Vend, õde –
Tehasesaalis, mürast nüristunud kõrvades, kuuled kas põlismetsadest flöödi oiet,
ukulelet randade pajuokstest?
Vend, õde –
Salongi parfüümivihmast niiskes õhus, kuuled kas punaste lippude laksumist õhus,
püssipauke ja raskete sammude takti?
Olavi Lauri (Paavolainen), „Terassümfoonia“1
Olavi Paavolainen (1903–1964), suur modernist, dandy, ajastu peegel, ei ole küll meil eriti tuntud soome kirjandusklassik ja ka Soomes on suhtumine temasse aegade jooksul varieerunud, ent see tõdemus ei väära tema olulisust ja suurust. Paavolaise teoste eestindamiseni on jõutud alles viimasel kümnendil Piret Saluri misjonitöö tulemusena – töö, mis väärib jumalikku tasu! Tuleb loota, et neid eestindatakse nagu Paavolaise kaasaegse Mika Waltari teoseid veel ja veel, viimse tinditilgani. Siinses kirjutises jätan ilmunud tõlgetest vaatluse alt välja „Sünge monoloogi“, seda teisi raamatuid läbivast temaatilisest niidist ja ka varasemast kriitikast lähtudes.2
Tulenkantajat ja modernin ihmisen henkinen kriisi
Paavolainen, Karjalas sündinud poiss, kerkis kohalikus kultuurielus nähtavale tema karisma ümber koondunud Tulekandjate rühmituse eesotsas. Rühmituse tuumikusse kuulusid ka Elina Vaara, Yrjö Jylhä, Onni Halla jt, ent nende kõrvale mahutus veel suur hulk tolleaegseid kõnekaid nimesid (nt Mika Waltari). On leitud, et tulekandjate tegutsemises oli sarnasust varasema nooreestlaste liikumisega: „Noor-Eesti andis esmalt välja albumi ja asutas seejärel ajakirja; niisamuti oli tulekandjatel esmalt album, mida jätkas seejärel ajakiri. Nii Noor-Eesti kui ka tulekandjate programmis oli akende avamine Euroopasse.“3
Futurism, dada, linnamüra, erootilised ja esteetilised ärkamised, Berliin, Pariis – Euroopa mässas tehaste mürinal Zweigi kirjeldatud eilse maailma vastu. Tulekandjad oli uute kunstivoolude tutvustaja Soomes. Paavolainen kritiseerib oma ümbrust kui Tuglas, tutvustab nagu Semper futurismi jt uute kunstivoolude põhijooni, ent kui Tammsaare räägib skeptiliselt masinakultuurist, siis Paavolainen võtab selle avasüli vastu – masside kobrutamine ei tekita temas tülgastust. Paavolaisele võrdväärset modernisti samal ajal siinpool lahte ei leia.
Koos Waltari ja teistega käiakse 1927. aastal Euroopa südames Pariisis: esimene neist sukeldub vägijookide ja naiste võludesse, Paavolainen elab aga mungaelu („ma pole kordagi purjus olnud,“ kirjutab ta reisilt).4 Koos Waltariga ilmub aasta pärast luulekogu „Maanteed“ („Valtatiet“, 1928), kus Paavolaise sõnades peegeldub suurlinnamelu, Riviera-fantaasia, autod, jazz. Waltari hüüab: „Eva, / Sinu keha on täis loomalikku elektrit / nagu joobes neegri hüüd / öisel bulvaril: / kuldsed hambad ja tiigrikael!“ Tolle instinkte taasavastava modernse maailma sümbol on tantsijatar Josephine Baker, kellest kirjutab ka Paavolainen.5 Kujutagem teda ette Ain Kaalepi sõnadega: „Need mitmekordselt väljamüüdud majad / ja hinnad, nii et ägab rahapung! / Need tormilised lehevastukajad: MUST VENUS TANTSIB! NEEGRI SEX APPEAL!“.6 Paavolainen kirjutab Pariisist naastes ka reisiraamatu „Nüüdisaega otsimas“ („Nykyaika etsimässä“, 1929), mis kajastab modernse inimese eri tahke ja on eellugu tema järgmistele reisiraamatutele.
