Viimaks olen ise selles eas, mil need teemad rohkem kõrva riivavad, kuid viimastel kuudel on meedias üha enam esil konflikt inimeste soovide, näiteks vähem töötada ja lapsi saada, ning riigi sotsiaalteenuste pakkumise vahel. Ma pole veel täielikult veendunud, kas tegu on tõelise konfliktiga või võimetusega demograafilise kriisi (juba sõna „kriis“ surub nähtusele peale konfliktiolukorra) üle loominguliselt, panetunud loogika priilt mõelda. Arvutus on aga igavalt tervemõistuslik ja kõigile teada: vähem tööealisi võrdub vähem makse, mis omakorda tähendab, et soov vähem lapsi saada ja vähem töötada on probleem.
Konflikti õõnestab tõik, et helded sotsiaalsed hüved, neist tulenev heaolu kasv ja soov seda heaolu nautida on mõistuspäraselt seotud. Saan aru, et kui riigimajanduslikult on vastuolu olemas, siis psühholoogiliselt on kõik täpselt nii, nagu olema peab. Või olen ma millestki valesti aru saanud ja heaolu polegi selleks, et seda nautida? Oot-oot, milleks me seda riiki üldse peame?
Muidugi, riigi asja ajame selleks, et rikkaks saada, kuid kas pole kentsakas, et meedialavale tiritakse tavalise inimese (enamalt jaolt naise – nad, saadanad, elavad ju kõige tipuks kauem!) soovi vähem lapsi saada ja vanemas eas mitte töötada, aga mitte tehisaru mõju tööturule, (globaalset) ebavõrdsust maksusüsteemis või ajalooliselt erandlikku vaba liikumise piiramist. Kinnistunud, vaid harva, kui üldse, kahtluse alla seatud tähelepanuharjumused määravad ka, mida nähakse lahendusena: naised peavad rohkem lapsi saama ja pensioniiga tuleb tõsta. Tahaks hüüda nagu Nietzsche, kes laskus oma aja moraali sepikotta: „Halb õhk! Halb õhk!“
Solidaarsus või omakasu
Võtame näiteks selle, kuidas paar nädalat tagasi arutati Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“ Prantsusmaa pensionireformi ja seal plahvatanud ulatuslikke meeleavaldusi.1 Jutt algas mõttega, kui hästi elavad Prantsusmaa pensionärid ja kui kulukas on see riigile. Järgnes sedastus, et vananevas riigis on „mõistlik“, kui püsitakse kauem tööturul. Samuti nenditi, et kuna Prantsusmaa maksumäär on juba niigi üks kõrgemaid, siis „mänguruumi ei ole“ – seega on meie kujutlusrikkuse piir maksudega määratletud mänguruum. Seejärel esitatakse retooriline küsimus: kas noored, kes praegu meeleavaldustest osa võtavad, ei tea, et nad võitlevad praegu selle eest, et tulevikus maksta kinni vanade inimeste hea elu (nende „soe puhkus“)? Siit saame teada, et ühiskonnas pole ratsionaalne toimida solidaarsusest, vaid omakasust. Hiljem mainitakse, kuidas tänapäeva 60aastane pole enam see 60aastane, kes pidi kogu elu tehases töötama.
See on tõsi. XIX sajandi teisel poolel, kui kujunes moodne pensionisüsteem, oli tõenäosus elada 60–70aastaseks sama ahtake kui tänapäeval elada 100aastaseks. Kas see tähendab, et peaksime tõstma pensionile mineku iga 100. eluaasta peale? Ei, sest faktid ainuüksi ei ütle, kuidas neid tõlgendada, vaid seda teeb meie kujutlusvõime. Kui kujutlusvõime on rangelt determineeritud Exceli tabeliga, jääb küsida, kas tegu on üldse enam mingisuguse võimega – kas meie tõlgendamisaparaat ei tööta mitte autopiloodi peal? Ja siit edasi: kuna kujutlusvõime on mõne poliitikafilosoofi meelest vabaduse eeldus, siis kui vabad oleme oma ühiskonna mõtestajate ja loojatena?
Soovimatus saada lapsi
Tundsin tõuget seda teksti kirjutada ühe vastilmunud teadusuuringu peale. Michigani osariigi ülikooli teadurid kordasid ja kinnitasid juba aasta varem ilmunud uuringut, milles selgus, et ligi viiendik osariigi elanikest, s.o 1,7 miljonit, ei soovi lapsi.2 Tegu oli kõrge kvaliteediga eelregistreeritud uuringuga. Kuigi see puudutas vaid Michigani elanikke, arvatakse, et osariigi rahvastik on piisavalt sarnane kogu USA elanikkonnaga, et (ettevaatlikult) laiendada uuringu tulemus kogu riigile. Samuti selgus, et soovimatus lapsi saada pole seotud haridustaseme, vanuse ega sissetulekuga.
Avastus on märkimisväärne, sest näitab, et vähene sündimus on muutunud väärtushoiakute, mitte nt suurenenud majandusliku ebavõrdsuse tagajärg (netivasakpoolsete lemmikselgitus). Seda mõtet toetab üks varasem Taani uuring, mille järgi on tahtliku lastetuse peapõhjus arusaam, et lapsed piiravad vabadust.3 Oleks iseäralik isikliku vabaduse tõttu vanemlusest loobunuid halvustada kui liigisekaid. See etteheide kõlab õõnsalt liberaalses ühiskonnas, mis on just vabaduse ja ratsionaalse isekuse ideele püstitatud (ja siin on huvitav võrdlus süüdistusega, et prantsuse noored ei järgi piisavalt omakasu, kui nad käivad meeleavaldustel).
