Ader aja on äestanud, maamullaks olnud on roos.
Ossip Mandelštam1
2017. ja 2018. aasta vahetusel, mil minust sai Sirbi laureaat, oli ajalehe toimetuses korraldatud koosviibimine. Pidin sealt minema edasi teisele üritusele: ka venekeelne ajakiri Plug oli kutsunud kokku oma autorid ja poolehoidjad. Kuulnud, et mul tuleb ühelt peolt teisele minna, küsis Sirbi tollane endine ja tulevane peatoimetaja Kaarel Tarand: „Aga mis asi on Plug?“ Minu vastus oli: „See, millega maad küntakse.“ Nimelt tähendab „плуг“ vene keeles „atra“.
Sirbi ja Plugi vahel on tõepoolest mõtteline side. Kõigepealt viitab mõlema kultuuriväljaande nimi põllutööriistale, aga samuti põhjatule poeesiale (vt epigraafi). Täna, 29. novembril tähistab Plug oma 10. aastapäeva, annab välja 52. numbri ning lakkab ühtlasi ilmumast selles formaadis, millega lugejad on harjunud. Kõik see andis põhjuse saada kokku ja arutleda kultuuriajakirjanduse üle ajakirja Plug asutajate ja väljaandjate Olesja ja Dan Rotariga.
„Trükikulude katmiseks korraldasime peo“
Olen Plugi eakaaslane: me mõlemad ilmusime Eestisse kümme aastat tagasi. Mina olin tollal Moskva poiss, kes siinsetes asjades veel halvasti orienteerus. Seepärast ma lihtsalt ei märganudki Plugi ilmumist. Kui minu Eestisse saabumine on eraasi, siis Plugil on oma ajalugu.
Dan Rotar: „2009. aasta sügisel kirjutas mulle disainer Dmitri Makonnen.2 Kohtusime linnahalli juures, vaatasime merd ja tema ütles mulle: „Ma tahan trükikoja püsti panna, hakkaks õige kultuuriajakirja tegema. Sina hakkad peatoimetajaks, mina kunstiliseks juhiks.“ Dima tegi ettepaneku, et ajakiri tuleb mustvalge ja fotode asemel on ainult illustratsioonid. Tema otsis kunstnikke, mina rääkisin ära mõned noored ajakirjanikud. Siis oli vaja välja mõelda nimi. Üks mõte mul juba oli: tudengiaastatel köitis mind väga sõna „ader“, just selle tähendusväli. Kontseptsiooni meil ei olnud, kirjutasime kõigest järgemööda. Ajakirjas ilmus nii luuletusi, rubriik „Kokteil“ kui ka tekste filmikunstist. Trükikoda Makonnen ei asutanudki. Seepärast ilmus kaks esimest numbrit elektroonilisel kujul. Kolmanda numbri puhul aga sugenesid meie vahele erimeelsused ning sai selgeks, et tuleb lahku minna. Kuna materjalid olid juba koos, otsustasime Olesjaga, et ajakiri tuleb ikkagi välja anda. Pöördusime uue kujundaja poole ja andsime välja esimese pabernumbri (ametlikult on see kolmas). Trükikulude katmiseks korraldasime peo. Ma ei mäleta, kui palju sissepääsu eest tuli maksta, kuid see tundus üsnagi hea variant. Neljanda numbri andsime välja samamoodi. Viienda numbri puhul ei mänginud nii enam välja ning meil tuli see omaenda raha eest ning jälle ainult elektroonilisel kujul välja anda. Kuuendast numbrist alates hakkas meid toetama Eesti Kultuurkapital.“
Minule, Venemaa taustaga inimesele, tundub see lugu enneolematu. Asi ei ole isegi selles, et viis ajakirjanumbrit on toetuse taotlemiseks üsnagi tagasihoidlik pagas, vaid et riigi raha toel toimiv Eesti fond üleüldse toetab väljaannet, mis ei ilmu riigikeeles. Võrdluseks esitan päris värske loo Venemaalt. 29. oktoobril kirjutas kõrgema majanduskooli (praegu üks Venemaa juhtivaid kõrgkoole) humanitaarteaduskonna professor Hassan Husseinov oma Facebooki-leheküljel tänapäeva vene keelest, kasutades mitmeid teravaid epiteete. Husseinov küsib: „Miks mõnedele venemaalastele näib, et Ukraina venelased ei suuda lisaks oma vene keelele selgeks õppida ka ukraina keelt?