Miks täpselt, ega see intervjuust tegelikult ei selgugi. Kuid kuulanud nüüd „Pauluse” ettekannet, võin neid põhjusi suure tõenäosusega oletada. Esiteks partituuri äärmine nõudlikkus, mis eeldab nii dirigendilt kui esitajailt väga suurt ja pingelist eeltööd ning ka vaimset kontsentratsiooni. Ilma eriliselt ergastatud interpretatsioonilise ühismõtlemiseta siin esituslikku tervikut veenvalt ei saavutagi. Ja see võib nii mõnelegi dirigendile tunduda liig suure koormana. Teiseks oratooriumi libretost lähtuv lavaline dramaturgia, mis on lähedasem pigem ooperile kui oratooriumile. Ka ooperlikkus võib nii dirigente kui vokaalsoliste mõneti heidutada. Kolmas põhjus, mis „Pauluse” puhul võib ettekandelisi „möödarääkimisi” tekitada, on Mendelssohni muusika partituuritruu stiilitõlgenduse küsimus. On ju helilooja koorifaktuur, eriti kõik polüfoonilised episoodid ja fuugad-fugaatod, loodud pigem barokiajastu, s.t Bachi-Händeli kontrapunktilisi eeskujusid silmas pidades kui romantismiajastu maailmanägemisest lähtuvalt.

Muusikalooliselt huvitav on juba seegi, et Mendelssohn (kes oli juudi rahvusest, kuigi ristitud) võttis oma „Pauluse” libretoks ainet just uuest testamendist. Siin on mõtteline side pigem Bachi kui Händeliga, kuna ka Bach lähtus oma passioonides uuest testamendist, Händel aga eelistas oma oratooriumide libretodes pöördumist vana testamendi poole.

Olari Eltsi kujundatud koorisümfoonilises stiili- ja kõlapildis oli tunda just seda iseloomulikku, Bachi polüfooniaga seonduvat ja askeetlikust kooritekstuurist lähtuvat selgete kontuuridega häältejuhtimist. Juba oratooriumi instrumentaalne sissejuhatus mõjus tema käe all karakteritunnetuselt pigem eepiliselt kui romantiliselt. Seejuures andis kohe ka koori esimene võimas ekspositsioon (nr 3 koraal „Üksnes Jumalale kõrges”) kuulajaile kätte barokkmuusika häältejuhtimisele lähedase „tõlgendusvõtme”.

„Pauluse” esimesed ooperlikud stseenid kujunesid mõjuvateks episoodideks koori ja solistide numbrites 5, 6 ja 7, kus soprani retsitatiivist kasvas kõigepealt välja tenor Mati Turi (märter Stefanose rollis) vokaalselt artistlik dramatism, mis lahenes voolujooneliselt sopran Kristina Hanssoni pastelselt lüürilisse karakterikujundusse (aarias „Jeruusalemm!”). Solistidest tuleb veel kindlasti esile tõsta briti bassi Ivan Ludlowit, kelle hääle kandvus avanes täie avarusega alles Sauluse aarias (nr 18, „Jumal, ole mulle armuline”).

Mendelssohni „Pauluse” kõigi 45 numbri suurepärase ettekande igasse detaili pole siinkohal paraku võimalik laskuda, kuigi põhjust ju oleks. Lõpetagem siis tõdemusega, et Olari Elts on dirigendina teinud „Pauluse” ettekandeks ära väga suure ja tulemusrikka töö. Seda oli tunda. Loomulikult tundis selle eksimatult ära ka publik, kes pärast fantastilise väljendusjõuga lõpukoori aplodeeris püsti seistes.