Argidialektika XVI. Mõnulemine ja pingutamine

3 minutit

Tahan olla mõnusasti ja mugavalt. Nii, et miski ei sega ega häiri. Kuid see tahtmine ise juba eeldab pingutust. Selles on võrdlus praeguse mittemõnusa ja loodetava mõnusa vahel, millele lisandub soov liikuda ühest teise ning selleks nõutav pingutus. Või siis võrdlus praeguse mõnusa ja ähvardava mittemõnusa vahel, pluss soov jääda esimesse ja vältida teist. Mõnulemine nõuab tugevasti pingutamist. Pingutamine on mugavasse äraolemisse sisse kirjutatud: olgu millenagi, millesse peab jõudma, või siis millenagi, milles tuleb püsida.

Teisipidi peab pingutamine välja viima mugavusse: see on tema siht ja eesmärk, ilma milleta ta kaotaks mõtte. Pingutamine ise võib saada mõnusaks, aga ta peab ka välja viima mingi spetsiifilise mugavuseni. Ma ei saa abstraktselt pingutada ega pingutada üldse ilma mingi eesmärgita või lõputult. Füsioloogiliselt on pingutus ja lõdvestus isegi samaaegsed: kui ma tõstan raskust, nii et biitseps pinguldub, siis samal ajal peab triitseps lõdvenema, sest muidu ta segaks biitsepsit; mu kehal on mingi toonus ehk aluspingutus, mis saadab muuhulgas ka kogu mu mugavat äraolemist ja lõõgastumist.

Kas siis võiks ehk kogu elu käsitleda suure mõnulemisena, mille aspektideks on väike mõnulemine ja väikesed pingutused? Sest eks ole nende vaheldumine mõnus? Mõnulemine, mis vaheldub pingutamisega, on ju mõnusam kui pelk eraldiolev mõnu. Õigemini, nagu me ütlesime, ei saa eraldiolevat mõnu isegi ette kujutada, sest ta hävitaks enda.

Banksy. A Great British Spraycation. Lowestoft 2021.

Või tuleks kogu elu käsitleda hoopis suure pingutusena, mille aspektideks on väiksed mõnulemised ja pingutamine? Kus vahepealne lõõgastumine ja puhkus aitab kaasa sellele, et taas ja taas pingutada? Üksinda pingutus purustaks enda – vähemasti nii keerukate olendite puhul nagu inimene.

Selle suure mõnulemise ja pingutamise puhul ei saa ilmselt enam juttu olla, et neid kuidagi vaheldada, sest nad ongi ju sama asi eri küljest. Mu kogueluline mõnulemine on juba ka suur pingutus ning see suur pingutus on kõikehõlmav mõnu. Mõnu ja pingutus pole siin pärast vastavalt pingutust ja mõnulemist, vaid mõnulemises on eksplitsiitselt pingutamine ja ümberpöördult. Seesama elu on ühtaegu võrratult mõnus ja pinguldav.

Selle mõistmine ja teostamine avab sootuks uut laadi mõnu ja pingutamise. Sest siis pole mõnulemise horisondil ähvardavat pingutust, mis teda mürgitaks. Ning mõnu pole ka pelgalt eemal terendav tõotus. Vaid mõnulemine on alati juba kohal ja alati täielikuna, ükskõik kui „pingutav“ või „vaevanõudev“ see olukord ka psühholoogiliselt poleks. Ja teisipidi ei pea pingutama nagu eesel, kellele on lõõgastuspräänik tokiga nina ette kõlkuma pandud. Ning puhkus pole ka pelk tülikas vahepaus elu sisuks olevale pingutamisele, vaid seesama pingutamine kätkeb mõnu ja puhkust. Ma lõõgastun pingutamises eneses. Igal hetkel ma pingutan, isegi kui ma pealtnäha molutan.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp