Põhjanaabrite produktiivseima filmiloolase Peter von Baghi krestomaatilises suurteoses „Sajandi lugu: dokumentaalfilmi ajalugu” (2007) need nimed paraku puuduvad, küll aga esinevad von Baghi „Filmiajaloos” (2004). 4. septembril 90aastaseks saanud Jacopetti oli soliidse ajakirja peatoimetaja kuni 1950. aastate lõpuni, kui hakkas koos Prosperiga (s 1926) oma skandaalseid dokke tegema. Esimeste kõmuprojektide juures toimetas  kolmanda režissöörina ka Paolo Cavara (1926–1982), kes keskendus hiljem makaronivesternite, seksikomöödiate ja krimidraamade lavastamisele. Filmimas käidi Austraalias, Borneol, Aafrikas, Hiinas, Jaapanis, Palestiinas, Polüneesias ning muidugi ka Euroopas ja USAs. Esmalt valmisid „Mondo Cane” ja „Mondo Cane 2” ehk „Koeramaailma” diloogia, demonstreeriti ilustamata loomapiinamist, kõikvõimalikke  õnnetusi, suguharuriitusi, seksuaalseid perverssusi ja tuimestuseta kirurgiat.

Pisut vähem kui pool sajandit tagasi võeti kogu see jõhkra tõe pähe eksponeeritud filmimaterjal „metslaste” ja „barbarite” igapäevaelust kohkumisega vastu. Polnud ju varem üksnes lääneliku kultuurimaailmaga kokku puutunud auditoorium midagi kuulnud näiteks mastaapsetest sigade tapamajadest Uus-Guineas, koeralihaga maiustavatest asiaatidest  ja havailaste hularõngastest. Hiljem jätkati samas vaimus filmidega „Kogu maailma naised” (1963), „Hüvasti, onu Tom!” (1971) ja „Mondo candido” (1975). „Hüvasti, Aafrika!” puhul ei saa surmkindlalt väita, millised konkreetsed kaadrid on spetsiaalselt lavastatud, millised mitte. Näiteks kurikuulus läänesakslasest palgasõdur Kongo-Müller pajatas kunagi idasakslastest ajakirjanikele naerul sui, kuidas ta soliidse  vaevatasu eest Jacopetti võtterühmale avalikke hukkamisi organiseeris. Samas jälle, Saksa DV legendaarse dokumentalistide tandemi Walter Heynowski ja Gerhard Scheumanni klassikalises portreefilmis „Naeratav mees: ühe mõrvari ülestunnistused” (1966) on kaadrid samast „idealistlikust” jõhkardist, kes enda sõnutsi põlgas tüüpe, kes tapsid mustanahalisi ja kommuniste üksnes isikliku kasusaamise lootuses.  „Koeramaailma” filmidest on kaks suuresti erinevat versiooni: üks Itaalia kinolevi jaoks ja teine võõrsil näitamiseks.

Kõmudokist „Hüvasti, Aafrika!” on olnud eri aegadel liikumas neli versiooni, pikkusega 83–140 minutit. Luubi alla on võetud 1960. aastate Aafrika, kus kontinendi julmim kiskja oli valge inimene. „Hüvasti, Aafrika!” on mondo-filmide meistriteos. Jacopetti ja Prosperi mondo-filmid leidsid  arvukalt jäljendamist. Neist tähelepanuväärsemaiks peetakse vendade Angelo ja Alfredo Castiglioni viit täispikka Aafrika dokki (1969–1982), sakslase Rolf Olseni „Šokeerivat Aasiat” („Shocking Asia”, 1974) ja ameeriklase Romano Vanderbese diloogiat „Selline on Ameerika” („This Is America”, 1977).