Eesti lasteteatri mitmekesisust käsitledes pööran eelkõige tähelepanu lasterepertuaarile ja eri lavastusliikidele. Esmapilk statistikale näitab, nagu olekski meil mitmekesisusega kõik korras, on ju uuslavastuste hulk aasta kohta vaikselt kasvanud. Kõige vähem uuslavastusi esietendus lastele 2006. aastal – 24, 2010. aastal oli neid juba 34, vahepealsetel aastatel 29–32. Kogu repertuaari arvesse võttes on igal aastal mängitud lastele keskmiselt 87 lavastust (2005. – 2010. aasta andmete põhjal). Ka lavastusliigid on kenasti esindatud: valdava osa moodustavad sõnalavastused, neile järgnevad nukulavastused, vähemal määral on tantsu- ja muusikalavastusi ning muid lavastusliike. Kui lähtuda publikust, siis lõviosa lavastuste sihtgrupp on lapsed vanuses 6–11 eluaastat, neile järgnevad noored vanuses 17–21 eluaastat, kõige vähem lavastusi on suunatud väikelastele (1–5 eluaastat) ja teismelistele (12–16 eluaastat). Vaatlusaluste aastate uuslavastuste keskmise põhjal on suhe järgmine: 5 väikelaste lavastust, 24-25 lastelavastust, 2-3 teismeliste lavastust ja 19-20 noortelavastust.
Teismelistele suunatud lavastuste hulk on aastaid olnud silmatorkavalt väike, vanusegrupp 12–16 eluaastat on teatrile lihtsalt väga keeruline iga. Just selles vanuses lapsed avaldavad teatrile kõige suuremat vastupanu, sest väga oluliseks muutub grupikuuluvus, kaaslaste hinnangud ja teiste arvamus. Teater on nende meelest ühekorraga kas väga titekas, suisa nõme või siis lihtsalt surmigav. Need on ealised iseärasused, kuid siiski ei tohiks teater selle tõttu käega lüüa, vaid vastupidi, pidama seda sihtgruppi eriti hoolega silmas. Ilmselt mingi osa selles vanuses teatrile kaduma läinud lapsi ei satu hiljem enam kunagi teatrisse, aga ideaalis võiks teater olla lapsele partner ja tugi ka keerulisest east ülesaamisel. Positiivse tähelepanekuna olgu öeldud, et eelmisel aastal oli teatrite repertuaaris teismelistele suunatud lavastusi kaks korda rohkem kui varem ehk siis ühtekokku kümme viie asemel.
Kui aga vaadelda repertuaari sisuliselt, siis tõusevad tugevalt esile suundumused, mis ei tule teatri mitmekesisusele just kasuks.
Kõik on juba harjunud, et nii kaubanduses, kõiksugu teenuste kui ka etenduste-kontsertide osas on jõulud aasta olulisim kommertssündmus. Tundub, ka teatris on jõulude kui kommertsettevõtmisega võitlemine ette kaotatud lahing: laste jõululavastuste tellimus on lihtsalt nii suur, et teatritest oleks rumal jätta see nišš täitmata. Millised on olnud edukamad jõululavastused ja millised teatrid on teeninud jõululavastustega suurimat tulu?
Esirinnas on tugevalt Eesti Nuku- ja Noorsooteater, mille jõululavastused kuuluvad viimaste aastate vaadatuimate lavastuste hulka – ja seda kõikide teatrite kõikide lavastuste peale kokku. Värskest 2010. aasta statistikast selgub, et Eesti Nuku- ja Noorsooteatri mullune suure saali jõululavastus „12 kinki jõuluvanale” kogus ühtekokku 19 586 külastajat. Võrdluseks teiste teatrite jõululavastused: Rakvere teatri „Väike Mukk” 6971, Pärnu Endla „Timbulimbu ja talv” 3785, Estonia „Mõmmi jõuluaabits” 3232 külastajat jne. Vanemuise teatril eelmisel aastal spetsiaalset jõululavastust ei olnud, kuid „Detektiiv Lottet” ja teisi repertuaari lastelavastusi külastati ka detsembris arvukalt. Nukuteatri suure edu taga on kahtlemata edukas turundus- ja müügitöö, aga kindlasti ka fakt, et mängitakse mitu etendust päevas ning kogu detsembrikuu on jõuluetenduste päralt.
