Liit on investeerinud ka Austrias Grazis asuvasse Euroopa Tänapäeva Keelte Keskusesse, kus on ilmavalgust näinud mitmed keeleprojektid. Pedagoogika vallas võib tõdeda, et keeleõppe alal pole enam suurt midagi avastada − on teada, kuidas õppetööd läbi viia, olgugi et tulemused ei vasta alati ootustele. Puudu ei jää ka uuenduslikkusest: mitmetes ülikoolides on kasutusel sugulaskeelte sarnasusel põhinev metoodika, mis annab võimaluse ühe (näiteks saksa) keele rääkijatel sajakonna tunniga õppida aru saama teistest indoeuroopa keeltest (taani, hollandi, inglise keelest). Iseõppimine keelekeskuses on end samuti õigustanud ja selle võiks kasutusele võtta kõigis üldhariduslikes ja ülikoolides. Ometi, vaatamata poliitilisele tahtele ja laialdastele pedagoogilistele teadmistele, väheneb Euroopas õpetatavate keelte arv ning mitmekeelsus piirdub enamasti nn lennujaama inglise keele omandamisega. Prantsusmaal õpib enamik õpilasi inglise keelt esimese võõrkeelena ja hispaania keelt teise keelena, kolmas võõrkeel on koolidest peaaegu kadunud. Alles mõne aasta eest oli veel võimalus valida saksa, inglise, hispaania, itaalia, araabia, vene ja hollandi keele vahel. Saksamaal pakub teise võõrkeelena suurt konkurentsi ladina keel, mille õppimine on väga levinud.
Ajal, mil esimese võõrkeele osas oli valik mitmekesine, ei kujutanud see endast suurt probleemi, kuid nüüd, mil esimeseks võõrkeeleks on peaaegu sajaprotsendiliselt inglise keel, on ülejäänud keelte osatähtsus järsult langenud. Esimese võõrkeele õpingutega alustatakse Suurbritannias tavaliselt kuuendas klassis. Valikaineid pakutakse ka varem, kuid didaktikaspetsialistidele on hästi teada tõsiasi, et enneaegne õpetamine ei anna märkimisväärseid tulemusi, kuigi lapsevanemad arvavad teisiti. Suurbritannia, veendunud oma keele ülevõimus, on ambitsioone vähendanud ja piirdub sümboolsete žestidega. Itaalias ja Hispaanias kaotati teise võõrkeele õpetamine ligi kahekümneks aastaks, mille tulemusena tekkis inglise keele monokultuur. Neis riikides on teise võõrkeele õpe küll taastatud, kuid terved põlvkonnad jäid ilma selgest arusaamast, mida tähendab mitmekeelsus, ning seda ajal, mil Euroopas oli prioriteediks integratsioon. Miks on kujunenud selline olukord? Peamiselt seetõttu, et liikmesriigid ei ole kohandanud oma haridussüsteemi mitmekeelsust toetavaks. Peaaegu täielikult on kadunud mitmekeelsete õpetajate ettevalmistamine, nii koolidel kui ülikoolidel on puudunud võimalused pakkuda laia keelevalikut. Ühesõnaga, mitmekeelsuse eesmärgi täitmisel on puudu institutsiooniline mõõde. Kui tuua paralleel õigussüsteemiga, iseloomustab senist arengut olukord, kus seadused kuulutatakse välja, kuid ei vaevuta ehitama kohtuhooneid ega valmistama ette kohtunikke neid seadusi kohaldama. Loomulikult on haridussüsteemi muutmisel oma hind ning on mõistetav, et valitsused kõhklevad muutuste ettevõtmisel, eriti kui avalikkus ei pea seda prioriteediks. Tundub, et eurooplased on andnud inglise keelele kui Euroopa lingua franca’le oma heakskiidu, ning tuleb tunnistada, et sellel on omad eelised. Võimalus end kõikjal arusaadavaks teha on suurepärane ning kahtlemata lihtsustab see äritegevust, turismi ja teadusalast uurimistööd. Teiselt poolt läheb inglise keele ainuvalitsemine kindlasti kultuurilisel ja poliitilisel tasandil kalliks maksma. Kui inglise keel kujuneb nii-öelda edukuse keeleks, toob see kaasa ingliskeelsed koolid, kus õpivad kõrgematest ühiskonnaklassidest pärit lapsed, ning inglise keele valik hakkab tähendama sotsiaalset valikut. Selle tulemuseks on, et haridust antakse suures osas inglise keeles: seda võib juba näha ülikoolides, kus pakutakse „rahvusvahelisi”, s.t ingliskeelseid kursusi. Kõik see viib paratamatult teiste keelte ja kultuuride marginaliseerumiseni ning minetatakse oskus teadmisi oma emakeeles väljendada. Seega, meil ei jää tundma õppimata mitte ainult teiste rahvaste keel ja kultuur, me kaotame ka omaenda kultuuri, piirdudes vaid folklooriga, millel puudub laiem tähendus. Kas me seda Euroopas tahamegi? On märkimisväärne, et vastupidiselt kõigile Euroopa Liidu keelepoliitika deklaratsioonidele on see kõik teoks saanud ühegi vastavasisulise otsuseta. Euroopa elab kõigi keelte võrdsuse illusioonis. Tegelikult on üks, inglise keel, võrdsem kui kõik ülejäänud. Prantsusmaa püüab loomulikult säilitada oma keele mõju, kuid sellealased jõupingutused on üsna läbimõtlematud ning teised riigid suhtuvad tema tegevusse skeptiliselt ja umbusuga. Tõepoolest, milleks teine lingua franca, prantsuse keel, kui see täidab inglise keelega sarnast eesmärki, toomata mingit kasu ülejäänud keeltele?
