Kira Muratova „Leierkastiviis”

Legendaarse ukraina režissööri Kira Muratova „Leierkastiviis” on film tugeva järelmõjuga. See on tänapäevane jõulumuinasjutt, mis lõpeb kurvalt. Lastekodust põgenenud väikesed lapsed Aljona ja Nikita seiklevad koos jõuluaegses Ukraina suurlinnas, mõlemad loodavad leida oma isa. Aljona ja Nikita on lahutamatud, nad on teineteisele toeks, nende ettekujutus maailmast ja oma tulevikust on kõigest hoolimata lootusrikas. Maailm nende ümber on aga ükskõikne, küüniline ja automatistlik ning see hoiak ei kao ka jõuluajal. Küünilisus ei peagi seejuures olema otseselt pahatahtlik ja ka ükskõiksus võib olla näiliselt sõbralik. Tegemist on lihtsalt iseenesestmõistetava ühiskondliku status  quo’ga. Jõulud on muidugi ilus aeg, igaüks lõbutseb siis, nagu oskab: rikkurite võsukesed korraldavad poodides juba ette kinni mätsitud kleptomaaniaüritusi, lihtsamad inimesed kogunevad õnnelikus pereringis ülirikkaliku laua taha, uusrikkad lõbutsevad kasiinos või oksjonil jne. Ei kellelegi vajalikud väikesed vaprad inimesed (nii nagu Aljona ja Nikita) on aga ka jõulu ajal väetid ja viletsad edasi ning oma aega nende peale keegi raiskama ei hakka. 

Muratova korrigeerib muu hulgas tagasihoidlikult arusaama, nagu oldaks kas või jõuluajalgi veidi hoolivamad. Mis te nüüd. Akna taga uitava heidiku jaoks ei jätku enam elevust ja sisemist küsimust: „Kas jõulud õnnestuvad?”. Ei saagi jätkuda, sest heidikud ei ole nii öelda meie orbiidil. Muratova filmikeel on eriline, realism ja kujundlikkus, mis kasvab lüürilisest ja grotesksest, annab tulemuseks ootamatu sünteesi,  kus igapäevasus mõjub äkki kõrvalt vaadates hoopis muinasjutulisena. Ning see igapäevasus on automatistlik, täis mehaanilisi kordusi, määratud liikumissuundi ja ka määratud suhtumisi, milles igaüks on (oma tehniliste vahendite keskel) üksi, aga ühtlasi ka naudib seda üksindust. Nikita, keda lastekodus taheti saata alaarenenute internaati, hakkab tihti aeg-ajalt lihtsalt ja heast peast kuhugi minema. Nikita läheb ei  kuhugi ja emalik Aljona tema järel, kuid säärane minek on sisemiselt mõttelt vastupidine neid ümbritseva maailma kindlaks määratud liikumissuundadele. Ning säärane minek joonistab ühtlasi äkilise läbilõike ümbritsevast. Ühes filmi episoodis satuvad Nikita ja Aljona oksjonile.

Oksjonil läheb müüki väntorel (siit ka filmi pealkiri “Leierkastiviis”). Väntoreli kurb viis on otsekui Nikitat ja Aljonat saatev meloodia, kuid seda meloodiat ei kuule keegi. Väntoreli  väärtus on eksponaadi väärtus, ostetud väntoreli viisi võib uhkelt presenteerida kui oma staatuse kinnitajat. Muud midagi. Samas juhtub aga nii Aljona kui Nikitaga sel jõululaupäeval nii mõnigi ime: Nikita leiab 500 eurot ja kohtab kaubanduskeskuses meest, kes on valmis teda oma perekonda võtma. Aga imed ei jää kestma. Südamlik pereema varastab Nikitalt raha, ühinguna organiseerunud kerjuspoisid ajavad Nikita välja kaubanduskeskusest,  nii et kasuema teda ei leiagi. Samal ajal peedistatakse supermarketi turvaruumis Aljonat, kes on nälja tõttu saia varastanud. Isegi kui imed juhtuvad, on meil targematki teha, kui lasta neil olla.       

Jessica Hausneri „Lourdes”

Imedega on tegemist teises PÖFFi „EurAsia” võistlusprogrammi Austria, Prantsusmaa ja Saksamaa ühisfilmis „Lourdes”. Lisaks sellele, et film on lihtsalt väga hea, klapib ta eriti hästi meie koduse Eesti kinodesse, kuna käsitletud on usu teemat. Eestis kipub usuküsimusest saama hüsteeriline trenditeema, valdkond, kuhu kõik on kutsutud ennast välja elama varavalgest hilisõhtuni. Režissöör Jessica Hausneri  „Lourdes” on sellisel foonil meeldiv vaheldus – ei mingit hüsteeriat. On hoopis usu ja inimese sügav, delikaatne, vaikne, detaili- ja nüansirikas vaatlus, film, milles ütlematajätmine on tihti kõnekam kui ütlemine. Lourdes on kristlike palverändurite sihtpunkt Prantsusmaal. Väidetavalt on XIX sajandi keskpaigast Lourdes’is ennast ilmutanud Neitsi Maarja ja ilmutustega on tihti kaasnenud ka imeline paranemine.

