Reimo Võsa-Tangsoo, Postapokalüptiline LOOP. 2021, installatsioon, segatehnika.

Tulevik. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi möödunud aasta viimane näitus oli Marco Laimre kureeritud „Crawl Out Through the Fallout“*. Näituse valdavalt EKA fotoosakonna kolleegidest koosnenud kunstnike seas oli ka Reimo Võsa-Tangsoo, kelle kineetiline installatsioon oli pealkirjastatud „Postapokalüptiline LOOP“.

Näituse saatetekste lugedes komistasin tõdemusele, mille peale ise ausalt öeldes ei olnud enne mõelnudki, et arvutimängude sündmuspaigana populaarsed postapokalüptilised maailmad on nostalgilised. Võsa-Tangsoo tundub sellest aga enam kui teadlik olevat. Tema installatsiooni ümbritsev narratiiv paigutab vaataja 2077. aastasse, tuumasõjajärgsesse maailma, kus leiab aset videomängu Fallout sündmustik. Sõjaeelset külluslikku aega meenutas saali seinal väike foto garaaži avatud uksega.

Kõik lahendused tuleb ise leida. Iseloomulik on, et nostalgiline kadunud maailm on just garaaž, kus teadupärast ei leia pelgupaika mitte auto või mootorratas, vähemalt mitte ennekõike, vaid mees ise. Mõelge siinkohal Vladimir Loginovi filmile „Sipelgapesa“ (2015) või Katrīna Neiburga ja Andris Eglītise Veneetsia biennaali 2015. aasta Läti paviljoni installatsioonile „Armbit“.

Võsa-Tangsoo, nagu on ilmne „Post­apokalüptilisest LOOPist“, aga ka kõigist tema varasematest töödest, on nokitseja. Sattusin fotoosakonnas seminari läbi viima samal ajal, kui ta meisterdas Tartu Kunstimaja näituse „Vahetu vaevatasu“ (2017) tarbeks suundkõlareid. Koroonalauast natuke väiksematele vineerplaatidele kinnitatud – muidugi liialdan tagantjärele – saja väikse kõlari juhtmed olid nii kaunilt joodetud, et tahvli tagumine (loe: ülemine) pool, mis näitusel varjatuks jäi, oli märksa kaunim kui vaataja pea kohal hõljunud tumm valge kangas.

Asjaolu, et „kõik lahendused tulebki leida ise“, ei tee elu lihtsamaks, on kunstnik tõdenud fotokunstnike ühenduse uudiskirjale antud inter­vjuus (november 2017), ent sealjuures on ta teadlik, et lahendamist vajav ülesanne on ta enda püstitatud ja sellisena mööda­pääsmatu.

M5-poldid, seibid, mutrid. „Möödapääsmatu“ ei ole tähenduses, et ise ma selle supi kokku keetsin, vaid kui meetod. Võib olla isegi meedium. „Postapokalüptilise LOOPi“ materjali kirjeldus teose etiketil on: CNC lõigatud HD-PEE, kasevineer, 45×45 männipruss, kett, vask, M5 poldid, seibid, mutrid, Arduino Leonardo, samm-mootorid, mootori ja LED juhtskeemid, RGBWW LED, jahutus, 3D prinditud ABS komponendid, programm, pigmenttrükk Harman Glossy Art Fiber Warmtone paberil ja magnet.

Ennekõike on see nimekiri argoo, tänapäeva kunstniku irooniline kommentaar etiketižanri aadressil (vrd „õli lõuendil“). Kuid Võsa-Tangsoo viisil on see, tõsi, ainult nokitsejatele midagi ütlev loetelu, kogu installatsiooni kõige täpsem võimalik kirjeldus: vaba hinnangutest ja järeldustest, masinlik kirjeldus, mille juurde kunstnik ise ikka ja jälle tagasi pöördub – ja mitte ainult inter­vjuudes kunstist kõneldes, vaid ka oma loomingus.

Esimene Võsa-Tangsoo teos, millega kokku puutusin, oli EKKMi Marco Laimre kureeritud näitusel „OI!EMO“ eksponeeritud „Polüfooniline passipilt“ (koostöös Shawn Pinchbecki ja Sulo Kallasega, 2007/2011), mis trükkis fotoputkas endast pildi teinud külastaja portree alla värvifoto RGB-histogrammid ehk lammutas kujutise selle moodustanud punase, rohelise ja sinise värvi osakaalu kujutavateks diagrammideks. Tehniliselt võttes just see ongi foto. Foto sõnastamata, metafüüsilisele tiinusele vastanduv, tehniline, positivistlik tühisus näib olevat üks intriige, mis kunstnikku on köitnud.

Ka installatsioonis „Postapokalüptiline LOOP“ on tuumasõjaeelset aega meenutava foto (mees sai siis veel rahulikult garaažis nokitseda) digitaalne info kantud selle tagaküljele: „kaks tabelit numbritega, kumbki jagatud kahekümne neljaks reaks ja kummaski viis tulpa ning numbrid nullist kahesaja viiekümne neljani“ (fotokunstnike ühingu uudiskiri 2022. aasta november). Ka see foto ei olnud näitusel viiteta kujutise tehnilisele koostisele, hele-tumeduse skaalale.

