Kontsert „Jõuluks koju“ 31. XII 2023 Estonia kontserdisaalis. Euroopas õppivate noorte Eesti muusikute orkester, dirigent Henri Christofer Aavik, orkestri kontsertmeister Hans Christian Aavik. Kavas Richard Wagneri ja Robert Schumanni muusika.

Aasta viimasel päeval antakse Estonia kontserdisaalis mitu traditsiooniks saanud kontserti: pikema ajalooga on Tallinna Kammerorkestri esinemine, viimastel aastatel toob publiku kokku ka välismaal õppivate noorte Eesti muusikute ülesastumine. Selleks moodustatakse koju pühi pidama tulnud muusika­tudengitest orkester, tehakse proovi ja antakse üks kontsert, mis panigi minu 2023. muusika-aastale punkti. Orkestrantideks on kas päriselt või mõne vahetus­programmiga Euroopa muusikakõrgkoolides õppivad tudengid, sekka neid, kes on piiri taga õppinud-lõpetanud lähiminevikus ja leidnud juba koha Eesti muusikaelus. Näiteks mängisid orkestris kõrvuti selliste säravate tõusvate tähtedega nagu Hans Christian Aavik, Triinu Piirsalu, Birgit Katariin Born jt ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri fagotirühma abikontsertmeister Jakob Peäske ja kontrabassirühma kontsertmeister Regina Udod, rahvusooperi Estonia oboerühma kontsertmeister Ingely Laiv-Järvi, metsa­sarverühma kontsertmeister Jürnas Rähni ja tromboonirühma kontsert­meister Toomas Vana.

Orkestri kontsertmeister on mitu aastat järjest olnud Hans Christian Aavik, keda viimastel hooaegadel on kodumaistel kontserdilavadel tihti näha ja kuulda olnud, dirigendipuldis oli tema vend Henri Christofer Aavik, kes on 2024. aastast Pärnu Linnaorkestri pea­dirigent. Kontserdi kavalehes on kõigi laval olnud 43 interpreedi väike tutvustus koos nende ülevaatega möödunud aasta kordaminekutest. See andis kompaktse pildi, kes kus õpib ning milliseid kontserte keegi möödunud aasta jooksul on andnud või kellega koos musitseerimist oluliseks pidanud – omamoodi iga-aastane tibude loendamine.

Kontserti iseloomustas väga hea energiatase, nõtke ja lai dünaamiline skaala ning keelpillide kõlakultuur. Oli tunda noorte indu ja kuulda rõõmu koos musitseerimisest, ometi ei keenud energia üle, vaid seda oli just parasjagu – oma osa oli selles kindlasti ka dirigendil, kes hoidis oma selge juhatamismaneeriga nooruslikku teotahet vaos. Eriti nauditav oli orkestri dünaamilise skaala laius piano’st, mida kippus summutama Estonia kontserdisaali prožektoripargi surin, kuni laia ja kõlava forte’ni ning selle kiire ja plastiline muutumine.

Kontserdi kava oli kokku pandud kahe üheealise helilooja ja tuttava, Robert Schumanni ja Richard Wagneri teostest, mis on mõlema looja teoste nimistus erandlikud ning pühendatud abikaasale. „Siegfriedi idülli“ kirjutas Wagner oma abikaasa Cosima 33. sünni­päevaks ning Schumanni neljas sümfoonia oli kingitus abikaasale Clarale 22. sünnipäevaks. Teoseid seob omavahel veel see, et heliloojad on neid hiljem redigeerinud. Võluv muusikaväline seos! Kontsert algas väiksema koosseisuga „Siegfriedi idülliga“, mis kõlas veidi rabedalt ja ettevaatlikult. Teose algversioon on kirjutatud 15-le mängijale, ent ka 1878. aasta töötlus on kammerlikus laadis ja hõreda faktuuriga, nii et paljud partiid sisaldavad soololõike.

Publikus oli tunda laval valitsevat soorituspinget. Idüllilist meeleolu kippus varjutama ka streikiv ja plärisev oboe, mida oboist püüdis kogu teose vältel üsna häälekalt koostööle meelitada. Teisena kõlanud Schumanni nooruslik sümfoonia esitati vabalt ja suure naudinguga. Tundus, et kohe teose esimeses osas kõlanud tutti-orkestri forte võttis pinged maha ning seejärel nautisid teost nii mängijad kui ka publik. Sümfoonia on küll neljaosaline, ent osad esitatakse attacca üksteise järel: Schumann osutas oma sümfooniale ka kui sümfoonilisele fantaasiale, mis kasvab välja sissejuhatuse temaatilisest materjalist. Noorte interpreetide esituses oli see materjal diferentseeritud ja karakterid olid hästi välja toodud, kaotamata sealjuures tervikutunnetust. Hans Christian Aaviku soololõigud panid unustama, et tegu on piiratud ajaks kokku tulnud projekt­orkestriga.

Kui millegi kallal norida, siis mõningase koosmängu logisemise pärast, eriti puhkpillide sektsioonis. Ometi on see mõistetav, sest tegu on korra aastas koguneva kollektiiviga ning väheste proovidega ei pruugi tekkida koos­mängu­tunnetust ja -kindlust, pealegi ei tarvitse noortel muusikutel olla ka kuigi suurt orkestrimängupagasit ühes. Ühe väikese soovituse annaksin dirigendile: kui on soov mikrofon haarata ja publikuga juttu vesta, võiks vahetekstid enne läbi mõelda. Publikuga suhtlemine loob enamasti sõbraliku õhustiku, aga kui on olemas kavaleht, tundub veidi tarbetu kirjapandut korrata. Omamehelikus stiilis vahetekstid näisid muuseas publiku alahindamisena, lisapalade tutvustamata jätmine mõjus aga jälle ülehindamisena.

Kontsert läks tõusvas joones. Saalitäis publikut meelitas kõrvulukustava aplausiga esinejatelt välja kaks lisalugu. Esmalt kõlas skertso Felix Mendelssohn-Bartholdy „Suveöö unenäost“ ja pakkus kepsakas tempos katsumusi ja soleerimisvõimalusi puupuhkpillirühmale, seejärel Johannes Brahmsi hoogne „Ungari tants“ D-duuris.

Kokkuvõttes saan öelda, et minu (ja ehk ka kõigi teiste kontserdil olnute) muusika-aasta lõppes mõnusa energiast ja koostöötahtest pakatava emotsiooniga, mida on siinmail kippunud viimasel aastal vähe olema. Kontserdisaalist astusin uuele aastale vastu reipa sammuga ja sama reipa tundega – meie noorte muusikute järelkasv on vai­mustav.