Mängufilm „Wonder Woman“ (USA 2017, 141 min), režissöör Patty Jenkins, stsenarist Allan Heinberg, operaator Matthew Jensen, helilooja Rupert Gregson-Williams. Osades Gal Gadot, Chris Pine, Connie Nielsen, Robin Wright, Danny Huston jt.
Feministlik ikoon on lõpuks kinno jõudnud. Režissöör Patty Jenkins („Koletis“1) pidi kuulduste järgi võitlema üle kümne aasta selle eest, et lavastada see film. Wonder Woman moodustab koos Supermani ja Batmaniga koomiksifirma DC kuldse trio ning tal on au olla ka maailma kõige kuulsam naissuperkangelane. Arvestades seda, et Supermanist on tehtud kokku kümmekond ja Batmanist veelgi rohkem filme, on DC Wonder Womani debüüdiga hiljaks jäänud. Argumendid, nagu oleks tema tekkelugu liiga keeruline ja tegelane mitte küllaldaselt tuntud, on ajale igatpidi jalgu jäänud. Siiamaani on „Wonder Woman“ pälvinud laialdaselt kiitust, kuid tekib küsimus: on see kõik ausalt välja teenitud?
Wonder Womani loojaks on Ameerika kirjanik ja psühholoog William Moulton Marston, kes kirjutas enne tegelaskuju loomist sellest, kuidas koomiksid võiksid rohkem noori mõjutada ja mõjuda eelkõige õpetlikena. Samuti kirjutas Marston naiskangelase vajalikkusest koomiksimaailmas ajal, kui DC firmat veel ei olnud ja Ameerika koomiksid elasid läbi meestekeskset kuldajastut. Tema analüüsivad artiklid olid põhjuseks, miks kirjastus All-American Publications (hiljem üks osa DC kompaniist) võttis ta koomiksikirjanikuna tööle, ning koostöös kunstnik Harry G. Peteriga loodigi Wonder Woman.
Inspiratsiooni sai Marston kahest naisest: abikaasast Elizabeth Marstonist ja endisest tudengist ja partnerist Olive Byrne’ist. Sekka doos feminismi ja isiklikku sidumisfetišit ning nii sündiski … tähendab, nii voolis jumal Zeus savist tütre Diana (Gal Gadot). Diana kasvas üles amatsoonide keskel Themyscira saarel, muust maailmast täiesti eraldi kuni hetkeni, mil ta pidi aitama lõpetada Esimest maailmasõda. Teejuhiks Briti sõdur ja spioon Steven Trevor (Chris Pine), jättis Diana hüvasti oma koduga ning pani selga Ameerika lipuvärvides Wonder Womani rüü.
Wonder Womani esimese täispika mängufilmi puhul pole võimalik kõrvale hiilida superkangelaste frantsiisidele vajalikust tekkeloost (origin story). „Wonder Woman“ tutvustab vaatajatele nii maailma, kuhu Diana sündis, kui ka inimesi ja olukordi, mis tegid temast superkangelase. „Wonder Womani“ eelis origin story filmina on siin see, et keegi pole veel jõudnud teemat ära leierdada, nagu näiteks korduvalt näidatud Ämblikmehe saamislugu. Isegi Wonder Womani koomiksiseeriaga kursis olevad fännid pole kunagi Themyscirat suurel ekraanil näinud, rääkimata nimikangelasest endast. Lugu ise sammub mööda kangelasfilmide ettekäidud radu, kuid jääb sellegipoolest väga värskeks eelkõige tänu omapärase kujutlusega režissöörile.
Mõeldes tagasi filmile „Batman vs. Superman: Õigluse koidik“,2 kus Gadot esimest korda Wonder Womanit mängis, on raske ette kujutada, et tegemist on ühe ja sama tegelasega. Zack Snyderi filmitud Gadot mängis justkui hoopis Batmani seeria kurikaela Catwomanit. Ta on malbe, aga kaval; tugev, aga väga-väga seksikas – ta isegi kukub kaklusstseenide ajal, nagu maanduks pehmes voodis mürades. Mis peamine: Snyderi Wonder Woman kasutab nii seal kui ka tulevases „Õigluse liigas“3 peaaegu eksklusiivselt kilpi ja mõõka – juba see sümboolika reedab, kui vähe mõistab Snyder Wonder Womani tegelaskuju.
