Jaanuaris juhtis Sirbi teatritoimetaja Tambet Kaugema tähelepanu peamiselt Sõltumatu Tantsu Laval ja Kanuti gildi saalis etenduvate lavastuste ingliskeelsete pealkirjade rohkusele.1 Veel enne seda arvas kultuurikriitik Meelis Oidsalu eelmise teatriaasta kokkuvõttes, et viitsimatus panna lavastustele eestikeelseid (paralleel)pealkirju võtab lavastuselt pigem tüki ära kui lisab.2 See käivat mõlemale mehele lausa närvidele.
Tore. Kui lavastus ise ei ärrita, siis vähemalt teeb pealkiri selle töö ära. Probleeme tekib ainult siis, kui ärritus toob endaga kaasa huvipuuduse, võõrkeelsete pealkirjadega lavastuste paigutamise eesti teatrist väljapoole või, hullem veel, riiklikust rahastusest ilmajäämise. Seda rauda on tagunud kultuuriminister Tõnis Lukas, kes on pakkunud välja idee jätta riiklikust rahastusest ilma need festivalid ja lavastused, mille puhul ei viitsita pingutada tõlkimisega.3
Üldiselt on mure arusaadav, aga et mitte liiga laia lauaga lajatada ning tekitada totalitaarne süsteem, kus eestikeelse pealkirjaga lavastus on toetatud ja ingliskeelsega mitte, tuleb veidi enam süveneda põhjustesse. Kas tõesti ei viitsita? Kas tõesti on võõrkeelne rohkem cool kui eestikeelne? Kaugema toob välja kaks tegijate põhjendust. Esiteks hõlbustavat see rahvusvahelist suhtlust. Teiseks polevat tõlge täpne ja kõlavat nõmedalt. Lõpuks kutsub ta üles siiski pingutama ja lisab, et kui võõrkeelsel pealkirjal on mõte sees, siis saab seda ka tõlkida.
Mis mõte on pealkirjal? Iga uus asi ja olend tuleb ära nimetada, talle nimi panna, ta tähistada. Sama lugu on pealkirjadega. Head näited on Kanuti gildi saalis kaks lavastust teinud noore koreograafi Kädi Metsoja „Moiste“ ja „Tegeele“. Kõlavad nagu vend ja õde, kes kord elasid. Kui eesti kultuuriruumis on enam levinud vanade rahvusvaheliste nimede eestistamine – nii muutub Matvei Madiseks või Katariina Kadriks –, siis Metsoja puhul on pealkirja muutus nii edasi-tagasi- kui ka üles-alla-suunaline. Kõik on kõigega suhtes. Tegeele on justkui nimestatud tegusõna, Moistest kajab aga läbi nii inglise sõnapõhi kui ka eesti kõla. Pealkirjaga tuleb kaasa nii sünnikoht (rahvusvaheliselt töötav Kanuti gildi saal), esivanemate mõju (arvestatakse lavastuste pealkirju, mida 20 aasta jooksul on Kanuti gildi saalis tarvitatud), sugu (kõlab nagu nais- või meessoost), sünniasjaolu (tahte ja teo vaheline suhe, performatiivsus).
Nimetamine on samasugune tegevus nagu sildistamine. Metsoja oleks võinud anda rohkem infot, iseloomustada lavastust ja olla täpsem, need pealkirjad ei ütle midagi lavastuse kohta, need on pärisnimed, küll aga on neis arvesse võetud kogu kultuurikonteksti, milles teos sünnib. Nii arvestavad need nimed nii ruumi kui ka aega. Moiste ja Tegeele seisavad iseseisvalt püsti, aga lubavad ka ajalist muutumist. Moiste kas märgub või ei ning Tegeele kas teeb või ei tee. See, mida nimed lubavad, on protsess, aga ei anna ette sotsiaalset staatust ega kindlat aega ja ruumi. Tänu pealkirjade kaunile kõlale ja esteetilisele mõjule on Metsoja osavalt kõrvale põiganud tähenduse andmisest ja ka konkreetsele keelele viitamisest.
Veel parem näide on Mart Kangro „Enneminevik“, mis on ingliskeelsena sama tähendusega „Past Perfect“. Seejuures, kui hakata otse tagasi tõlkima, kõlaks eestikeelne pealkiri lavastuse enda kohta veel täpsemini – „Täiuslik minevik“. Kadri Noormetsa „Maandatud tõotus“ võiks ingliskeelsena kõlada „Grounded Promise“, aga on siiski „Landed Promise“, mis siis tagasi tõlkides on „Maandunud lubadus“. Noormetsa keeletundlikkus on teada-tuntud ning pealkirja muutus ilmneb ka tema eelmise lavastuse nimetamise kontekstis. „Rännakud. Tõotatud maa“ on nüüd siis muteerunud „Maandatud tõotuseks“. Seega on selge, et lubadusel ja tõotusel on siin suur vahe, nii nagu seda on maandumisel ja maandamisel. Kindlalt on autor valinud tulevikku suunatud tõotuse, mitte lõpetatud lubaduse.
