Elame huvitaval ajal. Vaid mõnepäevase vahega jõudsid septembris raamatupoe lettidele kaks raamatut Edasi/Postimehe kauaaegsest juhist Mart Kadastikust. Paksema, à la „Mart Kadastik töös ja võitluses“ on ta ise kirjutanud. Brošüüri, kus Jaak Kalju nime all on avaldatud Kadastiku kunagised paskvillid, on kokku kogunud ja välja andnud ning krõbeda eessõna kirjutanud Juku-Kalle Raid. Tõsi, Eesti Meedia praeguse omaniku Margus Linnamäe toetusel. Sirp on liiga soliidne leht, et peatuda kahe kange, Kadastiku ja Linnamäe mudamaadlusel. Juku-Kalle on selles gigantide võitluses pigem Linnamäe sekundant, kuid tema kogumikust alustamegi.
Oleks kahetsusväärne, kui lugeja piirduks rahapuudusel üksnes Jaak Kalju paskvillide lugemisega. Kui Kadastiku elutööraamat tundub nooremale lugejale ehk liiga raskemeelne, lugegu läbi vähemasti neljas jagu alapealkirjaga „Võitlus“. Ja lisaks muidugi George Orwelli „1984“, sest mõlemad Jaak Kalju nime all kirjutatud paskvillid ilmusid Edasis just sellel aastal.1
Olen veerandsada aastat tagasi riivamisi neid artikleid käsitlenud oma diplomitöös2 ja julgen väita, et Kadastiku artiklid sellest ajast polnud sugugi kõige räigemad. Jah, ta oli KGB andekas tööriist, üks parimaid Eesti NSV ajakirjanikke, kellest repressiivorgan üldse unistada võis – terava sule, laia silmaringi ja särava mõistusega. Jah, ta mõnitas dissidente, tsiteeris vangistatute erakirju EKP Tartu Linnakomitee, EKP Tartu Rajoonikomitee, Tartu Linna RSN- ja Tartu Rajooni RSNi häälekandjas mõnuga, ometi oli neis kirjatükkides kübeke inimlikkust, või vähemasti uudishimu, kui soovite. Kuigi, hinnangut andes ei halastatud kellelegi ning teisitimõtlejatele lajatati sellele ajastule kombekohaselt. Mõned näited.
Jaak Kaljo: „Enn Tarto oli võtnud endale liidri rolli ning tundis ennast selles võimukana, milleks katlakütja amet poleks võimalusi pakkunud.“3
V. Soolepp: „Mart Niklus, kes ei austa üldtunnustatud ühiselureegleid ning on oma intriigidega hukutanud ühe venna ja teise peletanud vanemate majast eemale, otsib endale kõigest väest toetajaid piiri tagant. Ja küllap ta on neid sealt leidnud.“4
Mark Levin (kokkuvõtvalt): „Kuulsusejanu ja võimuiha on ikka inimesi kannustanud. Kui Madisson suuremaks kasvas, sai temast hipi. Maatõugu hipi, kes Lääne eeskujusid jäljendades oma eluga sassi läks ning seejärel kibestunult põrnitses meie probleeme, raskusi ja ettevõtmisi. Rahatähtede krõbin kõrvus, tõi Madisson kuulajatele arve ja fakte „nõukogude võimu poliitiliste vigade ja möödalaskmiste kohta Eestis.“5
Aga tagasi Jaak Kalju kogumiku juurde. Raid põhjendab minu meelest küllaltki veenvalt, miks ta selle kogumiku avaldas. „Oleks Kadastik kunagi vabandanud, oleks see brošüür ka avaldamata jäänud. Nüüd aga paraku mitte. Mälu vajab värskendamist, tulevik vajab minevikku. Ka sellega leppimist. Ent ajastut saab sulgeda vaid siis, kui kannatuste põhjustajad andeks küsivad ja aru saavad“ (lk 8–9). Kuna raamatud ilmusid enam-vähem ühel ajal, võib eeldada, et Juku-Kalle oli Kadastiku käsikirja jõudnud enne trükkiminekut lugeda.
Tavaline või eriline püksinööp
Paljud kahtlustavad, et oma õilsas kommunismivastases võitluses on Raid lasknud endast teha Linnamäe tööriista ja pannud oma sõltumatuse küsimärgi alla. Siinkohal meenub mulle H. H. Luik, keda Kadastiku elutööraamatus on näidatud üllatavalt soodsas valguses, kuid kelle „sõltumatud väljaanded“ veel kevadel sõdisid peremehe tunnustava pilgu all Kadastiku Tartu aukodanikuks saamise vastu. Halb ununeb, hea jääb – nüüd jätkub Hansult raamatu lõpus Mardile vaid tunnustussõnu. Loodetavasti ma eksin, et „meie meediamogul“ peab konkurendina peenikest naeru Kadastiku ja Linnamäe kahevõitlust pealt vaadates. Business as usual.
