatas. Katsetelt on ta meeles pigem pullivennana, kelle fantaasia piirdub esmalahendustega, kuid tema Werther paneb massid liikuma välise kulla ja karrata. Rebase Wertheri armastus Lotte, naise vastu, kes teisele lubatud, on siiras, olemata naiivne. Ta imetleb teda ennekõike looduse meistriteosena – nagu seda vana puudki, mille maharaiumist ta kuidagi ei mõista –, mitte atraktiivse vääriskivina. „Loodus oli kõige rohkem Wertheri päriskodu,“ ütleb Lotte õigesti Wertheri iseloomustuseks. See põhjendab ka lavastaja valikut laiendada mänguala kaugele oru teisele kaldale, publiku vaateväljast peaaegu välja (nii sujuvat üleminekut mikrofoni kasutamisele ja justkui puulehtedest tulevat muusikat polegi vist kohanud, seega kiitus helitehnikuile). Tõsi, kohati, suuresõnalisemates kirepuhanguis ja ehk ka soovist füüsilist distantsi publikuga vähendada kaldub Rebase niigi jõuline ja vali hääl deklamatsiooni, vähendades nii lausutu tõsiseltvõetavust. Eks ole seegi usalduses kinni: kui näitleja kas või korraks pelgab, et öeldu küünilise nüüdisinimese kõrvadele liiga romantiliseks, naeruväärseks kätte ära läheb, kaotab publik hetkega võime lavastuse fiktsionaalsesse ilma uskuda. Õnneks on neid paisutatud hetki Rebase mängus siiski vähe ja need jäävad enamikul vaatajaist märkamata.

Kuidagi ei saa aga märkamata jätta Lotte veidrat, armastusväärsusetut külmust. Fatme Helge Leevaldi Lotte jääbki mõistatuseks, aga mitte selliseks, mida lahendada tahaks. Näitleja on rolli lahendanud ehk liigagi oma tegelase sõnu uskudes: tema Lotte on igavlev („Mida ongi meil siin väikeses kohas ballidel muud teha, kui kenade härradega tantsida ja nende meelitusi kuulata?“) ja pragmaatiline („Ma olin temaga harjunud“). Kes sellise naise pärast vabasurma läheks? Ilmselt on Leevald lähtunud rolli tõlgendamisel usust, et Wertheri armastatu peab olema võimalikult puhas ja süütu, jättes nii kasutamata võimaluse mängida Lotte iseteadlikumaks, heas mõttes egoistlikumaks. See lisanuks ka partnerlusse Rebasega pooltoone, tõstnuks Lotte enamaks passiivsest imetlusobjektist.

Seda, kuidas kehtestada end isegi pealtnäha vaid üht funktsiooni täitvas rollis, näitab „Wertheris“ Karl Edgar Tammi, kelle rollide galeriis on igal teosel selge eripära (olgu see siis klounilik kohalik mees, tüdinult kõrk arst või igapäevaelu rutiinis end mugavalt tundev Albert). Ei teagi, kas Tammi on tõesti peen parodeerija või kuumenes mu teatriloolase aju üle, aga tema rollidest aimdub justkui nii Nüganeni Pantalonet kui ka Eskola Maurust … Seejuures ei saa ka lahti kahtlusest, et ehk võinuks Tammi rollid omavahel enam siduda, näidatagi kõiki tegelasi kohaliku mehe kui omamoodi õuenarri esitatuna (Albertit pidanuks siis ehk keegi teine mängima), selmet püüda iga tegelast iseseisvana publikule esitada – nüüdisvaataja ei usu ümberkehastumist niikuinii, nautides pigem ümberkehastumise protsessi jälgimist.

Ma ei kahtle siiski, et Metsa valik oli põhjalikult läbi mõeldud, samuti kogu lavastuse mõõdukas sõgedus. Ühes stseenis lastakse küll Johannil ja Wertheril vastastikku ja iseendale kõrvakiile jagada, nii et põsed punetavad, aga üldiselt on lavastaja hoidnud rahulikku joont. Põhjuski – soov saavutada intensiivne kohalolu füüsilise rahmeldamiseta, õigemini suunata see energia näitleja sisetegevusse, korraga keelata ja kompenseerida – on arusaadav ja intrigeeriv. Loodetavasti oskab ka Endla juhtkond noore lavastaja annet veidi paremini hinnata ja järgmisel korral antakse publikule istumiseks vähem kööbakas poodium (midagi nii nukrat polegi varem näinud) ning koristatakse prožektorikaablid näitlejail jalust, et tehniline laiskus elamust ei varjutaks.