Kadri Sireli „Kuidas ehitada aiapäkapikku“ on inglise keeles „How To Build A Garden Gnome“, see ei muuda tähendust. Ehk ei ole eesti kultuuriruumis aiapäkapikk nii võimsalt esindatud kui Itaalias, kust on pärit lavastuse teine autor Chiara Cenciarini, aga inimese tung ehitada ja sealjuures kogeda ebaõnnestumist on siiski universaalne.
ZUGA ühendatud tantsijate „2 + 2 = 22“ ei vihja grammigi rahvusvahelisele koostööle. Sealjuures annab aga Valmiera teatrifestivali veebisait teada, et lavastus on edasiarendus rahvusvahelisest koostööst Läti teatrikunstnikega.4 Siis oli lavastuse pealkiri ingliskeelne „Tools to rule“, mis on sel kujul ka lätikeelsel kodulehel. Seega pole nähtus ainult Eesti-keskne, sama probleem ingliskeelsete pealkirjadega on ka Lätis. Eesti versioonis on puhas eesti värk, ja kui peaks juhtuma, et lavastust etendatakse võõras keeleruumis, pole arvudega probleemi. Peale koreograafia ja matemaatika on ka probleem universaalne.
Halbu näiteid tuleb riburadapidi, aga neil kõigil on erisuguseid põhjusi kasutada eesti kultuuriruumis ingliskeelset pealkirja. Iggy Lond Malmborgi lavastuse „Things in my mouth“ ning Külli Roosna ja Kenneth Flaki lavastuse „Prime Mover“ puhul ei ole kasutanud pealkirja tõlget eesti keelde. Mõlema lavastuse üks tegijaist on pärit eesti kultuuriruumist, teine vastavalt Rootsist ja Norrast. Töö käib igal juhul inglise keeles. Kakskümmend aastat tagasi oli suundumus mitte kasutada artisti nime taga riigi määratlust. See oli lausa taunitud, moodsam oli nimetada kõiki rahvusvahelisteks etenduskunstnikeks. Nüüd on see komme vaibumas, aga siiski kasutatakse niisugustel etendustel broken English’it – kes perfektsemalt, kes saamatumalt. Liiga hea inglise keel jätab märgi külge: sa ikka ei ole see päris õige tegija. Mõlemad lavastused on toodetud suuremalt jaolt teiste riiklike ja erafondide rahastusel. Eesti Kultuurkapitali kanda jäävad tavaliselt vaid etendamiskulud Eestis.
Kristina Normani „Lighter Than Woman“ on omaette ooper. Eesti kunstnik vaatles Itaalias töötavaid Ukrainast pärit võõrtöölisi. Sättis kokku lavastuse, mis esietendus 2019. aastal Itaalias Santarcangelo festivalil. Eestis anti etendusi eesti keeles ja lisatud olid ingliskeelsed subtiitrid ning ka inglise keeles eestikeelsete subtiitritega. Inimesed, keda Norman intervjueeris, kellele ta kaasa elas, väljendasid end itaalia keeles, aga näitleja Norman rääkis siis vastavalt kas inglise või eesti keeles. Etendusejärgse vestluse pidas Tallinna ülikooli õppejõud, itaalia emakeelega Daniele Monticelli aga hoopis eesti keeles.
Mitte ainult Sirp ei tõlgi järjekindlalt pealkirju, seda on teinud ka Eesti Kunstnike Liit oma veebisaidil lavastust tutvustades. Piletilevi ja Postimees kasutavad mõlemas keeles versioone korraga, isegi Kanuti gildi saal ise on oma Facebooki-kommunikatsioonis läinud paralleelpealkirja kasutamise teed.5,6 Ilmselt on lihtsalt näpuviga, et veebisaidil on tahetud ka eesti versiooni puhul pakkuda ingliskeelset pealkirja.
Steffi Pähna ja Ursel Tilga „Between Dreams and Drowning“ ning Emer Värgi „You Will See So Many Pretty Things“ tekitavad isegi minus kummastust. Kõik tegijad on pärit eesti kultuuriruumist, ka lavastuste toetajate hulgas ei ole teiste riikide fonde ega kasutata Euroopa Liidu raha. Näitlejad räägivad laval eesti keeles, Värgi lavastuses tükkisid video vahendusel esile küll ingliskeelsed tsitaadid, aga need jäid siinses kontekstis arusaamatuks. Ilmselt tõesti ei viitsitud pealkirju tõlkida. Ilmselt tõesti kõlas tegijaile ingliskeelne pealkiri rohkem cool.