Juku-Kalle Raid võrdleb oma eessõnas Mart Kadastikku Teet Kallase romaani parteitöötaja Raik Daumega6 – „tavalise nõukogude püksinööbiga“ (lk 8). Selle võrdlusega ma kindlasti nõus ei ole. Kui on tarvis areenilt lahkunud meediategelast tingimata püksinööbiga võrrelda, siis kindlasti ei olnud see (ta) tavaline, vaid eriline. Aga sellest allpool pikemalt.
Nõustun Tiit Pruuliga, et iseenesest põnev, tugev ja üldjoontes faktidel põhinev elutööraamat võinuks lõppeda XIX peatükiga.7 Edasine on nüüdisaeg, mis pidanuks ootama veel oma aega. Ühtegi suppi ei sööda kuumast peast. Või kui süüakse, siis jäävad paratamatult läbematu kirjutaja maniskile koledad plekid. Kadastiku hing on pärast Eesti Meedia omanikuvahetust katki. Äkki pidanuks Kadastik siiski seisatama seal Tartu Lõunakeskuse juures? Jälgima, kuidas endine julgeolekuohvitser Anti Talur näpitsate, kruvikeeraja ja tangidega katkist ust parandab (lk 86). Küsinud nõu. Hingi saab ju parandada, aga see võtab aega.
Ometi ei nõustu ma Pruuli väitega, et Kadastik ei halasta paljudele võitluskaaslastele ega iseendale. Iseennast kohtleb ta sageli siidikinnastega, vägevamate vastaste puhul näeme autoris paraku enesehaletsejat. Mis alluvatesse puutub, siis Kadastik oleks nagu sündinud suurmeister, kes 64 ruuduga laua taga oma malendeid (alluvaid) kahib. Või välja vahetab. Tuleb silmas pidada, et kõik see 32 aastat ei olnud Mart Kadastik mitte Edasi/Postimehe omanik, vaid toimetaja, peatoimetaja, vastutav väljaandja ja juhatuse esimees. Mida aeg edasi, seda rohkem mänedžer.
Kahju, et sellelt positsioonilt ongi kirjutatud suur osa raamatust. Edasi-perioodi lõpuni raha vist isegi ei mainita, mida aeg edasi, seda domineerivamaks see muutub. Ma ei tea, kui palju see lugejat huvitab, kuidas kellelgi nahk üle kõrvade tõmmati, kuidas rajoonilehti kokku osteti, kuidas Hansuga diile tehti. Ma oleksin rohkem tahtnud lugeda inimestest, nendest, kes olid enne teda Edasi toimetuses, ja nendest, kes tulid pärast mind.
Ühinen nende sadade Kadastiku kasvandikega, kes talle ajakirjandusliku töö eest tunnustust jagavad. Töötasin Edasis ja Postimehes aastatel 1989–1992 ja sain sel pöörasel ajal ennast täiel määral teostada. Tema lõi selleks soodsa õhkkonna, mis ongi ju peatoimetaja ülesanne. Kui Kadastik mainib raamatus, et 40 rubla stipendiumi saava hilisema Õhtulehe peatoimetaja Väino Koorbergi 0,5 koha palk oli 1990. aasta suvel 200 rubla (lk 141), siis kõige kõrgemat palka said sel ajal just ülikooli lõpetanud Tiit Pruuli, Aavo Kokk ja Mart Soidro – 700 rubla!
Mind nimeregistrist Anu Saagimi ja Enno Tammeri vahelt ei leia, mis on ka mõneti mõistetav, sest ühinesin nn Kadastiku-vastase leeriga Tartu aukodaniku saaga ajal.8
Kuid Kadastik on inimeste kiitmisega üldse kitsi ja kui ma peaksin nimetama kolm üdini positiivset tegelast tema elutööraamatust, siis oleksid need (alfabeetilises järjestuses) Paul Ariste, Ivi Drikkit ja Anu Saagim.
Sedasorti raamatute puhul võetakse esimesena lahti nimeregister ja kui sealt ennast ei leita, hakatakse uurima, kuidas teistel on läinud. Imestasin, et legendaarne Olev Anton on nii vähe mainimist leidnud. Ka tollase toimetuse südametunnistusel ja paljude arvates parimal kirjutajal Andrus Eskol ei ole raamatus palju paremini läinud. Milles asi?
