Theatrumi „„Delhi“ tants“, autor Ivan Võrõpajev, tõlkija ja lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Andri Luup, helilooja Helena Tulve. Esietendus 27. II Theatrumi saalis.

Miski pole see, millena see pealiskaudsel vaatlusel näib, ning teadvus loob alles suhestumise kaudu selle olukorra, mida oleme harjunud nimetama reaalsuseks. Selliseid paralleelseid reaalsusi on lugematul hulgal, nagu on lugematult palju sel planeedil lahti rullunud-rulluvaid elusaatusi. Osa neist haakub oma­vahel, luues ühendusi, sildu, sünergiaid, osa mitte – põrkudes, vastandudes, hävitades üksteist jne. Kõik see kokku moodustab kosmilise (absurdi)draama, mille mõtet või mõttekust ei õnnestu haarata lineaarse loogikaga, ainult paradoksaalne lähenemine võimaldab luua mõistuseülest, tervikolemusega hoomatavat suuremat pilti. Ivan Võrõ­pajev on oma seitsme lühinäidendi tsüklis „„Delhi“ tants“, mida ühendavad samad tegelased ja tegevuspaik, loonud vapustavalt paljudimensioonilise paradoksaalse tunnetusmaastiku, avades ruume erinevate vaatenurkade, tundmuste, tõlgendusvõimaluste esiletulekuks. Maailmas, kus elame, ei ole ükski tõde lõplik. Iga tõe taga seisab järgmine, mis võib olla vastuolus sellega, millega me mõnda aega olime võib-olla õnnelikud. Kvantfüüsikast järeldub, et ükskõik, kui palju me vaatleme, vaadeldav ei ole reaalne. „Traktaadis inimteadmise printsiipidest“ kirjutas George Berkeley aastal 1710: „Ilmsete põhjapanevate meele­aistingute taga, mida peegeldab teadvus, ei ole materiaalset maailma“. Vastuolulisus, millega seisame silmitsi, püüdes inimeksistentsi olemust ja eriti praegust maailma mis tahes moel mõtestada, mõista, see vastuolulisus on ühtlasi meile lohutuseks, sest hoiab ruumi lahti uutele mõistmisvõimalustele, ning loominguline empaatiline protsess näib olevat parim tee seda vastu­olulisust taluda meeleheitesse või resignatsiooni langemata.

„„Delhi“ tants“ puudutab kõiki inim­eksistentsi sõlmküsimusi nagu kannatus, selle mõte või mõttetus, armastus, surm, kaastunne, süütunne, vastutus, kõige oleva ühtsus, mis on nähtavas reaalsuses manifesteerunud eraldatuse kaudu, kunsti roll ja tähendus jne. Jekaterina, andekas tantsijanna, kogeb Delhi turul keset armetust, viletsust ja jõledusi järsku kõigi kannatavate olendite valu, ta võtab selle valu endasse. See põletab ta südant kui tulise rauaga ning ta kaotab selle valu määratust kogedes teadvuse. Kui ta on toibunud, ilmutab holotroopses¹ teadvusseisundis kogetu end tantsuna, tants sünnib temast ja see tants on ühtlasi tema ise. See on kosmiline tants, elutants, kõikehõlmav ning valu ja kannatusi transformeeriv. „„Delhi“ tantsu“ kirjeldab näidenditsükli jooksul iga tegelane oma teadvustasandilt. Viimases, seitsmendas näidendis kirjeldab halastajaõde tantsu nii: „Lastes valu oma südame sisemusse, muutis ta valu ilu ja rahu kirkuseks. Ta vähendas valu hulka meie planeedil. Ta ei suurendanud valu, nagu teised, ei rääkinud sellest, ei lisanud seda, ei võidelnud sellega, aga vastupidi, paigutas võõra valu oma südame keskusesse ja lahustas seal selle valu oma lõpmatu kaastunde kirkuses.“

Kaastunne kui olemisabsurdi kogemise, talumise ja transformeerimise võti on Võrõpajevi teose üks tuumpunkte. Jekaterina transformeeriva tantsu kirjeldust kuuldes ilmutas end mulle tunnetusparalleelina ho‘oponopono – havai iidne transformatsiooni- ja tervendusrituaal. Selle käigus transformeeritakse välismaailma kannatus, haigus, valu vms palvetaja sisemaailmas, kuna sise- ja välismaailm on tegelikult üks tervik. Meile ainult näib, et seisame teistest olenditest ja kõigest loodust eraldi. Tantsijanna ema negatiivsed hinnangud ja siseheitlused Jekaterina tantsuga seoses püstitavad küsimuse kunsti transformeeriva jõu reaalse või illusoorse olemuse kohta, jättes vastuse leidmise vaatajale. Jekaterina südame seiskumine laialdase infarkti tõttu ühes paralleelnäidendis viib omakorda mõtte transformaatori rolli enda kanda võtnud inimese taluvuspiirile.