Kuulus koomiksikirjanik Gail Simone on öelnud: „Kui on vaja peatada asteroid, kutsuge Superman. Kui on vaja lahendada mõrvamüsteerium, kutsuge Batman. Kui on aga vaja lõpetada sõda, kutsuge Wonder Woman.“ Jenkins hoiab silmanähtavalt südame lähedal seda tsitaati, seda versiooni Wonder Womanist. Tema Wonder Woman on rahuarmastav, naiivne, enesekindel, armastus-võidab-kõik superkangelane; naine, kes nägi inimkonnas midagi head. Midagi, mis väärib kaitsmist. Seda seisukohta Dianast annab kõige siiramalt edasi mitte juba kuulsaks saanud Eikellegimaa stseen, kus Wonder Woman seisab üksi terve Esimese maailmasõja armee vastu, vaid üks hilisem koht filmis. Piisab silmapilgutusest ja võib maha magada hetke, kui lõhutakse Wonder Womani mõõk. See on ülepaisutatult dramaatiline hetk mis paneb Diana endas korraks kõhklema, aga mis on tema tegelaskuju arenguks 110% vajalik.
Üks teine kuulus tsitaat Wonder Womani koomiksist võtab sama edukalt kokku tema olemuse: „Ära tapa, kui võid vigastada, ära vigasta, kui võid alistada, ära alista, kui võid rahustada, ja ära üldse tõsta oma kätt enne, kui sa pole seda käepigistuseks välja sirutanud.“ Wonder Womani tegelaskuju tekkelugu on paratamatult kohati šovinistlik, aga võrreldes universumikaaslaste Supermani ja Batmaniga on tema käinud kõige rohkem ajaga kaasas. Muutunud on nii suured kui väikesed asjad – näiteks ei poseeri Wonder Womani koomiksite kaanepiltidel enam kinninööritud kitsa kostüümiga meestefantaasia, vaid tugev ja naeratav inimõiguste eest seisev biseksuaalne4 naiskangelane. Peamine on see, et Wonder Woman seisab endiselt rahu eest. Selleks on tal vaja kahte kätt ja oma tuntud lassot, mitte sõjakangelast iseloomustavat klišeelikku kilpi ja mõõka, ning Jenkins mõistis seda. Mõõk on tapmiseks, Wonder Womani relvaks on diplomaatia.
Pärast „Wonder Womani“ avanädalat paistis ühismeedias kõikjal silma kummaline trend. Naised üle maailma säutsuvad ja kommenteerivad, kuidas nad lahkusid kinosaalist pisarates. Mitte selle pärast, et Diana ja Steveni armusuhe neile nii hinge läks, ega isegi mitte seetõttu, et naiskangelase raskused oleks neid meeletult puudutanud. Nutma ajasid hoopis filmi märulistseenid ning enamik on ka ausalt tunnistanud, et nad ei tea, miks. Naisajakirjanikud on juba jõudnud välja pakkuda kõige lihtsama ja usutavama teooria: isegi kui „Wonder Woman“ ei ole koomiksifilmina kõige õnnestunum, on see ikkagi esimene naisrežissööri loodud peavoolufilm naissuperkangelasega peaosas.
Isegi kui lugu on kohati keskpärane ja filmi lõpp on saanud palju kriitikat, on see naisvaatajale justkui sõõm värsket õhku. Seda enam on keeruline kirjutada Wonder Womanist halvustavas toonis. Viimane koomiksifilm naissuperkangelasega peaosas oli „Elektra“5 – poolalasti, mossis näoga Jennifer Garner ja süžee, mida on võimatu meenutada. Üks halb film tähendas rohkem kui kümmet aastat ilma ühegi naiskangelasfilmita ning naisvaatajate kinosaalis siiani valatavad pisarad tulevad tänust ja rõõmutundest. Igavaid kangelasfilme on loonud viimasel ajal nii DC kui ka Marvel ning kindlasti loovad nad neid ka tulevikus. „Wonder Woman“ ei olnud üks neist, Jenkins mõistis nimitegelast selleks liiga hästi ja andis filmile väga omapärase siiruse, mis puudub enamikust klišeelikest kangelasfilmidest. Isegi kui „Wonder Woman“ oleks tüütu, etteaimatav ja igav film, oleksid paljud naisvaatajad samamoodi tänutundega saalist lahkunud. Kümme aastat on ootamiseks liiga pikk aeg, et näha filmi peategelasena naiskangelast. Koomiksite Wonder Woman on suutnud ajaga kaasas käia, loodetavasti jõuab talle järele ka samanimeline filmikangelane.
1 „Monster“, Patty Jenkins, 2003.
2 „Batman v Superman: Dawn of Justice“, Zack Snyder, 2016.
3 „Justice League“, Zack Snyder, 2017.
4 https://www.maxim.com/entertainment/dc-comics-wonder-woman-bisexual-2016-9
5 „Elektra“, Rob Bowman, 2005.