Collegium Musicale 13. sünnipäevakontsert 3. X Tallinna toomkirikus. Kammerkoor Collegium Musicale, dirigent Endrik Üksvärav, orelil Andres Uibo. Kavas Rudolf Tobiase ja Max Regeri muusika.
Eelmise nädala paduvihmasel teisipäeval tähistas kammerkoor Collegium Musicale toomkirikus 13. tegevusaastat. Samal kuupäeval kogunes 13 aasta eest Endrik Üksvärava eestvedamisel seltskond lauluhuvilisi, et moodustada uus kammerkoor Collegium Musicale, mis on kodumaisel muusikamaastikul sest ajast tooni andnud. Koor balansseerib hobikoori ja professionaalse koori hägusal piirialal. Antakse innukalt oma kontserte, suurvormide esitamiseks on aga koos teiste hea tasemega huvikooride ja professionaalsete kollektiividega mitmel puhul koondutud ka segakooriks. Collegium Musicale tegevust iseloomustab suur aktiivsus (kavalehe andmetel antakse aastas ligikaudu 40 kontserti, mis on koori liikmetele, kellele laulmine on pigem hobi ja mitte igapäevatöö, pöörane koormus) ning eesti muusika silmapaistev osakaal kontserdikavades. Mitmed teosed on sündinud Collegium Musicale tellimusel.
Koori loomisest peale on sünnipäeva tähistatud kontserdiga 3. oktoobril. Tänavu langes see teisipäevale ning nädala esimese poole tööpäeva õhtule kohaselt oli kava kompaktne ning hästi läbi mõeldud, publikut kostitati mõnusa muusikalise turgutusega, mis ei kestnud liiga kaua. Kontserdi kava oli kokku pandud Rudolf Tobiase ja Max Regeri teostest. Mõlemad loojad on erilise tähelepanu all, sest nende sünnist sai tänavu 150 aastat. Tobiase juubelit tähistas Collegium Musicale kevadel, eelmise hooaja lõpul, kontsertidega nii Saksamaal kui ka Rudolf Tobiase festivalil Hiiumaal.
Seekordne kava tundus olevat üles ehitatud kaarekujuliselt: alguses ja lõpus kõlasid vaoshoitumad teosed (õhtu lõpu poole rida õhtu- ja ööpalu), kontserdi (kõla)võimsaim hetk oli aga kava keskel, kui Andres Uibo laskis kõlada toomkiriku oreli säravamatel ja valjematel registritel. Uibo esituses kõlasid „Melodia“ ja „Benedictus“ Max Regeri tsüklist „Kaksteist pala“ op. 59 ning Rudolf Tobiase koraalieelmängud „Nachtstück: Nun ruhen alle Wälder“ ehk „Ööpala. Nüüd puhkavad kõik metsad“ ja „Fröhlich soll mein Herze springen“ ehk „Hüpaku mu süda rõõmust“. Viimane oligi kava kõige ekspressiivsem punkt. Natukene kahju oli sellest, et kahe orelipala ajal vahetas koor asukohta orelirõdult altari ette ja vastupidi – see tekitas vastupidistele püüdlustele vaatamata teatava helifooni ja rahutuse, nii et orelimuusika mõjus ajatäitena.
Sünnipäevakontserdil kõlasid ka „Otsekui hirv“ ning „Eks teie tea“, Tobiase kaks vahest kõige kuulsamat kooriteost, mõlemad oreli saatel. Sümpaatne oli teoste sissepoole pööratud tõlgendus, inimese hinge (hääletu) kisendus oma jumala järele ning kindel kinnitus jumala vaimus elamise kohta. Orelil olid valitud mahedad ja vaiksemad registrid, et kammerkoori mitte matta, ning koor hoidis algusest lõpuni sisemist pinget. Kui Collegium Musicale puhul ei pea enamasti rääkima häälestumisest ja intonatsioonist (koori tuumik on aastaid olnud püsiv ja nähtavasti on harjutud üksteist kuulama ja omavahel häälestuma), siis toomkiriku orelil oli veidi sügisesema maiguga häälestus, nii et mõningad ühisakordid (näiteks „Eks teie tea“ viimane) oleks saanud heaks kiita vaid mikrotonaalsuse võtmes.
Kontserdikava tuuma moodustasid a cappella kooriteosed, mida lauldi altari ees: Tobiase „Kleine Karfreitagsmotette“ ehk „Väike suure reede motett“, „Ascendit in coelum“ ehk „Üles läinud taeva“, „Ostermorgen“ ehk „Lihavõttehommik“ ning Regeri „Abendlied“ ehk „Õhtulaul“ ja „Nachtlied“ ehk „Öölaul“. Neis tuli hästi esile koori pehme, ümar ja täidlane kõla. Eriti mahlakalt kõlas aldirühm, aga kuna mehi oli rohkem kui naisi (kodumaiste kooride juures harv nähtus), siis olid madalamad hääled kõlalise vundamendi alati korralikult alla ladunud. Selle kontserdi kõige nauditavam joon oli koori paindlikkus: lauljad reageerisid kõigele, mida Endrik Üksvärav kätega näitas. Dünaamiliselt kõlasid võrdselt hästi nii piano kui ka forte, agoogika muutus sujuvalt ning korraga. Kõik lauljad hingasid ühes taktis, samal ajal ühe muusikalise kogemuse nimel vabalt musitseerides – Collegium Musicale tugevaim külg!
Ainus ebakõla, mis läbis paraku tervet õhtut, oli balansitus koori häälerühmade vahel. Kui aldid, tenorid ja bassid kõlasid võrdselt, siis sopraneid tundus olevat vähem või ei olnud nende hääletekitamisviis nii ühtlane kui teistel häälerühmadel, nii et kõlaliselt kippusid nad varju jääma. Eriti kontserdi esimeses kooripalas „Otsekui hirv“ domineeris naishäältest aldirühm. Kui esimene ehmatus publikus oli ületatud, tundus edasi nii, et polüfoonilise faktuuri puhul oli sopranite vähene kõlajõud märgatavam, homofoonilises faktuuris oli balanss parem.
Kokkuvõttes võib öelda, et 13aastane Collegium Musicale on heas vormis. Kui sama vana inimlaps on mässav teismeline, siis kooriaastad lendavad kiiremini ja 13aastane koor on õnneks juba oma näo leidnud ning kõlalised otsingud viinud teatava küpsuseni. Palju õnne Collegium Musicalele sünnipäevaks veel tagantjärele ning lisaloona kõlanud Tobiase laulu „Loblied“ ehk „Kiituse laul“ parafraseerides ka palju uusi laule.