Muidugi võiks jõululavastused tuua ainult rõõmu, kuid näen ka kitsaskohti. Esiteks see, et paljudele lastele on jõululavastus aasta ainuke teatrikülastus – ükskõik siis kas koos klassiga ühiskülastusena või ka koos perega või vanemate töökoha kaudu. Kuna jõululavastuste puhul on enamasti tegu n-ö kogupere suure saali lavastustega, siis sel kombel on raske kõnetada kõige tundlikumaid sihtgruppe – väikelapsi ja teismelisi. Kui titekas jõululavastus on teismelise ainus teatrikogemus aastas, siis ei saa eeldada, et noores inimeses püsib edaspidigi teatrihuvi. Loodan, et õpetajatel jätkub aega, kainet meelt ja tahtmist pakutavaid jõululavastusi analüüsida just oma klassi silmas pidades, sest kõige edukamalt turundatud lavastused ei pruugi olla need sobivaimad.
Nukuteatri kiituseks olgu öeldud, et lisaks suure saali jõululavastusele on neil igal aastal olnud kavas ka väikese saali jõululavastus. Siiski julgustan õpetajaid mitte piirduma vaid ühe teatri pakutavaga, vaid pidama silmas mitmekesisust eri teatrite, lavastusliikide, vanusegruppide osas. See, et lapsed võiksid käia rohkem teatris kui kord aastas jõulude ajal, on juba eraldi teema.
Jätkates tüüpnähtustega eesti lasteteatris, ei saa üle ega ümber muinasjuttudest ja tuntud lasteraamatute dramatiseeringutest. Mõlemad on teatrile vägagi tänuväärne aines, sest ainuüksi tuntud teema või armastatud kangelase lavaletoomisega on pool võitu juba saavutatud. Kõik põlvkonnad on üles kasvanud oma Pipide, Karlssonite, Sipsikute, Naksitrallide, Punamütsikeste, Lumivalgekeste jpt toel. Õigupoolest on see üks eesti lasteteatri järjepidevuse tunnuseid ja näitajaid, milles iseenesest pole midagi halba. Ka lapsevanemana mõistan vägagi hästi, kui tore on lugeda lapsele õhtul raamatut ja järgmisel päeval näha sama tegelast teatris, ülejärgmisel päeval ehk aga hoopiski kinos.
Probleem peitub siin aga nii repertuaaripildi tasakaalus ehk mitmekesisuses, lavastuste kvaliteedis kui ka sihtgrupi- ja sõnumitundliku teatri vähesuses. Kui vaadata statistikat, siis esmapilgul jaguneb algupärase näitekirjanduse ja dramatiseeringute suhe enam-vähem pooleks. Nimelt eristatakse statistikas eesti näitekirjandust, väliskirjandust, eesti kirjanduse dramatiseeringuid ja väliskirjanduse dramatiseeringuid. Tasakaal nihkub aga paigast, kui silmitseda n-ö algupärase näitekirjanduse pealkirju. Mis me siit leiame: „Reinuvader Rebane”, „Väike merineitsi”, „Haletsege sokukest”, „Võlulaegas”, „KavalAnts ja Vanapagan”, „Kakuke” jne ehk muinasjuttude töötlused ja mugandused moodustavad arvestatava osa ka eesti näitekirjanduse nimekirjast. See vähendab tunduvalt tõeliste algupärandite osakaalu ning sellisena paistab repertuaaripilt liiga kaldu dramatiseeringute ja kohanduste suunas.
Muidugi võib öelda, et väärt algupärast laste näitekirjandust ongi vähe, aga kohati jääb tunne, et vajaka on ka teatripoolsest riskijulgusest eelistada uusi teemasid ja tekste. Täiskasvanute teatris sellist repertuaaripilti ju ette ei kujutaks, sest kuhu jääb sel juhul sõnumi dramaturgiline terviklikkus, mis teeb teatrikunsti nii mõjuvõimsaks.