“ Ja vastab: „Seepärast, et näiteks Berliinis käies need targad inimesed ei imesta, kui näevad seal kioskites ajalehti mitte ainult saksa, vaid ka vene ja türgi, serbia ja prantsuse, kreeka ja poola, inglise ja itaalia keeles. Moskvas aga, kus on sadu tuhandeid ukrainlasi ja tatarlasi, kirgiise ja usbekke, hiinlasi ja sakslasi, ei leia tikutulegagi midagi teistes keeltes, välja arvatud see armetu vene kloaagikeel, mida meie riik praegu räägib ja kirjutab.“ Husseinovi mõtteavaldus kutsus ühismeedias esile ägedaid vaidlusi, seda tsiteerisid paljud Venemaa massiteabevahendid. Juba 5. novembril toimus Kremlis presidendi vene keele nõukogu istung. Seal kõnelnud Vladimir Putin ütles järgmist: „Sõda pole vene keelele kuulutanud üksnes kooparussofoobid, [—] selles vallas tegutsevad aktiivselt ka agressiivsed natsionalistid. Kahjuks on sellest mõnedel maadel saamas täiesti ametlik riigi poliitika.“3
Kuidas sai siis Plug rahalise toetuse? Olesja Rotar: „Tegin Juku-Kalle Raidiga intervjuu Eesti tollasest presidendist Toomas Hendrik Ilvesest ja tema muusikalembusest (teatavasti on Ilves tõeline melomaan).4 Raidile meeldis meie väljaanne väga ja ta soovitas esitada kultuurkapitalile taotluse. Palusimegi raha küljenduse, trüki ja natuke toimetajate töö tasustamiseks, seega umbes veerandi jagu kõikidest kuludest. Muu tegid ajakirja meeskond ja autorid tasuta. Üldjuhul saime toetust kahe-kolme numbri jaoks korraga, siis tuli koostada uus taotlus. Olid ka omad nüansid: näiteks otsustati kultuurkapitalis ühel hetkel, et kellelegi ei anta enam raha küljendamiseks. Meil oli see aga peamine kuluartikkel. Tänavu toetas küljendamist kultuuriministeerium, kus samuti oldi seisukohal, et ajame tähtsat asja.“
Ajakiri teisest kultuurist
Entusiastide projektist ei saanud tõsiseltvõetavat väljaannet muidugi üleöö. Esimesed numbrid sarnanesid rohkem niisuguste linnaväljaannetega, nagu seda on Moskva Bolšoi Gorod (linnalehtede levitamisviis toimib Plugi puhul siiani: ajakiri on tasuta saadaval Tallinna, Tartu ja Narva kinodes, klubides, raamatukogudes ja ülikoolides). Seal tehakse näiteks juttu sellest, millistest Tallinna kioskitest tasub hamburgereid osta. Ka ajakirja algusaegade tunnuslause „Журнал о другой культуре“ („Teise kultuuri ajakiri“) on kaanel siiani.
Dan Rotar: „Praegu ei tähenda see sõnaühend vist enam midagi. Alguses tõlgendasime seda nii, et lugeja leiab Plugist informatsiooni selle kohta, mida ta Postimehe või muude väljaannete „tõsistest“ rubriikidest lugeda ei saa. Ise töötasin 2011. aastal venekeelses Postimehes, kuid mu meel oli seal nukker. Juba siis määras toimetuse poliitika klikkide arv – see kahandas motivatsiooni kohutavalt. Näiteks tegin ma intervjuu animaatori ja režissööri Garri Bardiniga.5 Veebis ilmus selle kõrval fotoga uudis, et üks populaarne daam paljastas oma mingi kehaosa. Bardini intervjuu kogus 50 klikki, daamiuudis aga 5000. Hakkad tahes-tahtmata mõtlema, et kõik ei ole vist läinud nii, nagu peaks.“ Olesja Rotar: „Kohalikes venekeelsetes ajakirjandusväljaannetes, isegi kui seal olidki kultuurirubriigid, kirjutati põhiliselt klassikalistest kontsertidest ja teatrietendustest. Rääkimata sellest, et nende põhilugeja vanus oli 45+.“
