See oli väga muljetavaldav vaatepilt: rõõmsad pilusilmsed näod ja tunglaleekide veiklus rahutul veepinnal (miskipärast tuli urjad tuua pärast pimeduse kättejõudmist) täiendasid teineteist suurepäraselt. Üks ainult jäi arusaamatuks: mispärast ei saanud esivanemate hinged, ikkagi läbinisti vaimsustunud olevused, lahkujatega kaasa minna? Ilmselt oli aastatuhandete vältel selgunud, et hinged, olles mitukümmend aastat mingis paigas toiminud, ei saa tollest kohast enam lahkuda. Ja võib-olla oli sellest kuidagimoodi sõltunud ka lahkuma valmistujate teadmine, mille kohaselt vähemasti nende järglased pidid ükskord tagasi tulema.

Meile mõjuvad seda laadi teadmised ja uskumused  võõrastavalt. Nii on sellepärast, et oleme küll vaimsed ja avardumisvõimelised, kuid ühtaegu kammitseb meid saatuslik piiratus: oleme arvamisel, et väärtustada tuleb vaid ainuõiget, see tähendab meie seas parajasti käibivat vaimsust; kõik muud vaimuavaldused tunduvad ülearused, kui mitte suisa kahjulikud. Naljakalt mõjub juba, kui sõna harjumuspärane vorm asendatakse uuega; kumb on õigem, kas ?head reisi? või ?head reisu?? Mida siis veel rääkida inimestest, kes usuvad, et esivanemate hinged ei saa oma varasemast elupaigast lahkuda? Praegu valitseb arvuti; see sisaldab täisväärtuslikke andmeid (?teadmine on jõud?) nii palju, et nende kasutajal pole mahti esivanemate hingedest hoolida.

Parem siiski oleks, kui me vaimsuse muude avalduste suhtes ei muutuks täiesti hoolimatuks; need ju aitavad mõista, et ka praegune ja ainuõige väärtustamisviis on ainult üks võimalikest. Koguni kahjulikku ja nii-öelda häbistavat vaimsust, näiteks nõiakunsti, ei tuleks viimseni ära põlata; olgu peale, et see, erinevalt usust esivanemate hingedesse, millest meil pole ju sooja ega külma, puudutab meid lausa ebameeldivalt.

Nõiahullus kuulub kultuuriloos nii soovimatute nähtuste hulka, et paremal juhul seostub see meie kujutluses mingi ebamääraselt tumeda ?keskajaga?. Aga see on lubamatu viga: säilitanuks nõiaasjandus kuni hääbumiseni oma keskaegse tuimuse, siis praegu me tõenäoliselt poleks temast kui omaette suurilmingust üldse teadlikud. Täielik pole praegune teadmatus eelkõige sellepärast, et nõidus, mis keskajal oli moodustanud vaid osakese üldisest imedeusust, võimendus uusaja algupoole epideemiliseks. Kõrgajaks võib pidada XVII sajandit, see tähendab aastasada, mil tegutsesid Galilei, Descartes ja Newton, matemaatika tulevase ülemvalitsuse ettekuulutajad. Tõendeid selle kohta, et arvutamiskunst oli omandanud uue tähenduse, pakub ka nõiateadus. Nii näiteks koguteoses, mis on ilmunud 1569. aastal, teeb J. Hocker arvutuste teel kindlaks, et maailmas tegutseb 2 665 866 746 664 kuradit.

Esmapilgul paneb see, et mehhaanikaseadused ja kuradite koguhulk tuletati samaaegselt, ehk hämmastama, kuid tegelikult pole ilmingus midagi arusaamatut; võiks koguni öelda, et tegu on uusaja avaosa ootuspärase kaasnähtusega. Ennekõike raskendavad mõistmist levikujutlused: kaldume ju arvama, et imedeuskliku keskaja asemele tuli uusaegne mõistuspärasus, järelikult? jne. Kuid suurima takistusena ilmub antud juhul üldisus; vaimunähtust, mille tagapõhja moodustab kogu ühiskonna areng, saab seletada vaid kõige üldisemate põhjustega, kuid nood võivad kergesti tunduda väheütlevad. Ei kõla see targalt, kui väita, et nõiajahi kutsus esile uusaja (triviaalsuseni tuntud) eripära: kõrgenenud tähelepanu inimesele ja maailmale. Ja ometi tuleks seda võtta igati rahuldava seletusena: inimesed tundsid uusaegselt, kuid nende mõtlemisviisi tõttu, mis oli aastatuhandeid püsinud muutumatu, põhjustas uusaegne tundeerksus palju halba.

