Mängufilm „Tulbipalavik“ („Tulip Fever“, USA-Suurbritannia 2017, 107 min). Režissöör Justin Chadwick, operaator Eigil Bryld, stsenaristid Tom Stoppard ja Deborah Moggach. Osades Alicia Vikander, Dane DeHaan, Christoph Waltz, Holliday Grainger, Judi Dench, Cara Delevingne jt.
Aeg-ajalt on linateosed sunnitud koperdama läbi arvukate kontroll-linastuste, edasi lükatud esilinastuskuupäevade ning järeltootmisega seotud segaste asjaolude, et jõuda lõpuks publiku ette käkina. Nii on läinud ka Deborah Moggachi menuraamatul põhineva, näitekirjanik-stsenarist Tom Stoppardi mugandatud „Tulbipalavikuga“, mis filmiti 2014. aastal plaaniga linastada see 2015. aasta novembris, keset Oscari potentsiaaliga filmide kõrghooaega. Seejärel lükati filmi aga miskipärast poole aasta kaupa järjest edasi, kuni see jõudis linastumiseni lõpuks nüüd, 2017. aasta 1. septembril. Enne seda tühistati viimasel hetkel USA pressilinastused ja keelati arvustuste avaldamine. Need on paraku kõnekad tõigad koos haleda katsega turustada stiililt kakofoonilist romantilist kostüümidraamat softcore-stseenidega kui „aasta seksikaimat trillerit“. Olgu mainitud, et ka üks filmi produtsentidest Harvey Weinstein pidas vajalikuks pidada filmile enne selle kinnojõudmist kaitsekõne,1 kus peegeldub ta ebakindlus filmi suhtes.
Kogu see segadus ja ebakindlus kulmineerub „Tulbipalaviku“ stiilis ja toonis. Ajaloolise draama, romantilise kostüümidraama ja väidetavalt seksika trilleri vahel pendeldavat filmi, kus sekka huumorit ja absurdseid sündmuskäike, iseloomustab seebine ebakõla. Kakofoonia ei teki aga üksnes loost endast, mille dramaatiline ja temaatiline potentsiaal mattub kahjuks intriigide punumise ja sündmuste juhuslikkuse alla.
XVII sajandi Amsterdamis sundabiellub orvuks jäänud Sophia (Alicia Vikander) järglaste saamise himus kaupmehe Cornelis Sandvoortiga (Christoph Waltz). Loo jutustajaks on kalamüüjasse (Jack O’Connell) armunud teenijanna Maria (Holliday Granger), kelle toores iha on kontrastiks Sophia ja Cornelise rutiinsetele kiretutele eostamiskatsetele. Sandvoorti juhitud koduse režiimi lööb aga sassi noor, pere prestiiži väljendamiseks palgatud kunstnik Jan Van Loos (Dane DeHaan), kes armub pereportreed maalides Sophiasse; naine vastab ta tunnetele. Loole loob konteksti ja lisab pinget tegelasi järjest nakatav tulbimaania ehk kiiret rikastumisvõimalust pakkuv tulbisibulatega kauplemine. Esimeseks majandusmulliks tituleeritud tulbisibulaturg lubab tõmmata paralleele tänapäevaga.
Teisisõnu: loos on olemas motiivid (iha, tung, kinnisideed, armastus), pinget loovad intriigid (abieluvälised suhted, raha, seks) ja kandvad teemad (moraalne vs. ebamoraalne, patt ja puhastus, religioon ja seksuaalsus, kire ja kinnisideede palavikulisus, pimestav rikastumishimu, tulp kui metafoor), ent nendesse süvenemise asemel on filmitegijad keskendunud banaalsete intriigide ülespuhumisele ja narratiivipööretele. Atraktiivsust on püütud lisada üle võimendatud seksistseenidega, mis taandavad armastuse ja iha seksuaalsusele, väljendamata sellega midagi sisulist. Imala dialoogi saatel kulgev süžee muutub seejuures stseen stseeni haaval kiirustavamaks, toetudes kokkusattumustele ja juhustele, kaotades igasuguse orgaanilise pinge ning lahustades karakterid ning nende motiivide sügavuse. Tehakse jaburalt kiireid järeldusi, tõmmeldakse farsilikult ühest kohast teise ja luuakse pööraseid skeeme, kuidas õnnetu Sophia võiks kuiva Cornelise haardest jõuda kirgliku Jani embusesse.
