Esimest korda on kavas filmiprogramm. 

Filmiprogramm kannab maailmaküla ideed vahest kõige paremini. Ma usun, et need filmid peaksid puudutama iga inimest ja andma midagi juurde maailmahariduse plaanis. Kas sealt just sellise esteetilise elamuse saab nagu kontserdil, on iseasi, aga asjade üle järele mõtlema paneb kindlasti. Programmis leidub puhtalt muusikale keskendunud linateoseid, kuid ka filme kultuuride võimest ellu jääda ja sellega seotud ohtudest. Näiteks on kavas film Joan Baezi elust, keda ma imetlen ja kadestan – talle on muusika olnud alati vahend, et ellu viia oma tõelisi eesmärke võitluses sõja vastu ja  tagakiusatute eest. Samuti viib üks film meid tänapäeva Afganistani, kus ehitatakse taas üles muusikavälja, mis Talibani karmi režiimi ajal polnud võimalik.       

Millised on tulevikuplaanid?       

Juba pikemat aega on meil kavas olnud korraldada konverents kultuuride konfliktidest ja kontaktidest, ehk saab see tuleval aastal  ka teoks. Muidugi, vaadates, mis praegu maailmas toimub – araabia maadel, globaalses majanduses ja mujal –, siis lisandub uusi teemasid ja vaatenurki iga päev sedavõrd, et on veel natuke vara otsuseid teha. Järeldused, milleni nüüd jõutakse, ei pruugi poole aasta pärast üldse paika pidada. „Maailmaküla” festivali eesmärgiks on panna kuulaja mõtlema ka muudel teemadel kui ainult muusika. Mõista seda, et kõik  turbaniga mehed ei kanna pommivööd, et terved rahvad, kelle elu möödub meie mõistes äärmiselt antisanitaarsetes tingimustes, elavad siiski väga rikast elu. Kunstist saadav esteetiline elamus peaks aitama nautijal saada paremaks inimeseks.