Kui rääkida lavastuste kvaliteedist, siis tihtipeale jääb ka see pool võitu, mis tuntud teema või pealkirjaga juba saavutatud, lavastuse ainukeseks võiduks. Lavastus ei küündi alusteose tasemele, ei paku põnevaid lavastuslikke tõlgendusi, vaid jääb pelgalt kirjandusteose lavale kohandamiseks. Õnneks tuleb ette erandeid, ka näiteks Salme Reegi auhindu on jagunud muinasjuttude ja tuntud kirjandusteoste töötlustele: aastal 1998 Reeda Tootsi „Sipsik”, 2005 Peeter Tammearu „Aarete saar” või 2007 Aare Toikka „Väike merineitsi”. Kõigi nende lavastuste puhul tuleb esile tõsta lavastaja tõlgendust, otsingulisust ning soovi ja tahet käsitleda tuntud ainest huvitavalt ja omamoodi.
Jätkates mitmekesisuse teemadel, tuleb vaadelda ka seda, millised teatrid üldse Eestis lasteteatrit teevad. Statistikas kajastuvatest riigiteatritest ja riigi osalusega sihtasutustest (ehk siis n-ö suurtest teatritest) puuduvad lastelavastused vaid kahe teatri repertuaaris, Tallinna Linnateatris ja teatris NO99. Mõlemad teatrid on varasemal ajal lastelavastusi välja toonud ning on raske öelda, miks nad on nüüd neist loobunud. Küll aga on mõlema teatri repertuaaris lavastusi, mille sihtgrupiks noored.
Teistes suuremates teatrites tehakse lastele aastas keskmiselt 2-3 uuslavastust,
lisaks noorte ja teismeliste lavastused. Eesti Draamateatris on lastelavastusi olnud vähem, keskmiselt üks uuslavastus hooaja kohta. Nii etenduste arvu, publikuhulga kui ka piletitulu poolest on esirinnas muidugi Eesti Nuku- ja Noorsooteater, ent avastasin 2010. aasta statistikas näpuga järge ajades üllatusega, et hoolimata teatri lennukast nimetusest polnud sel aastal mängukavas ühtegi noortelavastust – väga publikumenukas „High School Musical” oli nimelt kirjas kui täiskasvanute lavastus! Nuku- ja Noorsooteatriga seoses ongi palju räägitud nende noortemuusikalidest, mis on publiku hulgas ülipopulaarsed ja meedias väga tugevalt esil. Tekib väike kartus, et noortelavastuste repertuaaripilt on juba ohtlikult muusikalide poole kaldu. Statistika seda lavastuste arvu mõttes ei kinnita, küll aga vaatajate hulga osas. Ilmselt süveneb see tendents lähiaastatel veelgi.
Lasteteatrile on pühendunud mitmed statistikas kajastuvad väiketeatrid: näiteks Ida-Virumaa venekeelsed teatrid Ilmarine ja Tuuleveski. Ilmarine andis 2010. aastal 246 etendust, mis on rohkem kui Viljandi Ugala 237 etendust. Küll aga ei saa võrrelda nende kahe teatri publiku hulka ega piletite hinda. Väiksema etenduste arvu juures on Ugalal üle kahe korra rohkem publikut ning keskmine pileti hind on 94 krooni Ilmarise 23 krooniga võrreldes (2010. aastal maksis Eestis veel kroon). Ilmarise teatrijuht Juri Mihhaljov on viimaste aastate kõige viljakam lastelavastuste tegija: 2005. aastast peale on ta välja toonud ühtekokku 21 uuslavastust, lisaks varasemast repertuaaris lavastused. Tuleb muidugi öelda, et selles teatris lavastabki põhiliselt ja ainult Juri Mihhaljov, kuid etenduste ja publiku hulk on siiski muljetavaldav.
Veel käsitletakse statistikas selliseid väiksemaid teatreid nagu Kuressaare Linnateater, Võru Linnateater, Viljandi Nukuteater, VATteater, Kanuti gildi saal, Emajõe Suveteater, Sõltumatu Tantsu Ühendus, Tallinna Tantsuteater, varasemast Nukuteater Lepatriinu ja Salong-teater ning kui noortelavastused juurde arvata, siis on neid teatreid veelgi. Statistika jääb kohati lünklikuks, sest mitmed lastele ja noortele mängivad teatrid pole oma andmeid teatriagentuurile edastanud. Olgu nimetatud näiteks Miksteater, teater Piip ja Tuut, Lasteteater Sõber, Heino Seljamaa Teater Kohvris.