Nupp ja vänt. 2011. aastal, kui retsenseerisin Võsa-Tangsoo magistritööd, ei tabanud ma ausalt öeldes ära, et vända ja nupu puhul ei huvitanud autorit tegelikult inimeste valmisolek näitusesaalis kineetilise kunstiga suhestuda, vaid nupp ja vänt kui materjal: nupp kui päästik ja vänt kui ajam. Nupp päästab millegi valla ja vänt ajab midagi ringi.

Mu nihilistlikku tõlgendust õõnestab mõnevõrra asjaolu, et Võsa-Tangsoo kasutab tänini sama suitsukatet, kui räägib oma teoste juurde vaataja käitumisest galeriis. Nii kirjeldab ta fotot „Postapokalüptilise LOOPi“ seinal kui nuppu: „Pildil on aga ka üks funktsionaalne eesmärk [—] kui keegi seda üle ruumi märkab, siis ta peab lähemale minema.“ Aga ta möönab sinna juurde kohe, et ega külastaja teda tegelikult väga ei morjenda: „Võimalusel ma väldin konkreetseid juhiseid. Vaataja ei ole sunnitud tingimata suhestuma ja peab jääma ka võimalus veaks – selleks, et mitte millestki ei saada aru. Ma arvan, et janune näitusekülastaja saab oma isu vajadusel kustutatud, aga teosed on iseseisvad“ (FKÜ uudiskiri 2022. aasta novembris).

Planetaarium. Vändaks oli saali laes mööda „raudteed“ tiirlev pirn. Videomängu Fallout muutmata versioonis on ööpäeva pikkus seitsekümmend kaks minutit. Täpselt nii kaua kulus aega näitusesaali laes rippunud pirnil, et teha täisring. Ilmselt tiirleb Falloutis päike ümber maa. Valgus muutis selle tiiru käigus tooni ja tugevust, imiteerides sellega mängus esinevaid valgusrežiime.

Näituseruumi sisenedes astuti mängu aega, kus kilomeetri läbimiseks kulub mõni sekund. Võsa-Tangsoo räägib sellega seoses küll kahe aegruumi põrkumisest lävepakul, on jätnud aga kasutamata võimaluse viidata asjaolule, et näitusesaali sisenemisega muutunud (kiirenenud) ajakulgu arvestades võib väita, et ka kõige põgusam teose külastus kestis kauem kui keskmine kunstikogemus reaalses aegruumis.

Nostalgia. Siinkohal on aeg tuletada meelde, et Võsa-Tangsoo „Postapokalüptiline LOOP“ oli eksponeeritud Marco Laimre doktoritöö osana kureeritud näitusel „Crawl Out Through the Fallout“, kus käsitleti põgusalt videomängude näitusesaalis esinemise kõige silmatorkavamaid viise, nagu näiteks mängusisene fotograafia ja indie-mängud. Laimre ise oli valinud sealjuures mulle esmapilgul labasena tundunud lähenemise, taasluues videomängu maailma näitusesaalis. Praktikas osutus see aga videomängumaailma analüütilisel kirjeldamisel üllatavalt tõhusaks.

Võsa-Tangsoo tegi oma installatsioonis „Postapokalüptiline LOOP“ sedasama: tõi videomängu tegelikkuse näitusesaali. Kahe kunstniku samalaadne lähenemine videomängudele ei ole juhus. Laimre kureeritud näitusel ei olnud nostalgiline mitte ainult postapokalüptiliste videomängude maailm, vaid kogu tekitatud olukord. EKA fotoosakonna pikaaegne professor kureeris näituse valdavalt osakonna lõpetajatest kunstnikkonnaga. Laimre kuulub EKKMi asutajaliikmete hulka ja algusaegadel toimis see näituse­paik osakonna galeriina. Nüüd oli see nagu vanadel headel aegadel.

Võsa-Tangsoo allutas „Postapokalüptiline LOOPi“ sellele meeleolule sellisel määral, et julgen seda nimetada hommage’iks Marco Laimrele. Võsa-Tangsoo kirjeldas intervjuus fotot näituse­saali seinal kui pelka nuppu, tehnilist vahendit, mis köidab vaataja tähele­panu ja sunnib teda ehk hetkeks kauem näituse­saali jääma, et kogeda tegelikku teost – valguse muutumist ruumis. Minu arvates oli aga installatsiooni võti just fotol kujutatu, avatud uksega garaaž.

Laimre 2017. aasta Tallinna Kunstihoone isikunäitusel „Motor“ oli üheks keskseks teoseks valguskastis foto „Garaaž-töökuur“. Võsa-Tangsoo garaaži­foto on meeleolult autori loomusele omasemalt vaikne ja idülliline, kuid viide Laimre garaažile, nagu ta on ka ise tunnistanud, on teadlik. Kui videomängu keskkonna taasloomine näituse­saalis ei olnud teadlikult laimrelik, siis oli see seda vähemalt alateadlikult.

* Pealkirjas osutatakse ameerika näitleja, muusiku ja helilooja Sheldon Allmani laulule. 1960. aastal andis Allman välja albumi „Rahvalaulud XXI sajandiks“ („Folk Songs for the XXI Century“). Tema kirjutatud laulusõnad olid seotud ulmeteemadega ning ta kasutas külmast sõjast tingitud militaarset sõnavara (aatomipomm, radioaktiivne tolm, tuumahirm). Laulu „Crawl Out Through the Fallout“ sõnu on kasutatud videomängus „Fallout 4“. „Fallout“ viitab radioaktiivsele tolmule.