Ma ei arva kultuuriministri kombel, et eesti keel vajab kaitset, pigem vajab ta kasutamist ja arendamist. Nende lavastuste puhul ei ole ühtegi põhjust, miks peab pealkiri olema ingliskeelne. Mõte on ju neil sees. Neid saab väga lihtsalt tõlkida. Ja üleüldse, miks neid peaks tõlkima? Miks need pealkirjad turgatasid teatrikunstnikele pähe ingliskeelsena? Tilk oli tõesti Belgias töötades armunud, ta armus võõrkeelsesse naisesse ja mõtestas ennast sel ajal inglise keele kaudu. Sama pealkirjaga lavastuse toob Belgias välja ka toosama armastatu. Ju ei maksa armastuse jõudu alahinnata. Võib saada elukestva trauma, mis levib viirusena üle riigipiiride kõikjale.
The Biofilm Sistersi nime taha peituvad eesti tantsukunstnikud Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson, Katrin Kreutzberg ja leedu päritolu Alise Bokaldere. Lavastuse pealkiri „All That Goes Right“ on Sirbis tõlgitud kohmakalt „Kõik mis läheb hästi“. Sellise tõlke puhul on asjakohane Kaugema süüdistus, et pealkirjas mõtet nagu polekski. Kui aga vaadata lavastust ja Sirbist juurde lugeda Jürgen Rooste oivalist tõlgendust,7 siis hakkab midagi kooruma. Esmalt lavastuse poliitiline sõnum ja seejärel eneseiroonia. Kui nood noored naised on teadlikud oma valgenahalise heteroseksuaalse keskklassi unistusest ja esitlevad endid armsate lollikestena, siis eeldan, et nad mitte ei viibuta näppu üksnes ühiskonna, nende teiste, suunas, vaid nad on teadlikud ka enese kohast etenduskunstis, samuti publiku keeleruumist.
Lavastust mängiti inglise keeles, kuna üks osaleja eesti keelt ei mõista. Siiski oskan leida nii ingliskeelsele trupinimele kui ka lavastuse pealkirjale vaid ühe põhjenduse: me tahame olla rahvusvahelised. Tahame olla teoreetilised ja poliitilised. Me käsitleme teemasid, mis on Euroopas popid. Me olemegi saast, toosama biofilm, mida me ei kavatsegi ära koristada. Nii seisab veebisaidil. No ja kui nemad ei kavatse koristama hakata, siis peab seda keegi teine tegema. Ehk oleks abi nüüd minister Lukase uutest planeeritavatest toetusreeglitest. Ehk oleks lavastuse pealkirja tõlkida parem „Kõik on nii jube lahe, jee, jee, jee!“. Kui iroonia on miski, millega väidetakse öeldule vastupidist, siis on ilmselge, et asi on tõesti mäda.
Ingliskeelse pealkirja taga võib olla viitsimatus, hoolimatus, oskamatus või eestlast lummav võõrkeele kõla – aga ei pruugi olla. Põhjus võib olla ka protsessi suhtluskeeles, rahastuses, kultuuriruumis, kus töötatakse, või ka soovis esineda Eestis elavatele, kuid teist keelt kõnelevatele vaatajatele.
Õnneks ei ole Sõltumatu Tantsu Laval ega ka Kanuti gildi saalis etenduvatest lavastustest enamik pinnapealne „jee, jee, jee“, kus kopeeritakse formaati ja stiili, tegeletakse sümptomitega, mida siis väärindatakse ingliskeelsete pealkirjade abil ja püütakse jätta mulje rahvusvahelisusest. Üldine pilt ei ole üldsegi halb, paljud koreograafid tegelevad selle va paha rahvusvahelise viiruse endaga ja on vägagi huvitatud keelest, seda enam, et sageli saab laval mõtet väljendada vaid liigutuste abil. Nii saabki lavastuse pealkiri pirakaks proovikiviks ja põnevaimaks teemaks. Kui käsitletavad teemad ei klapi kokku ülejäänutega ega kõla kaanonina eesti teatriruumis, siis tulevadki sõnad vahel pähe võõrkeelsena, kuna eesti keeles pole kellegagi dialoogi pidada. Ja mitte ainult sõnad, vaid ka mõtted.