Kultuuriga tegelevad inimesed annavad muidugi endale aru, et nende mis tahes kirjutis suudab auditooriumi poolest vaevalt võistelda populaarsete blogijate fotodega. Plugi ajalugu on aga õpetlik ses mõttes, et kultuurile pühendatud sisu on võimalik ja seda tuleb teha südamega, mitte klõpsude või laikide arvu pärast. Ilmselt see määraski omal ajal kvalitatiivse hüppe ja püsimajäämise ajakirja puhul, millele alguses ennustati kõige rohkem kolme-nelja numbri ilmumist. Diletandid, grafomaanid ja lihtsalt juhuslikud inimesed kadusid iseenesest. See-eest olid professionaalsed ja tuntud autorid valmis andma ajakirjale tekste, nõudmata nende eest honorari. Olesja Rotar selgitab kaastööliste võrgustiku kujunemist: „Me avaldasime esimeste hulgas retsensiooni raamatule „Hanumani teekond Lollandile“6, kuna saime selle Irina Belobrovtsevalt väga ruttu kätte. Andrei Ivanovil oli selle üle hea meel ja ta hakkas meile andma avaldamiseks oma tekste. Selsamal 2010. aastal hakkasid meil avaldama ka Jelena Skulskaja ja P. I. Filimonov. Juhtivate venekeelsete autorite toetus oli hindamatu abi.“
Kui aus olla, peab ütlema, et nimekate venekeelsete autorite tekstid olid algul erakordselt lühikesed. Nii Ivanovi7 lühike jutustus kui ka Skulskaja8 miniatuur mahuvad ajakirjas kumbki kahele leheküljele (koos illustratsiooniga). P. I. Filimonovi esimene Plugis ilmunud luuletus on seejuures veel ka tõeliselt kontseptuaalne: see ei ole mitte laotud tekst, vaid foto alasti naise seljast, millele on tindiga kirjutatud viis nelikvärssi, mis lõpevad reaga „О, слезь с меня, Ромочка, слезь“ („Roni mu otsast maha, Romake, roni“)9. Peagi kaasata nad aga juba ka külalispeatoimetajatena ajakirja koostamisse: Nikolai Karajev tegi Plugi 34. numbri (ilmus 2015. aastal), mis oli pühendatud alternatiivajaloole ja ulmekirjandusele, on ilmunud ka Filimonovi ja Ivanovi erinumber. Filimonov on käsitlenud mõistagi huumorit erinevatel kutsealadel ja eluvaldkondades, Ivanov aga koostanud numbri neist tänapäeva Venemaa literaatidest, kelle loomingut hindab.10
Vene-eesti hübriid mitmes žanris
Arusaadavalt ei saa mitmerahvuselises ja mitmekeelses ruumis piirduda ainult nimekate vene keeles kirjutavate autorite kaastöödega, olgugi et aja jooksul läksid nende Plugile antud tekstid nii mahukamaks kui ka tõsisemaks. Näiteks Skulskaja on avaldanud Plugis katkendeid peaaegu kõigist oma viimastest suurtest teostest enne nende täieliku versiooni ilmumist. Filimonovi Plugis ilmunud esseed nüüdisaja eesti kirjanike kohta on kogutud raamatusse „10 elavat eesti autorit“, mis ilmub ajakirja aastapäeval.11 Olesja Rotar: „Kultuuriministeeriumis oli mul kord jutuajamine sel teemal, kui raske on meil teha ajakirja ainult entusiasmist. Selle peale tehti mulle jälle ettepanek kirjutada projekt. Mul tuli siis mõte, et võiksime avaldada valitud kirjutisi eestikeelsetest kultuuriväljaannetest. Ministeerium oli valmis tõlgete eest maksma. Hakkasimegi avaldama Sirbis, Müürilehes, Vikerkaares ja ajalehes KesKus ilmunud artiklite venekeelseid tõlkeid. Tahtsin, et inimesed, kes eesti keeles ei loe, saaksid kas või veidigi aimu, mida aktuaalset on eestikeelses kultuuriajakirjanduses, sest kokkupuutepunkte ei ole alati lihtne leida. See, mis pakub silmanähtavalt huvi eesti lugejale, ei haara kaugeltki alati venekeelset. Kui arutati aktiivselt metsateemat, tõlkisime näiteks Karajeviga Hasso Krulli Vikerkaares avaldatud pika essee „Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku“12.“