Filmis ongi kõrvuti reaalselt  sündiv ime, lootus imele, põhimõtteline rahulolematus (rahulolematus ka imega) ja tavaline, igapäevane elu, mis ju samuti tahab oma elamist ja käib oma korra järele. Filmi „Lourdes” puhul ei anna teemaga, et kõik usklikud on silmakirjateenrid ja kirikumehed levitavad usuoopiumit nõrkadele, eriti palju manööverdada. Imed võivad Lourdes’is sündida ja sünnivadki. Ja kuidas siis klassifitseerida sündinud imesid? Kas ehk kehastunud  silmakirjalikkuseks? Kuid filmi raskuspunkt on muidugi sootuks mujal. Kui ime tõepoolest sünnib, mida siis teha ja kuidas edasi elada? Kuidas integreerida integreerimatut? Kellele on üldse imet vaja? Halvatule, kes tõusis ratastoolist, on imet vaja kohe kindlasti. Aga teistele tema kõrval? Ime toob kaasa segadust, ka varjatud kadedust ja kibedust? Miks just tema ja mitte keegi teine? Kas tema oli siis parem? Ja kui Jumal on nii hea, miks ta ei tee siis nii,  nagu ma tahan?

Ilma et sellele otse osutataks, koorub filmist isegi peidetult julm ja seda jahmatavam tõdemus. Me ei hooli mitte inimesest, vaid sellest, et meie tõekspidamised saaksid kinnitatud. Ja kui sündinud ime on vastukarva, siis võib vabalt ka tekkida suhtumine, et parem, kui seda imet poleks olnud. Ehk siis, parem oleks olnud, kui halvatu jäänuks halvatuks, kui et selle imega mind häiritakse. Ja selle kaalumise peale on päris huvitav mõelda. On inimesi, kelle ainus lootus on ime. Aga nende kannatus kaalub vähem kui minu otsustus selle kohta, kuidas „asjad tegelikult on”.

Filmist võiks välja tuua mõned detailid. Inimene, kellega ime sünnib, ei tea ka ise, kuidas ta täpselt edasi peaks elama. Mida teha, et ime jääks kestma? Kas inimese suhtumises peaks nüüd midagi muutuma? See inimene on muidugi kaaskodanike kõrgendatud tähelepanu all: ta ei tohi vääratada, ta peab käima  otsekui nööril ja vastama täiuslikkuse ootusele. Kui peategelane, kellega ime sündis, tantsupõrandal kukub, toimub filmis teatav murdepunkt. Kes tahtis, nägi selles komistuses kindlat ennet, et ime ei jää püsima. Kõrval on aga ka teine suhtumise võimalus ehk, nagu ütleb juhtunu kohta üks nunn: „Mis siis sellest, ta lihtsalt komistas”. Uskumine ja mitteuskumine ei sõltu sugugi nii väga sellest, kas see, mida usutakse, on nähtaval  või mitte. Imed on Lourdes’is nähtaval, need sünnivad, imed aga ei määra veel uskumist. Imed võivad küll kinnitada usku, aga seda kinnitust filmis ei näe, ehkki võib näha mõningast rõõmu ja kaasaelamist, näeme lähemalt hoopis süvenevat kahtlust. Sest ime on ebamugav, seda on raske integreerida. Tundub, et Hausneri filmis on asjad kuidagi niipidi, et inimene ise enese sees otsustab midagi ja hakkab siis rääkima, mis asjad saavad  olla ja mis asjad mitte. Hausneri filmist tuleb välja, et lihtsam on uskuda mitteuskumist, sest reaalsete imedega kõrvuti elada on … Raske? Ängistav? Viib segadusse? Häirib elurütmi? Midagi … Kuidagi … Ja siiski oodatakse.   

Vimukthi Jayasundara „Kahe maailma vahel”

Hoopis isesorti on aga Sri Lanka režissööri Vimukthi Jayasundara „Kahe maailma vahel”, mis moodustab huvitava vastandliku paari Ungari filmiga „Ma ei ole sinu sõber” (rež György Pálfi, kelle „Taksidermia” osales ka 2006. aasta PÖFFil). „Kahe maailma vahel” võib nimetada sümbolistlikuks, kuid eriti omapärane on selle filmi aeg, mis toimib otsekui  kestev olevik, mahutab endasse nii mineviku kui tuleviku, võimaliku ja tegeliku ning seejuures ka vastandlikud suhtumised. Tegevus toimub ühekorraga nii ebamaisuses kui reaalsuses, tänapäevas ja muinasjutus: kõik väljad töötavad korraga, kõik kihid on üksteise peal. Meetodilt on Ungari „Ma ei ole sinu sõber” sellega täiesti vastandlik. Ka Ungari film on tehtud omamoodi radikaalselt, pea olematu eelarvega ja amatöörnäi
tejatega, puht improvisatsiooniliselt. 

Olulisim on režissööri taotlus filmida säärase (aja)loogika järgi nagu elus. Näitlejad improviseerivad selles filmis, teadmata ise, mis neid ühes või teises situatsioonis ees ootab, teadmata, kuhu tegelane ja tema lugu areneb, teadmata sedagi, milline on lõpuks terviklugu. Mängitakse põhimõttel „nagu elus”, kus me ei tea, mis järgmiseks juhtub. Ja lõpptulemus on igati huvitav.