Samuti on mitmeid selliseid truppe, mis avalikkuse ees ei tegutsegi, kuid mille „toodangut” näeme jätkuvalt ringi sõitmas mööda lasteaedu ja koole. Nende n-ö libatruppidega on võideldud aastaid, küll koostatud mitmesuguseid soovitusnimekirju, küll üritatud neid kriitikute palge ette tuua, head lahendust pole aga siiani leitud. Suured ja tunnustatud teatrid ei soovi lasteaedades käia, lasteaedade arengukavad aga näevad teatrietendusi ette – ning nii see tellimus täidetaksegi.
Oma laste kõrvalt võin öelda, et natuke on see pilt aastatega muutunud. Kui varem oli tavaks, et lasteaiarühma uksele kinnitati silt „Teater 17 krooni”, siis nüüd on kõikidel lavastustel olemas juba plakatid. Sellised trupid on koondunud mitmesuguste firmade alla ning tahaks loota, et ainult must raha seal enam ei liigu. Lisaks on ka plakatitel välja toodud näitlejate hulgas juba suur hulk tuttavaid nimesid, Viljandi kultuuriakadeemia ja ka kunagise humanitaarinstituudi lõpetanuid. Küll aga pole midagi muutunud repertuaari ja lavastuste ülesehituse osas: endiselt on tegu lühikeste muinasjutulisel ainesel põhinevate sirmilavastustega, kus esineb tugevalt karikeeritud loomtegelasi, kasutatakse laulu ja muusikat ning otsest publikuga suhtlemist.
Siiski usun, et just väiksed eratrupid teevad meie lasteteatri pildi oluliselt mitmekesisemaks. VAT-teatri laste- ja noortelavastused on läbi aastate paistnud silma kõrge tasemega: omanäolise lavastajakäekirja, tugeva sõnumi, väärt näitlejatöödega. Teater Piip ja Tuut arendab klouniteatrit, Heino Seljamaa tegutseb kohvrinukuteatri laadis. Neid väikesi lasteteatrile pühendunud truppe võiks olla veel ja veel, kuid kes neid rahastab, on ilmselt kõige keerulisem küsimus.
Ei paista silma, et suured teatrid, kellel on olemas riigi tugi ja kõik tingimused, arendaksid lastelavastuste repertuaari sama vastutustundlikult ja missiooniga kui täiskasvanute oma. Liiga vähe on pühendunud lastelavastuste tegijaid, kes soovivad end selles žanris teostada ja arendada. Väga sooviks näha, et mõne suurema teatri lastelavastused omandaksid selge oma näo, et neid saaks hakata vaatlema kui ühe lavastaja või näitetrupi loometee täieõiguslikku osa, et oleks võimalik kunagi öelda: Vanemuise lasteteater on selline, aga Rakvere teatri oma teistsugune. Oluline on, et need eristuksid lisaks teatriliigiti ka loomingulise käekirja poolest.
Mis siis teha, et lasteteater muutuks mitmekesisemaks ja areneks jõudsamalt? Suured teatrid, kel justkui oleks vahendeid, ei pühendu piisavalt, väikestel truppidel, kel soov pühenduda, ei ole raha ega tingimusi. Ideaalis võiks riik soodustada nende kahe koostööd, et väiksed trupid saaksid kasutada suurte teatrite saale ja iga suure teatri juures oleks lasterepertuaarile pühendunud väiketeater. Põhjamaadel toimib selline skeem edukalt, kuid meil pole veel sellekohast arutelugi tekkinud.
On ka rõõmustavat. Mul on siiralt hea meel, et teater Piip ja Tuut avas Toompeal oma maja, kus saavad esineda teisedki väikesed trupid. Minu viimase aja toredaim lasteteatrielamus pärinebki sealt majast – Miksteatri „Telefonilood”. Põnevusega jälgin Eesti Nuku- ja Noorsooteatri uute Turust õppimast tulnud nukunäitlejateja lavastajate esimesi töid ja saavutusi. On tänuväärne, et vahepeal juba täiskasvanute teatriks kippunud VAT-teater üllatab edasi ka lastelavastustega – nende suvine „Morten lollide laeval” oli leidlik ja mänguline, eristus heas mõttes. On hea meel, et nukuteatri grand old lady Helle Laas on endiselt heas vormis ja toonud oma viimaste lavastustega näitlejad sirmi tagant välja. Paljutõotavalt kõlab ka see, et meie teatrikoolid plaanivad Põhjamaadega ühist lasteteatriõpet.