Katsume seda üldsõnalisust leevendada konkreetsema tõelusega: kujutleme näiteks ränka ja ootamatut rahesadu, mis võtab lootuse iga-aastasele saagile kogu ümbruskonnalt. Antud juhul saaks rääkida kolmest põhimõtteliselt erinevast suhtumisest. Esimene oleks praegune: rahesajus, olgu see kui tahes ränk ja ootamatu, pole midagi üleloomulikku. Teisena tuleks keskaegne üldsuhtumine: me ei tea täpselt, mispärast Jumal meid karistas, aga me kõik oleme väga patused ja seepärast oli taevast langenud karistus igati õiglane. Aga on veel kolmas lähenemisviis. Saab ju küsida: kes meie seast oli nõnda patune, et meid kõiki karistati? See viimane oligi, mis uute aegade saabudes ilmus keskaegset tuimust asendama. Vähe sellest! Inimese osatähtsus kasvas ligimeste silmis nii kähku, et küsimus patususe määrast jäeti peagi tagaplaanile ja küsiti otse: kes meie seast kutsus rahesaju esile? Ja siin too maailma ning inimeste kõrgenenud osatähtsus ilmneb täie selgusega: neid nähti uue pilguga, kuid teadmiste uuendamine nõudis paraku aega. Ainsana oli teada tarkusist põliseim: vaim on ainelise nähtavuse olemus ning sellisena aine valitseja. Vähem üldises ja elulähedasemas vormis see tähendas: säärasele, kes loitsimisega tuttav, on rahe esilekutsumine suisa tühiasi. See iidne teadmine, liidus uuenenud tundmisviisiga, andiski ootuspärase tulemuse. Kes siis ei mõistaks, mis järgnes ülalpool toodud küsimusele? Hakati kahtlustama inimest, kes oma käitumisega oli ümbruskonnas kõige vähem heatahtlust pälvinud. Ja siis tulid juba inkvisiitorid, kes maiste oskuste ja kõrgemate jõudude toel viisid kahtlusaluse niikaugele, et ta kõiki oma süütegusid otsesõnu tunnistas. ?Nad ju ei lõpeta piinamist, kuni ülestunnistus on käes,? kirjutas Johannes Junius oma tütrele 24. juulil 1628. aastal. Ja lisas: ?Kallis laps, kanna hoolt, et sellest kirjutisest rahva seas teada ei saadaks; vastasel korral piinatakse mind koletumalt ja valvureil lüüakse pea maha.? Kiri on säilinud muude protokollide hulgas ja seepärast tohib arvata, et see adressaadini ei jõudnud.

