Nikos Kazantzakist (sünni- ja surmadaatumid 18. II 1883 – 26. X 1957) iseloomustatakse tihtilugu kui nüüdisaja Kreeka tuntuimat proosakirjanikku. Ilmselt poleks ta ise selle määratlusega nõus olnud. Esiteks ei pidanud ta end kreeklaseks, vaid kreetalaseks ning teiseks oli talle endale tähtsaim teos tema ulatuslikust loomingust 33 333 värsist koosnev eepos „Odüsseia”.
Kazantzakise väärtushinnangutest annab ehk kõige parema ülevaate tema enda viimane, 1961. aastal trükivalgust näinud romaan „Aruanne El Grecole”, mis on paljude kreeklaste lemmikraamat. Sündimisel olla ämmaemand Kazantzakisele ennustanud piiskopiks saamist ning lapsepõlves üritas ta laevaga salaja põgeneda Athose mäe munkade juurde, et saada pühaks. Religioonitemaatika vaevas Kazantzakist kogu elu ning tema arusaamad ja tõekspidamised selles vallas tõid talle ka palju vastaseid. Sellest seisukohast on Kazantzakise loomingut ka üsna palju uuritud, (vt näiteks D. J. N. Middleton & P. Bien, God’s struggler: Religion in the Writings of Nikos Kazantzakis. Macon, GA: Mercer University Press, 1996). Raamatus „Aruanne El Grecole” on kirjeldatud, kuidas autor külastab Moskvas Lenini mausoleumi ning arutleb sarga ees seistes, et varem kutsuti seda meest Kristuseks, nüüd aga Leniniks ning ega nende vahel polegi suuremat vahet. Oma ideed ja arusaamad religiooni vallas pani Kazantzakis kirja 1922.-23. aastal raamatus „Askees”, mille kirjanik väitis olevat võtme kogu tema ülejäänud loomingu juurde. Selle teose mõjud on tema edasises loomingus tõepoolest äratuntavad.
Kazantzakise isiksuse kujunemine saab aga alguse lapsepõlvekodust Kreetal väga erineva loomusega vanematest. Oma autoritaarset ja mässumeelset isa on ta hiljem kujutanud romaanis „Kapten Michalis”. Ema, kes kirjaniku enda sõnul oli püha naine, võib kohata paljudes Kazantzakise teostes armastava ja õrna naisekuju prototüübina. Paraku on sellega seoses Kazantzakise teostele ette heidetud ka naiskarakterite nõrkust.
Koolihariduse omandas Kazantzakis nii kodusaare Kreeta pealinnas Irákleios kui ka Náxosel prantsuse frantsisklaste koolis, kuhu Kazantzakise perekond oli põgenenud järjekordse türklastevastase ülestõusu ajal. Kreeta kuulus sel ajal veel türklaste jurisdiktsiooni alla ning liideti Kreekaga alles 1915. aastal. Frantsisklaste koolis tegi Kazantzakis algust prantsuse keele õppimisega, millest sai talle justkui teine emakeel – mõni tema romaangi on kõigepealt kirja pandud prantsuse keeles ning alles siis tõlgitud kreeka keelde. Sealseid õpetajaid hämmastas aga tema õppimisvõime ning nad nägid temas tulevast suurepärast kardinali. Aastatel 1902–1906 õppis Kazantzakis Ateena ülikoolis õigusteadust, lõpetamisega samal aastal hakkas tema sulest ka ilukirjandust ilmuma. Järgmised aastad tema elust möödusid kraadiõppurina Pariisis.
Kazantzakis on öelnud, et inimestest, kes tema hinge kõige sügavama jälje on jätnud, eristaks ta ise järgmisi: Homeros, Buddha, Nietzsche, Bergson ja Zorbas. Esimest kirjeldas ta ise kui päikeseketast, mis valgustab kõike oma vabastava säraga. Kazantzakise meelistegelane ja suurim eeskuju Homerose loomingust oli kahtlemata Odysseus, nii võib kreetalase teoste hulgast leida näidendi „Odysseus” ja eepose „Odüsseia”, mis kujutab endast järge Homerose samanimelisele teosele. Kazantzakist ennast võib õigusega nimetada kaasaegseks Odysseuseks, sest suur osa tema elust möödus reisides. Sinna, kuhu ta ei jõudnud ise, lasi ta jõuda oma raamatute tegelastel – eepose „Odüsseia” peategelane lõpetas oma elu lõunapoolusel.