Karakteritest jääb alles vaid nende minevikule toetuv hõre ja isikupäratu kest. Oma tegelaskuju suudab sümpaatseks mängida vaid Christoph Waltz. Personaalsuse puudumine väljendub kõige teravamalt Sophia ja Jani tähenduseta ja koos higiga maha voolavas suhtes, mis luuakse kiirustades ja puhtalt füüsilisusele toetudes. Kuigi teenijanna Maria ja kalamüüja Williami romanss mõjub kohati siiralt, mattub see kiiresti süžeekäikudest tuletatud üheplaanilise lolluse alla. Tulemuseks on säratu romantika, mida ei ole filmis suudetud looga integreerida ega seda edasi arendada.
Vaataja tähelepanu püütakse hoida arvukate värisevate käsikaameraga kaasa jooksvate kaadritega ning kiirustava montaažiga, mis ei loo rütmiliselt terviklikku visuaali, vaid mõjub korduvalt üle- ja ümbermonteeritud katsena luua filmile tempot, mida pole algselt ette näinud stsenaarium ega režissööri visioon. Montaažiga on lõhutud filmi läbima pidanud stiil ja toon, nii et selle varjust ei pääse kumama ajastu maalidest inspiratsiooni ammutanud kunstnikutöö ja hurmav vermeerlik valgus. Amsterdami miljöö on filmis taandatud paariks lärmakaks tänavaks, hämarateks kodudeks, tulbioksjoneid võõrustavateks kõrtsideks ning kirikuks, mis toimib küsitaval kombel ka tulbisibulate vahendamist koordineeriva üksusena ja kaubitseb ühtlasi vaeslastega, müües neid (sealhulgas Sophia) üksikutele meestele. Need on koos tulbimaailma sotsiaalse ja majandusliku tähendusega mahlakad teemad, mis jäävad aga samamoodi ebaühtlase tempoga edasi viidud intriigide taustale.
Kuna filmis on heidetud kõrvale kõik temaatiliselt huvitav ning esiplaanile toodud riisutult skemaatiline narratiiv, jätab filmi režii ebajärjekindla ja stiilitundetu mulje. Eelnimetatud postproduktsiooniga seotud tõigad ning sunnitult mõjuv tempo ja ebaühtlus annavad alust kahelda, et kõige taga võib olla montaažiruumi lihunikuna tuntud produtsent Harvey Weinstein ehk Käärkäsi, kes on nii Miramaxi kui ka Weinstein Company asutajana tuntud kurikuulsa agressiivse sekkujana lõppmontaaži.2 1980ndatel ja 1990ndatel indie-filmide populariseerijal Harvey Weinsteinil on hulgaliselt töövõite, aga tema karjääri on saatnud ka konfliktid selliste mainekate režissööridega nagu Hayao Miyazaki, Bong Joon-ho, Billy Bob Thorton ja Luc Besson.
Eesmärgi, tähenduse ja värskuse kaotanud tootena pole „Tulbipalavik“ see, millena teda müüa tahetakse, ega ka see, milleks see kujunema pidi. Film tekitab oma žanrilise ebamäärasusega kiusatuse kõrvutada seda eelmise aasta filmidest nii Park Chan-Wooki elegantselt seksuaalse ja meisterlikult üles ehitatud ajaloolise erootilise trilleriga „Nobenäpp“ kui ka Whit Stillmanni sarmikalt humoorika kostüümidraamaga „Armastus ja sõprus“.3 Nende kõrval näeb „Tulbipalavik“ välja sisuliselt kahvatu ja strateegiliselt ebaõnnestunud katsena saada riiulile jäänud film kaelast võimalikult valutul moel.
1 http://deadline.com/2017/08/harvey-weinstein-on-the-challenge-of-growing-tulip-fever-guest-column-1202158947/
2 http://grantland.com/features/does-harvey-weinstein-help-hurt-movies/
3 „Ah-ga-ssi“, Park Chan-Wook, 2016; „Love & Friendship“, Whit Stillman, 2016.