Risto Joost , foto Tõnu Tormis
J. S. Bachi Johannese passioon: kammerkoor VOCES MUSICALES, CORELLI BAROKKORKESTER, solistid Conny Thimander (tenor, Rootsi), Taavi Tampuu (bariton), Priit Volmer (bass), Maris Liloson (sopran), Ka Bo Khan (kontratenor) jt RISTO JOOSTI dirigeerimisel Tallinna metodisti kirikus 7. IV.
Lihavõttepühade-aegne muusikamelu on tänaseks mõistagi juba vaibunud, ent küllap mitte unustatud – kontserdiagentuur Corelli Music tõi sarjas “Kirikupühad Maarjamaal” Tartus ja Tallinnas kuulajateni Bachi Johannese passiooni BWV 245. Ütlematagi selge, Bachi muusika puhul jääb iga superlatiiv pisikeseks, ent ka vaiksel laupäeval kõlanud suurteose kvaliteetettekanne kammerkoori Voces Musicales ja Corelli Barokkorkestri esituses väärib kui mitte just ülivõrdeid, siis kiidusõnu kindlasti. Ja seda päris mitmest ettekandelisest aspektist.
Kõigepealt kas või teose vormiterviku muusikalis-dramaturgilise kujunduse poolest. Bachi Johannese passioon on tema Matteuse passiooniga võrreldes mõnevõrra lühem ja seega ka n-ö kompaktsem, kuid rohkem kui poolteist tundi vältavana ikkagi mammutoopus. Ning seetõttu esituslikud probleemidki sarnased. Iga suurteose ettekanne vajab dirigendilt kõigepealt selget muusikalist režiid, et vormitervik veenvalt koos püsiks ja paljude üksikute numbrite vahele ära ei lahustuks.
Dirigent Risto Joost tundub olevat selles mõttes hea suurvormide “lavastaja”, et tunnetab hästi peale konkreetsete koori- või soolonumbrite tempode ka kõiki nendevahelisi üleminekuid. Nii saavutas ta märksa pikemas mõõtkavas veenva dramaturgilise kaare ja sidususe, mis suurteose ühtseks muusikaliseks “arhitektuuriansambliks” tsementeeris. Vaid ühes episoodis, tenori kuulsas aarias “Erwäge” (“Sa vaata”) nr 20 (32), jäi mõistetamatuks pisut tõtlik tempo, mis kippus muusika ja esituse emotsionaalset laengut tundesügavustest liialt “pinnale” rebima.
Teiseks teenis omad plusspunktid välja kahtlemata Voces Musicales: kammerkoori kõla oli väljapeetult ühtlane kõikides häälerühmades ja registrites, polüfooniline tekstuur joonistus välja reljeefselt ning intensiivselt. Seda juba passiooni avanumbris “Herr, unser Herrscher” (“Issand, meie valitseja”), mille keskmise osa motiivistiku imitatsiooniline ringkäik ühelt häälerühmalt teisele pani muusika kuidagi sisemiselt hõõguma. Koori ühtset fraseerimist sai kõige paremini nautida ehk koraalis nr 15, artistlikkust aga lühikese aktsendipunktina mõjuvas episoodis “Kreuzige, kreuzige!” (“Löö risti, löö risti!”).
Kolmandaks oli Corelli Barokkorkester koori ja solistidega heas kõlalises tasakaalus, ja seda nii tutti- kui ansamblilõikudes. Tõsi, mingit intonatsioonilist ebakõla tabas kõrv orkestrist küll päris kontserdi algul. Oli see nüüd tingitud mõnest temperatuuri põhjustatud “häälestusvimkast”, raske öelda. Igatahes hiljem midagi sellist enam ei täheldanud. Orkestri väike koosseis (20 mängijat) on Bachi Johannese passiooni ettekandeks just hästi sobiv, tegelikult on seda passiooni esitatud ka poole väiksema kammeransambliga (Andres Mustoneni dirigeerimisel mõned aastad tagasi).
Ja nüüd põhilise, s.t solistide juurde. Tean küll, et Bachi teoste ettekande puhul on kõik “põhiline”, ent passioonimuusikas on vokaalsolistidel kaheldamatult hoopis eriline roll. Seda nii lavastuslik-dramaturgilises mõttes kui puht muusikalise väljendusjõu tähenduses. Solistide ansambel oli komplekteeritud igati tasemel lauljatest, ent teistest eredamana jäi meelde rootsi tenor Conny Thimander. Tema Evangelist oli intensiivne ja atraktiivne samaaegselt: ta oli muusikalistesse sündmustesse aktiivne sekkuja, mitte vaoshoitud kommenteerija. See kõik lisas tema rollikujundusse sisemist dünaamikat ja ekspressiivsust. Iga Thimanderi number pani tähelepanu teravdama, et kuulamisel ükski nüanss kaotsi ei läheks. Ka bass Priit Volmeri (Pilatus) esituses oli tunda dramatismi, kohati paatostki ning bariton Taavi Tampuu Jeesus oli meeldejäävaim eelkõige ansamblites. Üldse peab märkima, et peaaegu kõik muusikalised stseenid olid ansamblilises mõttes hästi veenvalt ja artistlikult lahti mängitud.
Lõpetuseks toonitan veel kord Johannese passiooni seekordse ettekande põhilisi kvaliteete. Nendeks olid sidus tervikukujundus dirigendi poolt, koori ja orkestri hea kõlaline tasakaal ning artistlikud solistid, mis kokku liidetuna annavad mitmekihilise, meeldejääva kontserdielamuse.