Kahjuks pakutakse ka lastetuse „probleemile“ igavaid lahendusi. Kõige igavam neist paisati välja UKs, kus rahvastikuteadlane Paul Morland pani ette, et võiks kehtestada lastetusmaksu.4 Kas tõesti on see meie suur tulevikunägemus, rünnak demograafilisele kriisile? Lubage väriseda.
Soov saada vähem lapsi või neid üldse mitte saada pole mõistagi hiljuti tärganud elustiilivalik, vaid aeglane ja keeruline sotsiaalne protsess, mis sai õhtumaal alguse tööstusrevolutsiooniga. Mõistan neid, kes pessimistlikult usuvad, et makse, pensioniiga või lastetoetusi üles-alla kruttida lootuses, et nii on võimalik juba toimuvat tagasi pöörata, on sama hea kui ehitada okstest onn ja loota, et see pakub tsunami eest varju. Tõeline kriis pole sotsiaalkulutuste kasv või sündimuse langus kui niisugune, vaid olukord, kus me ad hoc parandame süsteemi isegi siis, kui see enam silmanähtavalt ei tööta. Ja seda seni, kuni kogu kupatus kokku variseb, misjärel avastame, et tegelikult olid meil kõik see aeg ideed otsas.
Minu eesmärk pole vaielda ühe või teise ettepaneku poolt, vaid jagada muret meie kujutlusvaesuse pärast. See, mis tundub mõistlik, võib olla lihtsalt mõttelodevusest kujunenud eelarvamus. Samamoodi võime tembeldada probleemiks nähtuse, mis ilmtingimata pole seda, või pakkuda lahendusi, mis näivad loogilised, kuid pole muud kui hammastega haua kaevamine. Nõnda võibki suurim oht lähenevate eksistentsiaalsete kriiside eel olla hoopis suutmatus mõelda eelnevalt defineeritud mänguruumist kaugemale.
Piiratud mõtlemisvõime
Piiratud mõtlemisvõimet kui ohtu ühiskonna tervisele on toonitanud mitmed filosoofid. Asjakohane on näiteks David Graeberi ja David Wengrow essee „Kuidas muuta inimajaloo kulgu“. Autorid polemiseerivad ebavõrdsuse päritolu üle, mille kohaselt vahetusid primitiivsed egalitaarsed ühiskonnakorraldused neoliitilise revolutsiooni järel hierarhiliste kooseluvormidega, kusjuures ebavõrdsuse kasv on sestsaadik olnud pidev ja paratamatu. Graeber ja Wengrow aga osutavad, et niisugune tõlgendus viitab hoopis moodsa aja uurijate kujutlusvõime küündimatusele. Arheoloogilised leiud näitavad, et „primitiivsed“ ühiskonnad ei olnud ilmtingimata egalitaarsed, vaid eksperimenteerisid mitmesuguste sotsiaalse organiseerumise võimalustega vastavalt vajadusele.
Nõnda kirjutavad autorid, et tõeline küsimus pole selles, miks ebavõrdsus tekkis, vaid „kuidas me oleme nii kinni jäänud [hierarhilisse ühiskonnavormi] vaatamata sellele, et oleme elanud nii suure osa oma ajaloost eri poliitiliste süsteemide vahet edasi-tagasi liikudes“5. Tõepoolest paistab, et varane inimene oli „arvatavasti ühiskonna potentsiaalist teadlikumgi kui inimesed tänapäeval üldiselt“6.
Mis on poliitika?
Võimalik, et minust targemad on küsimust põhjalikult vaaginud ja jõudnud järeldusele, et ühiskonna potentsiaal seatud ideaalide valguses (heaolu, rikkus, paljudele ka rahvusriik) ongi vaid maksude ja sotsiaaltoetuste nihutamine vastavalt riigi rahakoti suurusele. Kui nii, siis tekib küsimus, mis üldse on enam poliitika. Kahtlustan, et nendes küsimustes – kui laskuda ise korraks stampidesse – on omajagu raamidesse kinnijäämist.
Enne kui tunnistada kõige mõistlikumaks see lähenemine, mis paistab kõige ilmselgem, tuleks ehk vaadelda probleemi kaugemalt, panna tähele kasvavaid vastuolusid (nt üha sagenev üleskutse liberaalsele riigile tegeleda sekkuva biopoliitikaga) ja nendega tõsiselt, süvitsi tegeleda. Nii saab ehk ka mänguruumi, kus on huvitav ja lustlik olla – ruum, mis innustab ja kus sünnivad uued ideed.
1 https://r2.err.ee/1608905402/olukorrast-riigis-marju-himma-kadakas-indrek-lepik
2 https://journals.plos.org/plosone/article?id=10.1371/journal.pone.0283301
3 https://www.cbs.nl/en-gb/news/2004/22/childlessness-and-education-level
4 https://www.theguardian.com/commentisfree/2022/jul/04/population-crisis-britain-paul-morland
5 https://www.eurozine.com/kuidas-muuta-inimajaloo-kulgu/
6 Samas.