„„Anton on siin majas ainus täht. Siis tulen mina. Teistel pole lootustki,“ teatas Andrus Esko mulle ühel päeval. Olin vapustatud. Inimene, kes oli mulle esimesest tutvumishetkest sümpaatne, kelle kirjutamisoskust olin alati imetlenud ja kelle arvamus oli mulle erakordselt oluline, surus mu maa alla. Andruse sõnum oli ju selge: ma olen tema silmis eikeegi“ (lk 33).
Näed siis, millise kivi all vähk võib peidus olla.
Kahetseja ja häbitu
Samas tuleb Kadastiku väidetesse ja pealtnäha kaljukindlatesse faktidesse suhtuda teatava reservatsiooniga. Võtame või ühe eespool mainitud paskvilli peategelase. „Talur rääkis mulle 23aastasest ajalootudengist Urmas Nagelist, kes oli kuulunud Enn Tarto ja Lagle Pareki gruppi, kuid oli sealt eemaldunud. Sel puhul võib kasutada ka rängemaid sõnu (näiteks „reetmine“), kuid ma olin siis ja olen seniajani ettevaatlik tol ajal kõigest kahekümneaastase noormehe valikutele hinnangute andmisel. Soovisin Urmas Nageliga kohtuda. Õllerestoranis Humal sai see kohtumine teoks. Kahekesi lauas. Soovisin kuulda rohkem kui see, mida Urmas Nagel KGB-le juba jutustanud,“ meenutab Kadastik (lk 67–68).
„Taluri kabinetis istuski Mart Kadastik. Meid tutvustati vastastikku. Talur arvas, et Kadastikul on ilmselt kergem neist asjust kirjutada, kui ta saab konsulteerida minu kui ühe asjaosalisega. Leppisime kokku, et külastan Kadastikku Edasi toimetuses tema kabinetis järgmisel päeval. Järgmisel päeval kell kümme olin kohal. Vestlesime ligi tund. [- – -] Palusin, et ta näitaks enne lehes ilmumist ka mulle oma kirjatükki, kuid seda ta ei teinud. Helistasin talle ise mõned korrad, kuid sain vastuseks, et pole veel valmis. Lõpuks lugesin ka ise ajalehest esimest korda tema Jaak Kalju lugu. Arvan, et artikli sisu pole mõtet pikemalt arutada.“9
Võta nüüd kinni, miks oli Kadastikul vaja oma mälestuses viia Nagel õllerestorani Humal, kus neid jälginuks sadakond vähem või rohkem krillis silmapaari. Paremat kohta andnuks linnast otsida, et teade Edasi toimetaja kohtumisest Pareki, Pesti ja Ahoneni protsessi peatunnistajaga kulutulena leviks. Et Humala stammkunded Kaido Jaanson ja Rein Toomla oleksid pahaaimamatult artiklikirjutajatega ühinenud.
Mul paraku ei ole nii palju fantaasiat, et seda ette kujutada!
„Milline ka ei olnud nende kirjatükkide subjektiivne eesmärk, ilmunu objektiivne tulem ei pruukinud Tarto-Pareki grupile olla tingimata halb. Olgem ausad: keegi ei läinud nende kirjatükkide tõttu vangi ja kellegi elu ei rikutud ära. Kui keegi on kannatanud, siis vaid autor,“ leiab Kadastik (lk 69). „On häbi nende aastate pärast. Ei sooviks küll kedagi enam enda nahas näha. Mõistan täielikult hukka oma näruse ja vastutustundetu käitumise. Kahetsen sügavalt, et põhjustasin oma sõpradele kannatuse,“ on Nagel teist meelt.10
„Presidendivalimiste esimene voor andis ülekaaluka võidu Arnold Rüütlile 42,5%, Lagle Parek jäi autsaideriks – 3,85%. Ma ei ole kunagi kuulunud Rüütli imetlejate hulka, kuid need tulemused oma ilmekuses valmistusid mulle, olgem ausad, heameelt,“ on mitme näo ja nimega meediategelane õnnelik (lk 136). Oot, aga kust pärinevad sellised protsendid? Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, aga et numbrid oleksid veel ilmekamad, on Kadastik „kogemata“ suurendanud Rüütli ja vähendanud Pareki protsenti – Rüütel kogus tegelikult 41,77 ja Parek 4,23 protsenti. Teisisõnu: Rüütlile tuli 3384 häält juurde ja Parekilt läks Kadastiku elutööraamatus 1761 niigi vähest häält ära.