Ilmestava väärtusega võiks antud juhul olla ka mõni esinduslikum keskaegne nõiaprotsess. Tollal nimelt, enne uusaegse tundmiserksuse vallandumist, peeti üleloomulikkusi nii tavaliseks, et nõidadest nagu ei hoolitudki. Ametlik hoiak, kui jätta kõrvale mõned mõistatuslikud hälbimised (nt üksikud seadused Karl Suure ajal), püsis küll muutumatult karm: juba Moosese käsusõna ütleb, et nõida ei tohi ellu jätta ja ?Liivimaa talurahvaseadus? teeb täpsustuse: ?Nõid tuleb põletada.? Niisiis ei saanud nõiaprotsessid midagi erilist tähendada ka keskajal, kuid üldreeglina jäi neile ikka, vähemalt kuni XIII sajandini, mingi erilisuse varjund. Esinduslikult keskaegne on näiteks juhtum: noor kuningas, kes kogu oma lühikese elu vältel oli end tundnud suurepäraselt, jäi äkki haigeks ja suri. Selline asi mõjus kuidagi kahtlaselt. Ja oli soovimatu tähelepanu mõnda aega jätkunud, siis selgus, et kuninga tutvuskonda oli kuulunud mõistatuslikke inimesi. Ootuspäraselt huvituti nendest lähemalt ja lõpuks said kuninga surma arvatavad põhjustajad õiglase karistuse. Nii kõrgetasemeliselt ja pidulikult kulges keskaegne nõiaprotsess. Uusajal seevastu muutub nähtus millekski igapäevaseks ja kõige alamaid seisusi kaasavaks. Kui ema märkas, et ta laps on kuidagi imelikuks muutunud, siis oli põhjustajaks nõid. Kui kariloom laudas otsa lõppes, oli selle taga nõid. Rajuhoogudest ja rahesadudest, eespool juba mainitud nuhtlusest, parem üldse ei räägi. Nõiad, nagu nentis Luther, põhjustavad äikest, rikuvad ära viljasaagi ja tapavad kariloomi. Usupuhastaja ju mäletas, kui väga oli tema ema olnud hädas oma nõiast naabrinaisega. Mida siis veel arvata nondest, kes elasid vähem äravalitud inimeste naabruses? Ja mida rohkem üleloomulike võimetega pahategijaid avastati, seda tavalisemaks nähtus muutus.

Aktiivsuse kasvust ja tundmisviisi teisendumisest kõneldes ei tohi mainimata jätta ka toda esmapilgul kõige lähenematumat: nõidade endi suhtumist. Kuidas saanuksid nad kahelda oma suutluses, kui kõik ülejäänud seda uskusid? Sõna ?kõik? pole küll päris täpne. Leidus sääraseidki, kelle skeptitsismil on lausa nüüdisaegne varjund, aga mida said nood erandid tähendada? Kui päris aus olla, siis
tollase kahtlemise tegelikust määrast ei saa me usaldusväärselt teadagi; tõendiks kõlbab juba liigagi selgelt avalduv seaduspära: mida söakamalt ja avalikumalt keegi kahtles, seda halvemini tal läks. Niisiis polnud kahtlemine otstarbekas juba puhtpraktilistel põhjustel. Peale selle aga tuleb arvestada üleüldist hoiakut, mis iseseisvust ei tahtnud võimaldada nendelegi, kes otstarbekusest ei hoolinud. Kuidas olnuks võimalik eirata nõiakunsti, kui isegi lapseealised seda linnatänavail avalikult üksteisele õpetasid? Võib muidugi arvata, et see tõsiasi tuleneb vaid tollase autori ohjeldamatust kujutlusvõimest, kuid seegi juba ? see, et mängivaid lapsi võidi näha nõiakunsti õpetajaina ? kõneleb mingist erilisest ja meile lähenematust aktiivsusest.

Tunnistada lähenematust pole meeldiv ja seepärast kuulutavad triviaalse mõtlemisviisi vaenajad: mingit nõiahullust tegelikult polnud, epideemia kutsusid esile kurikuulus ?Nõiavasar? (?Malleus maleficarum?) ja tollane jurisprudents. Aga see pole muud kui põhjuse äraseletamine tagajärjega. Piisab ?Nõiavasara? lugemisest, et aduda pärispõhjust: nood inimesed uskusid nõiduse väge, uskusid üdini. Kõige selgemini tuleb see ilmsiks teose viimases osas, milles inkvisiitoreid õpetatakse, kuidas end ülekuulatavate nõidade vastu kaitsta. Piisas pilgust, kõnelemata juba puudutusest, et nõid saaks inkvisiitori oma meelevalda. Ja seepärast said ülekuulajad endi kaitseks terve arsenali, sakraalseist vahendeist alates ja mõistuslike kavalustega lõpetades. Viimased algasid juhisest: nõid toodagu ülekuulajate juurde, selg ees, et ta ei näeks kohtunikke esimesena.

Nii ta tagurdati ülekuulamisele ja algas tõe selgitamine. Poleks aga õige kujutleda toda selgitamistööd vähimagi valguslaiguta; ka tollal sõltus kõik esmajoones sellest, missugused olid inimesed, kelle kätte nõid sattus. See tähendab: missugused olime meie.