Mitmekeelsus saab süveneda vaid juhul, kui kõigi keelte kõnelejad näevad selles mingit kasu. Selle nimel võib välja töötada mitmekesise poliitika. Alustuseks tuleks koolides kehtestada kahe või kolme võõrkeele õpetamise nõue ja tagada õpilastele lai valikuvõimalus. Ehk oleks mõttekas ka õpetada inglise keelt teise või kolmanda võõrkeelena, sest kui see keel on nii oluline, ollakse valmis selle omandamise nimel vaeva nägema. Ülikoolid peaksid pakkuma mitmekeelse õppe võimalusi, nii et tudengitel ja laiemal huviliste ringil oleks keelekeskustes õppimiseks valida kahe- või kolmekümne võõrkeele vahel (sealhulgas ka mitte-euroopa keeled). Kui sugulaskeelte sarnasusel põhinev metoodika saaks üldkasutatavaks romaani, germaani ja slaavi keelte õppimisel, saaksid need eurooplased rääkida oma keeles, kusjuures teised Euroopa indoeuroopa keeli kõnelevad kodanikud saaksid neist aru. Eelkõige toovad need meetmed siiski kasu prantsuse, saksa, itaalia ja hispaania keelele − nende kultuur võib seeläbi ehk kujuneda alternatiiviks anglosaksikesksele mõtlemisele. Võimalik, et juhul kui saksa kultuur oleks Euroopas nähtavamal kohal, suutnuks nn Reinimaa kapitalism pakkuda vastukaalu sellele toorele liberalismile, mis on meid praeguseks viinud kuristiku servale. Ent kuidas arendada selliseid „väikesi” keeli nagu eesti keel? Need ei ole a priori nii atraktiivsed kui „suured” keeled, kuid kogemus näitab, et paljud inimesed on hakanud tundma sügavat huvi eksootilisemate keelte vastu − seda fenomeni nimetab Amin Maalouf keele adopteerimiseks. Kuid lisaks on vaja võimalust neid keeli õppida. Mõistetavalt on võimatu ette valmistada nii palju eesti keele õpetajaid, et neid jätkuks igasse Euroopa
kooli. Eesti võiks aga sõlmida kokkuleppeid mõnede Euroopa piirkondadega. Tuleks investeerida nende regioonide koolidesse, lähetada sinna eesti keele õpetajaid, luua kultuurialaseid suhteid ja stipendiume õpinguteks Tallinnas või teistes linnades jne. Kui ühel päeval sõlmitaks selline kokkulepe Eesti ja näiteks minu regiooni, Champagne’i vahel, saaks teatud hulk prantsuse lapsi õppida eesti keelt. Seeläbi tekiks isiklik suhe ja Eesti saaks endale nii kultuurisaadikud, kes võiksid aidata kaasa selle riigi tutvustamisele ja tuntusele Prantsusmaal. Mitmekeelsus ei tähenda kõigile ühe ja sama keele pealesurumist, vaid liikmesriikide kodanike võimalust omandada mitmekülgseid ja laialdasi teadmisi võõrkeelte kohta − nii saaksime olla tõeliselt avatud Euroopale ja maailmale. Inglise keel ei ole kohustuslikuna ette määratud – meil on valida paremaid võimalusi.
Prantsuse keelest tõlkinud Eva Espe. Artikli aluseks on Prantsuse Eesti saatkonna, Euroopa Komisjoni Eesti esinduse ja Tallinna ülikooli korraldatud Prantsusmaa eesistumist ELi Nõukogus ja Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastat märkival mitmekeelsuse seminaril 12.12.2008 peetud ettekanne.