Arhitektuuribüroo Kaos pälvis eelmise aasta lõpus arhitektide liidu arhitektide aastapreemia Vastseliina piiskopilinnuse kompleksi rajatud uue palverännumaja eest. Valiku tegi Soome-Norra arhitekt Sami Rintala, kes tõstis eelkõige esile maja terviklikkust ja leidis, et on sümpaatne, kuidas hoone maastikus paistab ja milline vaade avaneb ümbritsevale hoonest. Sama maja tunnustas 2018. aastal ka muinsuskaitseamet kui ajaloolisse keskkonda hästi kavandatud uut hoonet. Tunnustati palverännumaja tagasihoidlikku arhitektuuri ja tundlikku maastikku paigutamist, nii et hästi õnnestunud nüüdisaegne hoone ei domineeri pretensioonika ajaloolise hoonestuse üle, vaid teeb sellele omal moel komplimendi.
Selliste sõnadega võiks iseloomustada ka paljusid teisi Kaose kavandatud keskkondi. Näiteks Eesti kaevandusmuuseumi, kus mastaapsete tööstushoonete ümberkorraldamisel muuseumiks on suurepäraselt tabatud ruumi olemust ja see esile toodud, aga ka energia avastuskeskust, Eesti saatkonda Londonis või siis ehituses olevat Haapsalu piiskopilinnuse restaureerimis- ja rekonstrueerimisprojekti. Arhitektid Margit Aule, Margit Argus ja Toomas Adrikorn räägivad oma loomingu põhimõtetest ja kaosest korra püüdmisest lähemalt.
Ajaloolise keskkonna vääristamine uue arhitektuuriga tundub olevat teie leivanumber. Kas selliste tööde otsimine on olnud teadlik või on tulnud need juhuslikult?
Margit Aule: Ajalooline keskkond on väga inspireeriv. Hea lahendus tuleb siis, kui on huvi ja austus keskkonna vastu. See, mis meie lisame, on uus ja nüüdisaegne, kuid lähtub alati olemasolevast. Need tööd on meieni jõudnud mitmel moel: mõned on olnud arhitektuurivõistluse võidutööd, mõned kutsutud võistlused, mõned kvalifitseerimistingimustega hanked. Me teeme päris uut arhitektuuri ka, kuid eks sellised tööd saavad tahes-tahtmata rohkem tähelepanu.
Margit Argus: Eestis elustataksegi vanu hooneid õige palju. Eks mõneti on juhus, et need tööd on just meile jõudnud, kuid oma osa mängib siin ka see, et meil on juba kogemusi. Püüame vana hoone suhtes olla aupaklikud ja ajaloolise osa autentsena säilitada, mitte agressiivselt sisse sõita. Tähtis on tasakaal uue ja vana vahel.
Kui palju loote uut arhitektuuri, kui palju tegelete ajaloolise keskkonnaga?
Aule: See suhe on umbes pooleks. Meie büroo ajaloos on kõige suurem töö Fahle Pargi projekteerimine. Sellega praegu tegelemegi. Seal on kokku 27 000 ruutmeetrit netopinda, sellest 6500 ruutmeetrit on täiesti uus hoone, kuid vana ja uus on kokku ja läbi põimunud. On vana arhitektuuri, uut arhitektuuri, galeriid, mis neid ühendavad, uus arhitektuur vana sees. Jaanuaris algas WOW keskuse ehitus Kuressaares – see on uus hoone lagedal kinnistul.
Kuidas te seda ajaloolist keskkonda vaatlete, sellele lähenete? Kas „austus“ ongi teie meetod?
Toomas Adrikorn: Uue ja vana küsimus on alati terav, aga mulle tundub, et ruum on siiski üks, ruumis endas vastandused puuduvad. Aja tõlgendamine kultuuri ja sündmuste kaudu tekitab meis selliseid küsimusi. Ruumis aga on kõik võrdne. Läheneda tulebki ausalt ja puhtalt ruumist lähtuvalt. Mõelgem Tallinna vanalinna kaupmehemajade peale, need on näinud väga paljusid situatsioone ja inimesi. Vanas majas peavad kõik kohanema: kasutaja majaga, aga ka maja oma kasutajaga ja selleks on pea alati vaja teha muudatusi. See pole revolutsiooniline areng, vaid põimitud liikumine ajas. Maja elutsüklid lisavad rikkust, mida uurida, ja annavad väärtust.
Vormiliselt on võimalik ajaloolisele keskkonnale läheneda laias laastus kahel viisil: kas püüda sulanduda ja teha võimalikult sarnane või siis hästi selgelt eristuv uus. Arhitektuur ei ole vaid mustvalgeks taandatud valikvastustega testi tegemine. Tulemus on alati põnevam, kui kihte, millega arvestada, on rohkem. Kui hakata maja kavandama n-ö valgele lehele, põllu peale, siis on ikkagi tunne, et tahaks teha arheoloogilised kaevamised, otsida mingit pidepunkti. Õnneks või kahjuks pole sellist proovikivi veel olnud. Pean oluliseks, et kiht, mille vanasse lisan, poleks revolutsiooniline, vaid põimunud.