Paavolaise esimest ja ainsat ainult tema tekste sisaldavat luulekogu „Käilakujud“ („Keulakuvat“, 1932) läbib laevamotiiv: „uutes laevades / voolab jahe raudveri“ … See jääb temaga, kuni ta kirjandusest taandub. „KAHE SÜVIKU VAHEL ON TEE!“ hõikab Paavolainen uljalt kogu lõpusõnadena.
Põgenemine pimedusse
Modernism toob enesega kaasa vastureaktsiooni: Soomes hüütakse traditsioonide järele. Kohalik elu lämmatab Paavolaist ja 1936. aastal saadud kutse Saksamaa kirjanike kodusse on pääsetee. Reisi tulemuseks on „Külalisena Kolmandas Reich’is“, esimene teos planeeritud neljaosalisest raamatusarjast „Põgenemine pimedusse“. Paavolainen ütleb seal, et on tüdinud olemast käilakuju: aeg on astuda ahtrisse ja süveneda inimeste kiiluvette.
„Külalisena Kolmandas Reich’is“ on haarav kirjeldus, kus ei anta teravaid hinnanguid – ambivalentsus võimendab teose vastukaja. Maailm rappub ja Paavolaise müüdilembus aitab Saksamaal nähtud tooruse, nooruse ja peakaotamise kirjasõnas hästi esile manada. Modernsuse masin ei saa enam pidama. Õhus on apokalüptilisi ootusi. Paavolainen näeb Saksamaal, kogu maailmas suurt võitlust, mille keskmes on tema arusaamist mööda ürgse loodusjõu ja kristliku intellektualismi vastasseis. Muutus on tulekul, ent ei saa öelda, kes mängib hea, kes kurja rolli.
Ta naaseb Saksamaalt, ent tunneb eneses suurt rahutust ning läheb vaga palveränduri moel iseennast otsima eksootilisele võõrale maale. Arvan, et semiootik Henri Broms eksib, kui ta ütleb teoses, mis muidu suurepäraselt Paavolaise tekstide kõrvale sobib, oma ja võõrast, soomepäraseid ja välismaiseid kultuuripunkte piiritledes, et Paavolainen on lummatud indiaanimüüdist ega märka palju jõulisemalt elavat afroameerika kultuuri: „Paavolainen ei leidnud Lõuna-Ameerikast midagi erilist, säärast ajastutüüpilisust kui raamatus Natsi-Saksamaast. Elamusest jäi vajaka, tolleks oli reisijuhilik ihalus kõnnumaade salapärase sünguse poole.“7 Paavolaise teoses „Minek ja loits. Raamat suurest rahutusest“ on küll detailirohkeid kirjeldusi aurikureisi kohta Soomest üle ookeani ja palju pildikesi kohalikust elust (nagu ka Semperi Lõuna-Ameerika rännakute kirjeldustes, kus too mõtiskleb muu hulgas apelsinide saatuse üle). Paavolaise eesmärk polnud siiski otsida Argentina hinge, vaid enda ja Euroopa oma.
Lõuna-Ameerika raamatupoodides seigeldes näeb ta kodumandrilt tulnut sünges valguses: „Euroopa on kui maailma mädapaise, kust mürk valgub maailma veel tervetesse liikmetesse. Euroopa ei ole enam maailma süda. Vaid see on maailma maks. See vana kultuurifilter ei jaksa enam töötada, vaid kogu kõnts koguneb sinna mürgiliste kihtidena.“8
Paavolaise Lõuna-Ameerika kirjeldusi peab lugema pärast „Kolmanda Reich’i“ omi ning seejärel peaks lugema Paavolaise reisisarja kolmandat raamatut „Rist ja haakrist“ („Risti ja hakaristi“, 1938), mis loodetavasti ka kunagi meieni jõuab. Paavolainen otsib arusaamist ja tõde, püüab ennast välja rebida sündmuste voolust ning seda kaugustest silmitseda. Muidugi ei õnnestu see, sest selgete järelduste tegemiseks peab mööduma sugupõlvi või omama igavikulist haaret, ent – ta üritab. Käilas või ahtris – ta liigub edasi.