Nii Nietzsche kui Bergsoni filosoofiaga puutus Kazantzakis kokku Pariisis õppides. Henri Bergsoni filosoofialoenguid käis ta kuulamas, Nietzsche vastu hakkas ta huvi tundma siis, kui üks tütarlaps Bibliothèque Sainte-Geneviève’is juhtis tähelepanu Kazantzakise välisele sarnasusele selle filosoofiga. Kazantzakis ise on nende filosoofide mõju enda isikule kommenteerinud nii: „Bergson vabastas mu mõningaist lahendamatuist filosoofilisist küsimusist, mis ahistasid mind varases nooruses. Ta oli minu jaoks see, keda hindud kutsuvad guruks. Nietzsche tekitas minus uusi küsimusi, mis piinasid mind enne ja jäävad alati piinama. Ta rikastas mind uute ängistustega ja õpetas mind õnnetust, kibestumist ja ebakindlust uhkuseks muutma.” Nietzsche tugev mõju Kazantzakisele põhines ka asjaolul, et tema filosoofia põhines vanade kreeklaste omal.
Ka budismini jõudis Kazantzakis tänu Nietzschele, kes pidas budismi realistlikumaks kui kristlust. Kazantzakis iseloomustas Buddhat kui põhjatut musta silma, milles maailm upub ja lunastub. Kazantzakise näidend „Buddha” oli kirjaniku enda jaoks üks olulisemaid teoseid tema loomingus, mida ta pidevalt ümber töötas, hävitades vahepeal kõik kirjutatu (u 3000 värsirida).
Oma tuntuimat romaani „Alexis Zorbas” asus Kazantzakis kirjutama aastal 1941, raamatu nimikangelase prototüübi Jorgis Zorbasega oli ta kohtunud juba 1917. aastal ning see ei juhtunud sõidul Kreetale, nagu romaanis kirjeldatud, vaid Peloponnesose poolsaare Mani harul. „Zorbas õpetas mind armastama elu ja mitte kartma surma,” on Kazantzakis ise öelnud ning Zorbasega suhtles ta kuni viimase surmani 1942. aastal, olles liigutatud tolle elujaatavast maailmavaatest.
Aastatel 1922-23 viibib Kazantzakis Austrias ja Saksamaal ning seal nähtu avaldab talle tugevasti muljet: tegemist oli trööstitu sõjajärgse Euroopaga, ent Kazantzakisele meeldib vaimustus, mida võib kohata kommunistide massikogunemistel, kus Clara Zetkin peab sütitavaid kõnesid. Ka tollast Venemaad imetles ta sellesama vaimustuse pärast ning selletaolist eufooriat hoovab ka tema raamatutest.
Kuna eesti keeles on seni Kazantzakise loomingust ilmunud romaanid „Alexis Zorbas” ja „Viimne kiusatus”, siis võib ära märkida, et neis on kirjaniku vaadetest lähtuvalt nii mõndagi sarnast. Mõlemas on ebakindel ja kõhklev peategelane, kellele tuleb toeks teine, jõuline tegelane, tänu kellele ka peategelane oma tegemistes edu saavutab. Ka Martin Scorsese film „Viimne kiusatus” annab seda ideestikku üsna hästi edasi, peategelane Jeesus on seal ebakindlam ja kõhklevamgi kui raamatus. Kui rääkida Kazantzakise retseptsioonist Eestis, siis lisaks mitmetele sel aastal ilmunud arvustustele raamatu „Viimne kiusatus” kohta on siinsel kuulajal nii tänavu kui varemgi olnud korduvalt võimalus kokku puutuda Peter Gabrieli samanimelisele linateosele loodud muusikaga, mille sissemängimisel on osalenud muusikavirtuoose mitmelt poolt maailmast (nt äsja Eestit väisanud rooflöödi (nei) mängija Kudsi Erguner Türgist ja Senegali päritolu vokalist Youssou N’Dour). Tutvustamist on see filmimuusika leidnud klassikaraadio saatesarjas „Ideaalmaailmad” ning ka tänavusel festivalil „Orient” legendaarse armeenia dudukimängija Dživan Gasparjani esituses.
Kazantzakisele südamelähedane reisimine sai kirjanikule ka saatuslikuks: 1957. aasta juunis viis reis ta Hiinasse, kus ta nakatus Aasia grippi. Jõudnud tagasi Euroopasse, suri Kazantzakis Saksamaal Freiburgis. Samal aastal oli ta kandideerinud ka Nobeli kirjanduspreemiale, mille kaotas ühe häälega Albert Camus’le.
Kazantzakise sünnikodu Myrtia (Varvari) on Kreeta pealinnast Irákleiost 15 kilomeetri kaugusel, liinibuss sõidab sinna kaks korda päevas, keerutades kohalike mägikülade vahel üle poole tunni. 1983. aastal, s.o Kazantzakise 100. sünniaastapäeval, avas kultuuriminister Melina Merkuri seal muuseumi. Algset sisustust on majas paraku küll vähe, kuid muljet avaldab väljapanek Kazantzakise raamatuist. Neid leiab sealt kümnetes keeltes ning ka eestikeelne „Alexis Zorbas” on esindatud.
Suurkujudega on Kreeta ikka silma paistnud – ka Zeus ise sündis seal.