Argus: Kui tööd alustame, siis mõtleme ruumi uuele otstarbele, sest algselt pole see ju enamasti olnud selline, mida nüüdsel ajal vaja. Sellest lähtuvalt tuleb ruum täiesti ümber mõtestada ja otsustada, kuidas ja mil määral sekkuda. Haapsalu piiskopilinnuses näiteks kavandasime ajalooliste müüride vahele uue käigutee, see ei tohtinud jääda domineerima.
Aule: Ka Vastseliina palverännumaja puhul oli esimene küsimus, kuidas ülesandele läheneda – milline on ruum, mis oleks keskaegse tunnetusega: paksud müürid, trepid, väiksed aknad jne. Palverännumaja puhul on oluline ajatus, see hoone on üks kihistus paljudest. Praegu on seal sees ekspositsioon, loodetavasti viie kuni kümne aasta pärast saabki sellest päriselt palverändurite ööbimispaik. Selle maja sisu on muutumises, ajatu ja kestev.
Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub keskaegne pühakoht, kus XIV sajandi keskel väidetavalt leidis aset valge risti ime: seal olevat nähtud ilmutust, mille käigus asetus kabeli põhjaseinale kinnitatud valge rist ümber idaaltarile. 2016. aastal toimus kutsutud konkurss, mille eesmärk oli varemete eksponeerimine ja kabeli tähistamine suletud näituseruumiga, kus korraldada missasid, kontserte jm üritusi. Mõtlesime kaua selle ruumi üle ja leidsime lõpuks, et siseruum ei sobi sinna müüride vahele. Pakkusime, et markeerime altari ja portaali, katame müürid, aga siseruumi jätame tegemata. Seda võistlust me ei võitnud, kuid dialoogi ja mõtteharjutusena oli see väga põnev projekt. Pidasime silmas ka seda, et kasutajale oleks jäetud mõtlemisruumi, et kõik ei oleks ette ära öeldud.
Kasutaja austamine iseloomustab ka teie muud loomingut.
Aule: Me alustasime Kaosega ruumiliste sekkumistega, mis enamasti olid kunstiprojektid. Väga kiiresti selgus, et mõju mõttes on kõige olulisem asukoha valik. Kui kunstiprojekt panna liiklussaarele, siis osutub see tõenäoliselt jõuetuks, aga kui see asetada kihilisse ruumi, leida talle õige paik, siis võib selle tähendusväli olla meeletult avar.
Arhitektuur on väga kallis valdkond. Idee tuleb ju ka valmis ehitada. Mida ja kuidas teha, tuleb seega eriti hoolega läbi mõelda. Alati küsime endalt ka miks-küsimusi. Arhitektuuris toimub kõik väga aeglaselt. Kui maja pärast esimest ideed kolme aastaga valmis saab, siis on kiiresti saadud. Kui alguses kontseptsioon puudub, on väga raske asja lõpuni vedada.
Kuivõrd nendest põhimõtetest, näiteks kohavalikust, väga ranges riigihanke süsteemis kinni saab pidada?
Aule: Eks siin tuleb mõelda ka sellele, et me pole ainult arhitektid, vaid loome pidevalt ka oma ettevõtet. Kui büroole nime valisime, siis mõnes mõttes ka määrasime, milliseid projekte ja kuidas tegema hakkame. Kaootilises süsteemis on kõik tegurid pidevas muutumises, kuid tervik on siiski olemas, süsteem kasvab ega lagune laiali. Oleme teinud väga keerulisi projekte. Kogemus annab enesekindluse ülesanded vastu võtta. Me ei karda riigihankeid, keerulisi tellijaid ega pööraseid tähtaegu.
Pöördume tagasi Vastseliina palverännumaja juurde. Sami Rintala on öelnud, et see maja on ühest küljest väga nüüdisaegne, teisalt aga keskaegse auraga. Siin mängib oma osa kindlasti hoone materjalivalik: roostene teras. Samas näeme ka, et roostesest terasest on saanud klišeematerjal.
Adrikorn: Palverännumajaga katsetasime piire. Üks mõte oli kasutada kohalikku, s.t linnuse materjali moodsa vormi loomiseks: segada maakive ja tellist. Seda aga ei lubanud muinsuskaitseamet. Lõpuks jäime roostese terase juurde, mis on kindla peale minek olnud. See on kindlasti väga kasutatud materjal, kuid antud juhul otsustas koloriidivalik selle kasuks.
Aule: Siiani oleme seda materjali pigem vältinud. Palverännumaja puhul tuleb mõelda ka Kagu-Eesti värvide ja materjalide peale, seal domineerivad maakivi ja punane tellis. Värvigamma mõttes sinna roostene teras sobib. Arhitektidel polegi väga palju materjale kasutada ega, eriti fassaadimaterjaliks, valida: betoon, tellis, puit, teras, looduskivi.