Venekeelses keskkonnas arenenud võrgustiku ja eestikeelse ajakirjanduse seire hübriid täienes peagi veel ühe koostisosaga. Dan Rotar: „Mulle näib, et veel üks tähtis verstapost oli see, kui me koos Tallinna linnaga korraldasime kultuurifestivali „Vdrug“.13 Sellest peale on neid olnud juba kolm: Tallinnas, Moskvas ja Nižni Novgorodis. Tuleval aastal kavatseme sõita Jekaterinburgi. Neil festivalidel on kõike, millest oleme oma ajakirjas kirjutanud: nii kontserte, näitusi, poeesiat, filmikunsti kui ka teatrit.“ Olesja Rotar: „Moskvas oli palju noori. Paljud tulid märkmike ja sulepeadega, esitasid küsimusi. Muidugi oli see väga meeldiv. Suur probleem on aga see, et me räägime venemaalastega tegelikult eri keeles (seda laiemas mõttes). Tihtipeale tekitab see hämmingut. Näiteks Nižni Novgorodis nimetati meid „kaasmaalasteks“ ja kirjutati kohalikus ajakirjanduses, et kogu festivali on korraldanud vaata et Nižni Novgorodi oblast … Mul kulus palju aega ja jõudu selgitamaks, et tegemist on Eesti kultuuriministeeriumi projektiga. Venemaal oli inimestel raske mõista, et meie festivalil on käsitletud algusest peale just eestivene kultuuri, aga mitte kahe riigi suhteid.“
Viimane tähelepanek on erakordselt tähtis. See näitab, et määratlus „teise kultuuri ajakiri“ on omandanud järgmisele tasandile jõudes põhimõtteliselt teistsuguse ja ilmselt veelgi aktuaalsema sisu. Eestivene kultuuri võib suhtuda mitmeti, kuid Plug on kogu oma ilmumisajal näidanud, et on just „teine“, aga mitte Eesti või Vene ajakiri. Ma ei valinud asjata artikli pealkirjaks fraasi Plugi toimetuse kreedost, mis tervikuna kõlab nii: „Ja olgugi et Eestil ei ole enam mitmendat aastat normaalset lennuühendust välismaailmaga, et 1,3 miljoni elaniku pärast ei hakata meil kunagi müüma palju ilusaid riideid [—]. Aga on ju internet, mis aitab mõista meie kolkluse määra, on suurepärased sõbrad – ja pole tähtis, kas sa jood nendega veini palmi all või Dostojevski monumendi juures –, on andekad disainerid, modelleerijad, fotograafid, muusikud, ärimehed, juuksurid, [—] multiplikaatorid, naasvad rändajad.“14
Olen veendunud, et „kolklus“ ei ole siin kirumissõna, vaid katse end määratleda. Siit tuleneb teine järeldus: eestivene kultuur on entusiastide grupi intuitsiooni tulemus, omamoodi huviklubi produkt. Seejuures ei oska klubi peremehed ega liikmed öelda, milliseid eeliseid neile selle sisu või sinna kuulumine annab. Ja selles seisneb Plugi jõud ja nõrkus. Jõud seepärast, et toodet, mis on tehtud ausalt ja südamega, on meeldiv käes hoida ja huvitav lugeda. Plugi nõrkus seisneb aga selles, et me ei tea, kellele see produkt õigupoolest huvi pakub. Juba ammu ollakse harjutud sellega, et näiteks teadlaste töid ei loe keegi peale teadlaste endi. Meedia aga ei saa lubada endale seesugust elitaarsust ning eeldab suuremat ja, mis eriti tähtis, pidevalt kasvavat lojaalset auditooriumi. See on kolmekordselt aktuaalne ajal, mil iga kolmas tahab olla menukas blogija ning koguda ühismeedias rohkesti jälgijaid.