Kadastik kirjutab, et 91% tartlastest hindas Edasi tegevuse 1988. aasta veebruarikuu poliitilise pinevuse lahendamisel heaks või väga heaks. Et kolmeosalisele artiklisarjale „Kättpidi suures poliitikas“11 andis 73% lugejaist pooldava hinnangu.
Nüüd pean ma natuke tuhka oma ja suurema osa oma õpingukaaslaste pea peale puistama. Need andmed, millele Kadastik toetub, pärinevad tartlaste küsitlusest, mille korraldasid ülikooli sotsioloogid. Õigemini: sotsioloogid korraldasid, aga tudengid pidid käima ukselt uksele küsitlemas. Nojah, mis seal salata, täitsime neid ankeete Rudolf Pälsoni tänav 14 ühiselamus mitu õhtut sellise arvestusega, et ajalehega Edasi on kõik väga rahul, aga Kadastiku sarjaga veidi vähem. Mingit pahatahtlikkust ei maksa siit otsida, olime küll laisad, aga tahtsime sellegipoolest oma õppejõude ja toimetuse töökat kollektiivi rõõmustada. Edasi oli ju õigel kursil, paljud meist olid saanud seal juba käe valgeks.
Eraldi peatüki pühendab Kadastik oma raamatus kultuurile. Õigemini Kultuurile, mis ilmus Postimehe vahel aastatel 1997–1999. Kadastik on karastanud mees, harjunud nõukogude ajast võõraid kirju lugema. Mind aga häiris tõsiselt, et meediajuht on avaldanud Kultuuri juhataja Margot Visnapi isikliku kirja. Nojah, selgitusega, et tunneb ennast vabana, kuna Visnap olevat teatanud kirja alguses, et on „vaba nende mõtteavalduste kasutamiseks oma äranägemise järgi millisel moel iganes“ (lk 244). Küllap Kadastik ikka teab, et juba tosinkond aastat tagasi avaldas Margot Visnap väljapeetud stiilis oma vaatenurga, mis siis õigupoolest Kultuuriga juhtus.12 Tõsi, Kadastik möönab tagantjärele, et 1999. aasta 30. oktoobri kultuurilisa poleks tegelikult pidanud tsenseerima. Et polnud hullu midagi, need kultuuritegelaste arvamusavaldused võinuksid ilmavalgust näha küll. Lugeja, kes ei ole asjade käiguga kursis, võib arvata, et tegemist oli nn kultuuritegelastega, keda näiteks taas KuKu Klubis põrandal pusserdamas võib näha. Tegelikult avaldasid juhtunu kohta arvamust näiteks Anne Erm, Krista Kaer ja Tiit Hennoste. Aga ka rahandusminister Siim Kallas, kultuuriminister Signe Kivi ja president Lennart Meri, keda hoolimata riigipea staatusest võis samuti kultuuriinimeseks pidada.13
Muidugi, omanik võib otsustada, et homsest ei ole lehes sporti, poliitikat, kultuuri või üleüldse mitte midagi. Küsimus on selles, kuidas seda tehakse! Aga loomulikult, nagu raamatustki selgub, tegi Kadastik nende paljude aastate jooksul hoopis rohkem head.
1 „Oma kodus võõras”. 21. – 22. III 1984. „Paradokside puntras”. 13. – 13. IX 1984.
2 Mart Soidro, Poliitilised omakirjastuslikud väljaanded Eestis 1978–1985 . Tartu Ülikool 1990.
3 Jaak Kalju, Paradokside puntras – Edasi 13. IX 1984.
4 V. Soolepp, Intrigaan – Edasi 17. I 1978.
5 Mark Levin, Sulid – Noorte Hääl 15. –16. IX 1987.
6 Teet Kallas, Heliseb-kõliseb… Pegasus 2008.
7 Tiit Pruuli, Mitme näoga meediamees – Eesti Päevaleht 12. X 2016.
8 Mart Soidro, Au- ja häbitundest aastapäeva eel – Meie Maa 23. II 2016.
9 Mart Kadastik kirjutab. Paradokside puntras. Jaak Kalju. Lk 100.
10 Samas, lk 110.
11 Vt „Kelle üleskutsele anda oma allkiri?” – 13. I 1988; „Provokatsioonid vasakule ja paremale” – 14. I 1988; „Elukutselt eestlased” – 15. I 1988.
12 Margot Visnap, Mälestusi Kultuurist – Opiraamat, lk 273–288.
13 Vt Tsenseeritud kirjasõna. Intervjuu Marju Lauristiniga ja Postimehest välja tsenseeritud küsitlus – Eesti
Ekspress 4. XI 1999 B 7–9.