1 Tambet Kaugema, Kui mõte on sees, siis saab seda ka tõlkida. – Sirp 10. I 2020.
2 Autahvel. Teatriaasta 2019. – ERRi kultuuriportaal 31. XII 2019.
3 Janet Õunapuu, Tõnis Lukas: eesti keel peaks olema kaitstud, teised keeled võivad ka olla. – ERRi kultuuriportaal 5. II 2020.
4 http://www.valmierasfestivals.lv/zinas/
5 Heili Sibrits, Tundliku käega jagatud elud. – Postimees 4. XI 2019.
6 https://www.eaa.ee/kristina-norman-kergem-kui-naine
7 Jürgen Rooste, Halastamatu aeg. – Sirp 14. VI 2019.
8 Miks ma tekkisin? – Tsoon 4. VII 2016.
Kommentaar
Annika Üprus, Kanuti gildi saali produtsent-kuraator
Kanuti gildi saali tööpraktikas oleme üldiselt lähtunud põhimõttest, et lavastuse pealkiri, nagu ka lavastuses kasutatav keel, on osa kunstniku teosest ehk teadlik kunstiline valik (ning on seega seotud kunstniku vabaduse ja vastutusega), seetõttu me ei sekku ega muuda seda. Kaasprodutsentidena peame tööprotsessi käigus kunstnikuga tihedat arutelu selle üle, milline võiks olla valmiva töö pealkiri eesti, inglise ja vajaduse korral ka mõnes muus keeles. Võõrkeelse pealkirja puhul kasutame, kui vaja, selle eestikeelset tõlget lavastuse sisututvustuses või mõnes muus sellega seotud tekstis. Külalisetenduste tutvustamisel püüame jääda võimalikult lähedaseks kunstniku algsele sõnastusele.
Küll aga oleme algusest peale seisnud hea selle eest, et kõik tekstid oleksid kättesaadavad nii eesti-, inglis- kui ka venekeelsena. Võõrkeelsete etenduste puhul pole me valdavalt pakkunud elavat tõlget ning see on seotud piiratud ressurssidest tingitud valikute ja eespool kirjeldatuga. Võõrkeelne pealkiri ja lavastuses kasutatav keel sisaldab endas osutust, et võimaldatud on ligipääs ka eesti keelt mitteoskavale vaatajale (seejuures teadaandmisega, et etenduse jälgimiseks võib vaja minna võõrkeeleoskust). Ühtlasi julgustame publikut tulema meie muidu valdavalt sõnakeskses teatripildis lavastuste juurde, mis on kas mittesõnalised või sellised, mille puhul sõnaline osa ei ole esmatähtis.
Nüüdistantsu ja etenduskunstide puhul tuleb arvestada sellega, et need lavastused on enamasti loodud üheaegselt nii kohalikule kui ka rahvusvahelisele vaatajale. Viimasel ajal on ka lavastuste meeskonnad sageli rahvusvahelised. Sellest hoolimata peame arendama nüüdistantsu ja etenduskunstide eestikeelset terminoloogiat ja kirjelduskeelt.
„Etenduskunst on rahvusvaheline, kiirelt muutuv ja arenev distsipliin, millel puuduvad vormi- ja keelepiirid ning mille diskursuseloome toimub reaalajas.“8
Evelyn Raudsepp,
Sõltumatu Tantsu Lava loovprodutsent
Meie lavastuste pealkirjade keel on enamjaolt kunstnike valik, sest see on osa lavastuse loomingulisest tervikust. Pealkirja iga koma, hüüumärki, suurt või väikest algustähte on põhjalikult analüüsitud ja kaalutud ning pärast pikki arutelusid (ka koos meie kui produtsendiga) jõutud lõpplahenduseni. See käib ka keelevaliku kohta. See protsess ei ole enamasti mingil moel mugav ega laisk. Toetame eestikeelseid pealkirju ning uurime huviga kunstnikelt põhjusi, miks nad on jäänud pidama ingliskeelsele pealkirjale.
Miks vahel jäävad võõrkeelsed pealkirjad siiski lavastuste visiitkaardiks? Enamik lavastustest on sellisel puhul sündinud rahvusvahelises koostöös või on ka etendusi andev trupp rahvusvaheline („Fluids“, „Prime Mover“, „Between Dreams and Drowning“). On ka lõbusaid hübriide: „Minu nimi on Xiaodie but you can call me baby“, „VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab“ või muid keeli peale inglise: „Débutante“, „VIVA LA VIDA“ – mõlemad juhtumid haakuvad täpselt lavastuse kontseptsiooniga. Võib panna ka, palun väga, „loe, mis keeles soovid“ pealkirju („2 + 2 = 22“). Ikka siis ja ainult siis, kui see toetab lavastuse kontseptsiooni.