Lõpuks jõuab Paavolainen oma reisidega Nõukogude Liitu, kust võiks loota uut utoopilist modernset maailma („Venemaal on siiani mingi metafüüsiliselt päästev võim,“ leiab Broms).9 Kahjuks jõuab enne kätte Talvesõda ja planeeritud raamat ei näe ilmavalgust.
Hämarad barbaarsed sügavikud
Paavolaise eesti tõlgetest kõige viimasena ilmunud „Volga voolab nüüd Moskvasse. Kirjutisi Nõukogude Liidust“ ei ole erinevalt varasematest raamatutest eraldi loetuna maiuspala. Selle tekstid on leitud alles hiljaaegu. Need sisaldavad lühikesi kirjutisi toona kavandamisel olnud neljandasse raamatusse ning mõningaid entsüklopeedilisi kirjutisi, mis varem sama teema kohta ilmunud. Nõnda annab raamat ainult aimu sellest, milline oleks võinud Nõukogude Liidu teemaline raamat tulla. On palju hajusaid, kuigi seejuures nauditavaid kirjeldusi ajaloost ja nähtust, ent puudub eelmistest teostest tuttav autori kommentaar – puudu jääb terviklikkusest.
Paavolainen rändab Nõukogude Liidust Soome tagasi İstanbuli ja Ateena kaudu. Ta lõpetab kirjutamise sääl, kus kogu lääneliku kultuuri alged: „Oleme nii hõlpsasti harjunud ühendama Kreeka mõistega valget marmorit, alastiolekut ning päikeses sädelevaid puhtaid ja ülevaid sammasterivisid, et unustame, et Kreeka kultuuri, nii nagu kõigi teistegi kultuuride lätted on alati sügaval hämarates ja barbaarsetes ajaloolistes sügavikes“ (lk 180).
Need sügavikud jõuavad Paavolaisele järele – Talvesõda mässib Soome endasse. Kui sõjamüra vaikib, on maailm teine. Seda, kuidas kirjanik olukorraga kohanes (või mitte), on Sirje Olesk kokkuvõtlikult kirjeldanud nii: „Soome vaimne maailm muutus väga järsult, ja kuigi kultuuriliberaal Paavolainen osutus nüüd olevat võitjate poolel, ei osanud ta sellest rõõmu tunda. Tema oma klass, see kodanlus, mille vastu ta oli küll mässanud, kuid mille heakskiiduta ta elada ei osanud, pöördus temast ära. Ta vaikis kirjanikuna, läks tööle Soome Raadiosse kuuldemängude toimetajaks, abiellus ja lahutas, liikus veel mõnevõrra seltskonnas, kuid resigneerus üha enam. [—] Kui Soome vaimne maailm muutus taas sedavõrd, et 1960. aastal sai Olavi Paavolainenist Eino Leino auhinna laureaat ja avaldati tema „Valitud teosed“ neljas köites, olevat ta vaid omaette mõmisenud: „Hilja … liiga hilja.“ Väsinud, vana ja alkoholist hävitatud mehe surm tuli 1964. aastal, paar kuud enne 61. sünnipäeva.“10
Kokkuvõtteks
Modernismuse väljenduse kõrghetk avaldub Paavolaise kirjutistes Nürnbergi parteipäevadel, mil kirjanik saab inimmassi ja valgusmängu abil osa lausa ekstaatilisest kogemusest. Tema endine kamraad Waltari kirjutab 1959. aasta käigust ühte väikesesse Rooma kirikusse, misjärel ta kaks päeva ekstaatiliselt ringi käis: „Tema päikene paistab / lummavalt üle maailma. / Ja inglite koor: altare, altare. / Ärkan Rooma hõõguvas õhtus, / rõõmupisarad kuivanud soolateradeks / silmanurkades.“11
Kas ei ole see tabav: kaks modernisti, kes jõuavad nii nagu maailmgi nende ümber eri punktidesse? Üks pälvib jumaliku ekstaasi, teine masside ja masinate uima, ent suurt muutust, mida nooruses enda ümber kogunemas tuntakse, ei näe keegi. Majakovski teeb enesetapu, eesti kirjanikud põgenevad surma eest mööda maailma laiali, Marinetti ja Breton mugavduvad. Ja meie tegeleme ikka nende XX sajandi alguse küsimustega – kirjanduses, rahvusluses, arhitektuuris, iseeneses.