Lembit Petersoni „„Delhi“ tantsu“ tundlikule mitmekihilisele ja ambivalentseid küsimusi õhku jätvale lavastusele on Helena Tulve loonud muusikalise kontrapunkti, mis on keskendatud olemise tuumpunktidele. Näidendi­tsükli sissejuhatava helimõtisklusena on Tulve kasutanud oma 2003. aastal loodud helilindikompositsiooni „Delta“, mille helimaterjal pärineb India reisilt (teos on loodud 2003. aasta EMPi avakontsert-performance’ks). See sobib ideaalselt Võrõpajevi „„Delhi“ tantsu“ eelhäälestuseks nagu olekski loodud selleks otstarbeks. Tulve „„Delhi“ tantsude I–VI“ muusikalise materjali on sugestiivselt ja nüansitundlikut sisse mänginud tšellist Leho Karin, salvestuse helirežii on teinud Margo Kõlar. Tulve kuus meditatiivset interlüüdi kõlavad lavastuses Võrõpajevi seitsme näidendi ühenduslülidena, luues delikaatseid sildu näidendite vahel ning aidates vaatajal-kuulajal liikuda nähtaval laval toimuva paljususest omaenda siseuniversumi keskmesse.

Kui laval lahti rulluvas sündmustikus tekivad elusaatuste põkkudes kokkupõrked, vääritimõistmised ja paradoksaalsed olukorrad, siis Tulve muusika suunab kuulaja rõhutatult sissepoole, vaatlema paradoksaalsust, mis asub üheainsa, inimolendiks kehastunud teadvuse sees (eriti selgelt teises interlüüdis). Ehkki varjatult, s.t abstraktsel ja introvertsel moel, on kätketud ka Tulve muusikasse sama teema, mis on lavateoses tulipunkti tõstetud „„Delhi“ tantsuna“ (valu transformeerivana assotsieerub eelkõige neljas interlüüd).

Lõpumonoloogis kõneleb halastajaõde kõige ühtsusest, ühisest unest, ühisest õnnest ja ühisest valust, ühtsest katkematust joonest, mis loob kordumatuid mustreid – ja kus sisalduvad meie kõigi saatused. Lisan siia veel ühe Stanislav Grofi mõtte: „Kuna pole olemas mingeid absoluutseid piire individuaalse psüühika, ükskõik millise loodu osa ja kosmilise loova printsiibi enda vahel, siis on igaüks meist lõppude lõpuks identne loodu jumaliku algallikaga. Nõnda siis oleme me, nii kollektiivselt kui ka individuaalselt, selles kosmilises draamas nii näitekirjanikud kui ka näitlejad“.² Helena Tulve „„Delhi“ tantsu“ esimene interlüüd sünnib pärast eeterlikke algusvärelusi ühest keskendunud helist ja sellel kõlama pandud n-ö puhtast katkematust joonest, millest hakatakse looma mustreid. Sellele põhinoodile sekundeerib aeg-ajalt oktav ja sekst kõrgemal väga vaikne ja õrn heli, mis on justkui elava kaastunde kehastus (ilmub ka neljandas miniatuuris). Tulve „„Delhi“ tantsude“ muusika fookuses on selged mustrid, väljakuulatud kooskõlad, tasakaalustatud liikumised (elu kui sellise vastuvõtmise võrdpildina kuues interlüüd), mis oma lihtsuses ja puhtuses toetavad Võrõpajevi „„Delhi“ tantsu“ empaatilist mõõdet, vältides hinnangute andmist, otsides tasakaalu ja avades ruume.

1 Termini „holotroopne“ (terviklikkusele orienteeritud) võttis 1992. aastal kasutusele Stanislav Grof, üks transpersonaalse psühholoogia loojaid: „Termin viitab sellele, et meie igapäevases teadvusseisundis ei ole me tegelikult terviklikud; me oleme killunenud ja samastame ennast ainult väikese osaga sellest, kes me tegelikult oleme. Holotroopseid seisundeid iseloomustab spetsiifiline teadvuse transformeerumine, mis seostub tajumuslike muutustega kõikides aistingulistes valdkondades, intensiivsete ja sageli ebatavaliste emotsioonidega ning põhjalike muutustega mõtlemisprotsessides“. Stanislav Grof, Kosmiline mäng. Uurimisretked inimteadvuse piirialadele. Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2010, lk 22.

2 Stanislav Grof, Kosmiline mäng, lk 61.