Kaose portfoolios on ka omajagu ekspositsioonide ja näituste kujundusi, näiteks Tartu ülikooli muuseumi varakamber, Lahemaa looduskeskuse ekspositsioon, BMW kunstautode näitus Kumus jm. Kuivõrd on need mõnus vahepala arhitektuuriloomele?
Argus: Kaosega alustades täitsidki meie töölauda peamiselt ekspositsiooniprojektid või muuseumid. Sealt see algas. Need tööd on väga põnevad. Võimalus on luua täiesti uus keskkond, saab loominguliselt tunda ennast vabamalt, sekkuda rohkem ja teistsuguste vahenditega. Meid on paelunud lugude väljamõtlemine ja jutustamine nüüdisaegse arhitektuuri ja sisearhitektuuri kaudu. Näiteks TÜ muuseumi varakambri ajutine ekspositsioon on nüüdseks küll juba kuus aastat vana, kuid toimib endiselt väga hästi. Ekspositsioonide juures ongi ajutisus tore, sest see annab vabaduse julgemalt katsetada.
Aule: Iga ekspositsiooni juures elame sisse uude teemasse ja see on huvitav. Ükskord on reaalteadused, teinekord meremeeste kirjad. Ehk see ongi arhitekti töö olemus, et me ei lähe ühte teemasse sügavalt sisse, vaid kompame väga erinevaid teemasid ja nende ruumivajadusi. See annabki tööle vaheldusrikkuse. Üks asi, millega arhitektuuris tuleb leppida, on see, et lõpptulemust pole võimalik kontrollida. Seda võib püüda teha, kuid arhitektuur pole sõrmus, mille saab millimeetri kaupa ise valmis teha. Eks hingelähedasemad ja parimad asjad ongi need, mille tegemise juures saab olla algusest lõpuni.
Kui palju on neid olukordi, mil pole võimalik lõpuni ruumi valmimise juures olla?
Aule: Palverännumaja ehitamisel näiteks autorijärelevalvet ei tellitud. Mõned kohad ja nüansid oleks saanud paremini teha. Sellest, mis ei realiseerunud projekti järgi, tegelikult rääkida ei taha.
Argus: Hoone kavandamisel saab kõik alguse tellijast, kes annab lähteülesande ja paneb protsessile nurgakivi. Palju sõltub sellest, kui tõsiselt on tellija arhitekti kaasamisest huvitatud. Selliseid tellijaid õnneks siiski on. Näiteks Eesti suursaatkonnas Moskvas peetakse meiega alati igasuguste muudatuste koha pealt nõu.
Adrikorn: Eratellija puhul on see kaasamine alati usaldamise küsimus: kuivõrd ta on valmis ruumi- ja esteetikaotsused arhitektile delegeerima. Riigihangete puhul delegeerib riik professionaalse tellijana, vähemalt välisministeeriumi näitel, väga palju otsustusõigust arhitektidele.
Mis tunne on teades, et mingid asjad oleksid saanud olla palju paremad, kui oleks õigel ajal vaid nõu küsitud? Mis pilguga te tellija rumaluse tõttu lörri läinud loomingut vaatate?
Adrikorn: Siinkohal tuleb meelde alles hiljuti meedias kajastatud juhtum, kus haigekassa ei rahastanud ühe tüdruku ravi ja kui lapse isa käest küsiti, mis tunne on, siis ta ütles, et ta praegu sellest hea meelega ei räägiks. See võrdlus on küll üle võlli ja siin pole elud kaalul, kuid seda tunnet ei saa konverteerida mingiks võrdluseks. Ühest küljest on väga kahju, teisest küljest ei saa ju enam midagi parata. Neid distsipliiniga kaasnevaid vastuolusid tuleb aktsepteerida. Iga projekti puhul tuleb aru saada, kui pikad su käed on. Pole mõtet võidelda seal, kus võitlusel pole mõtet. Kahju on ehk olukordadest, kus näed, et oleksid saanud sekkuda.
Argus: Kui oma erialal tööd alustasin ja asjad ei läinud nii, nagu olin plaaninud, põdesin väga, ei saanud öösiti magada. Tegelikult on ehitamine nii kontrollimatu protsess, asjassepuutuvaid lülisid on nii palju, et pole võimalik igat kruvi ja mutrit kontrollida. Sellega tuleb leppida.
Aule: Kui ütled, et midagi läks lörri, siis vaid seda nähaksegi. Meil on omavahel vaikiv kokkulepe, et sellistele asjadele me tähelepanu ei osuta. Näiteks kavandati esialgu, et ERMi uue hoone katusel saab käia ja linnavaadet nautida. Maja ehitati siiski valmis ilma katusel käimise võimaluseta ja nüüd on nii, et iga kord kui ma ERMi peale mõtlen, on mul kahju, et katusele ei saa.
Tuleb õppida kaotustega toime tulema. Kõigil, ka väga edukatel kollektiividel, on kaotusi, neid on alati rohkem kui võite. Ma olen otsustanud, et võidu puhul tuleb seda tähistada, võit tuleb meelde jätta ja kaotustel minna lasta.