Hobi, millest ei saanud tööd
Olesja Rotar võtab Plugi kümneaastase ajaloo kokku nii: „Selle, et käesoleva aasta lõpul ilmub Plugi viimane trükinumber, otsustasin just augustis. Viimane piisk oli ühisrahastuskampaania Hooandjas.15 Sellest selgus, et publik on passiivne ja ükskõikne. Olen pettunud. Mitte küll mingil juhul Plugi loojate ja autorite ringis, vaid just auditooriumis, keda me kümne aasta jooksul tundma ei õppinudki. Meie Facebooki-grupis on üle 1800 inimese ja igaühel oli võimalus näidata, mida Plug neile tähendab, kandes meile üle minimaalsegi annetuse. Asi ei ole üldsegi rahas. Väga raske on aru saada, kes Plugi lõppude lõpuks loeb peale meie endi ja sõprade. Nii minul kui ka mu abikaasal on alati olnud ja on ka praegu teha põhitöö, mis rahuldab meie igapäevased eluvajadused. Plugi tegemine on hobi, mis täistööks ei saanudki, kuid on kümne aastaga siiski koormaks muutunud. Me ei tunne enam ajakirja väljaandmisest rõõmu, seevastu festivalid annavad märksa rohkem emotsionaalset tagasisidet. Seetõttu ei kao Plug kui bränd kuhugi: me jätkame festivaliga „Vdrug“, anname edaspidigi üht-teist välja veebis, võimalik, et teeme midagi Youtube’is või anname välja veel raamatuid. Paberkandjal Plugist saab aga 2020. aastal ajalugu.“
Ärgem siiski kurvastagem. Ütleb ju Ossip Mandelštamgi essees „Sõna ja kultuur“, sessamas, kus adrast saab poeesia ja loomingu ere metafoor: „Aga mina ütlen: eilne päev ei ole veel sündinud. Seda ei ole veel tegelikult olnud [—]. Kui armuke ajab vaikuses segi nimed ja talle meenub, et see on juba olnud: sõnad ja juuksed, ja kukk, kes hakkas kirema akna taga, [—] haarab teda sügav rõõm kordumisest, peadpööritav rõõm.“16
Vene keelest tõlkinud Mait Eelrand
1 [Õed raskus ja õrnus…] Tlk Maria-Kristiina Lotman. – Vikerkaar 2009, nr 9.
2 https://design.hse.ru/team/2910
3 Sündmuste kulgu, mis meenutab nõukogude aega ja nahutamist parteikoosolekutel, vt https://meduza.io/feature/2019/11/09/rukovodstvo-vshe-rekomendovalo-svoemu-professoru-izvinitsya-za-slova-ob-ubogom-russkom-yazyke-vozmozhno-iz-za-putina
5 Garri Bardin (sünd 1941) on Vene režissöör ja multiplikaator, ligi 30 multifilmi autor, üks plastiliini- ja nukuanimatsiooni eelkäijaid. Saatuse iroonia tahtel ilmus Bardini intervjuu Postimehe rubriigis „Sidrun“, mis on orienteeritud kollasele sisule: https://limon.postimees.ee/465486/garri-bardin-moya-zhizn-sushchestvovala-vopreki
7 Vt Andrei Ivanov, Сивцев вражек (Переулок). – Plug 2010, nr 7.
8 Vt Jelena Skulskaja, А одному как согреться. – Plug 2010, nr 9.
9 Vt P. I. Filimonov, Я тень, я стремительный порск коростеля. – Plug 2010, nr 9. Romake on deminutiiv nimest Roman. Just selle nime all tuntakse kirjanik P. I. Filimonovit argielus.
10 Vt Plug nr 40 (2016) ja 43 (2017).
11 P. I. Filimonov, 10 живых эстонских авторов. Toim Igor Kotjuh. Plug, 2019.
12 Hasso Krulli retsensioon Valdur Mikita raamatule „Lingvistiline mets“. – Vikerkaar 2013, nr 10–11. Tõlge vene keelde: Plug 2016, nr 35-36.
13 Sõna „вдруг“ tähendab vene keeles „äkki“, „järsku“.
15 Hooandja kampaania eesmärk oli koguda 2000 eurot P. I. Filimonovi raamatu „10 elavat eesti autorit“ väljaandmiseks ning ajakirja 10. aastapäevaks illustratsiooninäituse ja kontserdi korraldamiseks. Vajalik summa saadi lõpuks kokku, ent ühisrahastuse eesmärgi kohta ütles Olesja Rotar otse: „Meile on tähtis, et see loomingule, entusiasmile ja oma kogukonna armastusele suunatud pidu väljuks meie Facebooki-grupi raamidest, et sellest saaks massiüritus, et võimalikult paljud saaksid teadlikuks nii Plugist kui ka selle autoritest ja illustraatoritest.“ https://plug.ee/2019/08/zhurnal-plug-ustraivaet-vystavku-i-izdaet-knigu/
16 https://rvb.ru/20vek/mandelstam/01text/vol_1/03prose/1_263.htm