Festivali statuudis on kirjas, et ollakse avatud kõikvõimalikele kontseptsioonilistele ja tehnoloogistele uuendustele, säilitades sideme vana ja uue vahel. Aastate jooksul on see põhimõte avaldunud väga mitmel moel. Esinejate hulgas on alati olnud vägagi tasemel särasilmseid ja energiast pulbitsevaid noori bände (Punt, Mehepojad, Sõõriku, Dialekt) ja südantsoojendavaid mõnusa sõpruskonnana tegutsevaid harrastusansambleid (Piccolo, Marjulise), kes kõik on võtnud festivalil osalemist äärmiselt tõsiselt. Peamiselt teise poolde jäi aga esinejate raskekaardivägi, kellest enamik on „Moisekatsi elohelül” osalenud ka varem, seega teati, millisel tasemel esikoha pärast rebimiseks läheb. Žürii tööd see just lihtsaks ei teinud, arvestades eriti stiililist paljusust. Väga uudse kõlaga ja mitmete tehniliste muusikavahenditega (looper, harmonizer) improviseeriv Vikerkaare Hallskaala, kes juba lavaletulekul muhedalt teatas, et nad on helimehe õudusunenägu, jõudis muusikalise rännaku lõpuks kuskile White Stripesi ja eesti rahvalaulu sünteesi. Levski katsetas klubimuusika ja regilaulu ühendamist. Väga sugestiivne oli Knihvi oma pala, milleks kolm labajalga, mängituna kahel viiulil ja tamburiini-trummikomplektil. Traditsiooniliselt olid esindatud a cappella koosseisud (Naized, -7, Greip), kus huvitavaks võtteks peaaegu kõigil vokaalansambli ja ühe sooloinstrumendi kombinatsioon. -7 oli tegu komplitseeritud vokaalseadega, mille veatule esitusele sekundeeris Kalle Kleini sopransaksofon.
See tundus ületamatu, kuni Greip tuli oma „Vihmaloitsu” seadega, kus beatbox’i võtetega esitatud vihma ja tuule hääled lõid täiesti lummava atmosfääri – jällegi suurepärane vokaalseade ja energiast tulvil enesekindel esitus. Kui tundus, et enam midagi lisada ei saa, esitas ajateenijatest koosnev ansambel Laul Jätta lihvitud lava-show, mis algas regilaululise rivilauluga ja päädis tasemel muusikutest koosneva ansambli täieliku dünaamikavahemiku valitsemisega, kust ei puudunud ka hea nali. Hea seade, superesitus ja hästi läbi mõeldud show tagasid publikupreemia ja ühtlasi „Moisekatsi elohelü” peaauhinna. Aplaus ei vaibunud niipea.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et jüripäeval peetud XII rahvamuusikatöötluste festivali kontsert oli tasemelt, esinejate rohkuselt ja esitatud muusika omanäolisuselt kindlasti üks Eesti muusikaelu tähtsündmusi. Tagasi tulles Mooste Folgikoja fenomeni juurde: kui kuskil, näiteks Moostes, pikka aega sihikindlalt ja sõnastatult kultuuri jaoks võimalusi luua, võib tulemus ületada kõik ootused. Võib-olla tuleks järgmise „Moisekatsi elohelü” korraldusmeeskonda komandeerida juhatajaid neist Eesti kultuurimajadest, kus kiputakse vähest publikuhuvi selgitama väitega: „Meil rahvas lihtsalt ei käi”. Kus toimub, sinna tuleb!