Paavolaise teoste eestindused on lugemisnaudingu kõrval ka teejuht masside ja indiviidi, terase ja naha, lärmaka peatänava ja vaikse mõtluse konflikti mõistmisel. Kui aga too mõistmine jääb kinni eelarvamustesse (kus on hinnangud Nõukogude Liidule, natsidele, miks sümpatiseerib autorile võim ja võit?), siis tasub ehk neid lugeda vähemasti selle pärast, millele on osutanud Toomas Haug: „Ja tähelepanu – praegusel reisikirjahulluse ajastul määrab Paavolainen taset!“.12 Raamatuid, kus sihtkohtadeks Saksamaa, Argentina, Moskva, on ju tõepoolest ilmunud teisigi, aga tüütud argipäeva pisiasjad ei lase neil tekstidel suureks saada.
1 Mika Waltari, Olavi Lauri, Valtatiet. Runoja. Otava, 1982 (1928). Vt luuletus nr 26. Luuletuse teine pool on August Anni tõlkes ilmunud kogumikus „Soome laule ja ballaade“ (Eesti Kirjanduse Selts, 1934, lk 190–192).
2 Matti Maasikas, Käinuks Ristikivi ilmasõjas. – Sirp 20. X 2013.
3 H. K. Riikonen, Nukuin vasta aamuyöstä. Olavi Paavolainen 1903–1964. Gummerus, 2014, lk 56. Raamat annab hea ülevaate Paavolaise eluloost. Eesti keeles tasub lugeda Paavolaise tõlgete järelsõnu (eriti Toomas Haugi ridu „Mineku ja loitsu“ lõpus).
4 Panu Rajala, Unio Mystica, Mika Waltarin elämä ja teokset. WSOY, 2008, lk 113–115. Rajala on kirjutanud mahuka raamatu ka Paavolaise elust.
5 Vt Juha Järvelä Jyväskylä ülikooli pro gradu tööd „Sukupuoli ja kansallisuus Mika Waltarin teksteissä 1925–1930“ (2006), mis sobib hästi ka Paavolaise tekstide kirjeldamiseks (Bakeri viide lk 54).
6 Ain Kaalep, Neegritar sigaretiga. Rmt: Muusad ja maastikud. Tänapäev, 2008, lk 295–296.
7 Henri Broms, Mitä Olavi Paavolaiselta jäi näkemättä. Rmt: Alkukuvien jäljillä. Kultuurin semiotiikkaa. Werner Söderström Osakeyhtiö, 1985, lk 115.
8 H. K. Riikonen, Nukuin vasta aamuyöstä, lk 267.
9 Henri Broms, Mitä Olavi Paavolaiselta jäi näkemättä, lk 114.
10 Sirje Olesk, Särav Olavi Paavolainen ning tema raamatud natsismist ja sõjast. – Looming 2009, nr 8, lk 1108–1109.
11 Mika Waltari, Ihmisen ääni. Nöyryys – intohimo. WSOY, 1978, lk 184.
12 Toomas Haug, Olavi Paavolainen ja tema laterna magica. Seiku ja muljekilde. Rmt: Olavi Paavolainen, Minek ja loits, lk 238.