et vältida kellegi teise sõda, enne kui saabub sinu oma,
joonista inimeste rinnale vanad head märklauad
veel kunagi pole me sattunud maailma lõpule nii lähedale
hoides üksteisel käest [—]
harju pimedusega, puhasta oma relvad
säästa laskemoona
Need read pärinevad ukraina kirjaniku Halõna Kruki luuletusest „Inimkonna ajalugu“. Kruki luuletuse eestindus tõi Maarja Kangrole 30. septembril August Sanga nimelise luuletõlkeauhinna. Eestindus on ilmunud märtsikuu Loomingus.
Palju õnne luuletõlkeauhinna puhul. Auhinnaga on tõstetud esile vaid ühe luuletuse tõlge, kuid tõtt-öelda oled andnud märgatava panuse ukraina luule vahendamisse. Sama näib kehtivat vastupidi: näiteks leidub mu postkastis ühel 2014. aasta maikuuööl „verisest Odessast“ saadetud e-kiri, kus kirjutad, et käisid Lvivi ülikoolis rääkimas praegusest eesti luulest. Kuidas sai sinust eesti-ukraina kultuurimisjonär?
Aitäh õnnesoovide eest! Mis ukraina kultuuri vahendamisse puutub, siis on meil ses vallas ikka palju teenekamaid ja kogenumaid tegijaid. Mina sattusin Ukrainasse esimest korda alles 2014. aasta kevadel, vahetult Maidani sündmuste järel, ja juhtusin tõesti ka Odessa kokkupõrgete ajal kohal olema – tuld ja verd oli tänavatel küll. Lvivi ülikooli kutsus mind eesti luulest rääkima Riina Roasto, kes seal tollal eesti keelt õpetas. Riina oli väga entusiastlik õppejõud, pani tudengid eesti kirjandust tõlkima. Eriti andekas õpilane Orõsja Fedunjak tõlkis minu luuletusi ukraina keelde ja ma käisin mitu aastat järjest Ukrainas kirjandusfestivalidel, Lvivis ja Lutskis. Ukrainlastega tekkis hea kontakt. Luuletaja Ostap Slõvõnskõiga, kelle luuletusi olen samuti mitu portsu tõlkinud, kohtusin aga esimest korda hoopis Riias, 2014. aasta luulepäevadel (Dzejas dienas). Kui täiemahuline sõda algas, tundsin, et pean minema vaatama, mis neist inimestest on saanud. See oli mulle esmakordne kogemus: tunda isiklikult inimesi, kes elavad riigis, millele agressor on kallale tunginud.
Tõlkima hakkasin põhiliselt ikka Vikerkaare ja Loomingu tellimusel – inimesena, kes ukraina keelt pole õppinud, poleks ma vist omaalgatuslikult söandanud luulet purema hakata. Ei ole nii, et piisab, kui oled õppinud vene keelt, sõnavaraline lahknevus on päris suur. Mäletan, et olin esimesel Ukraina reisil pettunud, kui hakkasin telekast innukalt poliitdiskussiooni jälgima ja sain ühel hetkel aru, et kaduma ei pruugi minna mitte ainult nüansid, vaid mõnikord ka jutu iva. Aga mul on hea meel, et tõlkeid telliti, nüüdseks olen juba tõlkinud kümne autori luuletusi. Ja see ei ole mitte ainult missioon, tänapäeva ukraina luule ongi väga huvitav.
Kogumikku „Varietee“ Sirbis arvustades on Hasso Krull toonud su luuletõlgete puhul esile, et sind iseloomustab õigluseiha. Mille järgi valid vahendatavad tekstid?
Hasso ütleb ilusti: mulle tõesti meeldiks olla õiglane tõlkija. Kompromissitult õiglane tõlkija peaks vist püüdma vahendada selliseid autoreid, kes on teenimatult püünelt kõrvale jäetud, aga neid ei pruugi ma ju osata üles leida. Valin tekste ja autoreid ikka sümpaatia alusel. Luuletõlge on selline nišitegevus, et siin saabki sellest lähtuda. Vaatan, kas on natuke ka nõnda, et oleksin tahtnud niisuguse teksti ise kirjutada. Kas mul oleks hea meel, kui oleksin sellise teksti autor?
Olen küll luulet tõlkinud ka tellimuse peale, aga mingit finantsiliselt stimuleerivat tellimust või survet väljastpoolt ei ole, üüratud summad ja meeletu kuulsus siin mängu ei tule. Ka seda pole veel juhtunud, et mõne tõlgitava autori pärast oleks kähmlus tekkinud: „Ta on minu autor!“ – „Ei, minu!“
Kui juba suuremat tekstikogust tõlkida, siis valin autori, kellega olen vähemalt mingil määral samal vaimsel lainepikkusel. Ka poliitiliselt, olen sihuke moralistlik tüüp, kes näiteks „andekat natsi“ ei tõlgiks kunagi (kui just ei osutu, et mõni kunagi tõlgitud autor oleks ära pööranud). Seda ei tohiks segi ajada (mõõduka) poliitilise ebakorrektsusega; ebakorrektseid autoreid olen tõlkinud küll, näiteks Philip Larkinit, kes on selline paindlik küünik, mitte täiesti erinev minust enesest.
Tõlgid nõtkelt vähemalt kaheksast keelest. Kas ukraina keel on kuidagi eripärane teiste keeltega võrreldes? Missuguste raskustega tuleb ukraina keelest eesti keelde tõlkides rinda pista?
Ukraina keelest tõlkimine ongi eripärane kõigepealt selle poolest, et ma ju hästi ei oska seda keelt, nõtkusest pole siin juttugi. Luuletuse üksikasjad ilmuvad tõlkides ikkagi kuidagi salapärasest hämarusest välja, ei ole nii, et vaatad tekstile peale ja ongi tõlgitud. Mõned erinevused võivad tuleneda ka kultuurikontekstist, aga see, et olen mitmeid kordi Ukrainas käinud, annab juba mingi väikese kindlustunde. Õnneks tõlgin enam-vähem oma põlvkonna autoreid, kellega ma olen kontaktis, nii et saan järele küsida, kui miski jääb arusaamatuks.
Muidu on ukraina keelega nagu ikka indoeuroopa keeltega: on grammatilisi, morfoloogilisi, süntaktilisi erinevusi. No näiteks genitiivatribuut käib sageli põhisõna järel, „Inimkonna ajalugu“ on „Історія людства“.
Mitmekülgselt andeka autorina ei ole tõlkimine sugugi su ainus tegevusala. Kas oled nõus kõnelema parasjagu käsil töödest?
Räägin siiski kõigepealt veel luuletõlgetest: kohe varsti peaks ilmuma tänapäeva itaalia luuletaja Valerio Magrelli kakskeelne kogu „Jää vait, müra!“, mille tekstid ma valisin ja tõlkisin. Ma tõlgete kohta ei oska öelda, aga originaalid on megahead, annavad võimaluse samastuda ja hingeliigutust tunda ka kõige tuimemale elukale.
Juba ammu on enam-vähem valmis austerlase Ernst Jandli valikkogu, mille avaldamine seisab natuke asjaajamise taga: pean Suhrkampilt saama õigused. Ja otsustama, kas teha samuti kakskeelne kogu, mis oleks eksperimentaalluule puhul õigustatud, lugeja saaks võimaluse aktiivsemalt kaasa mõelda. Näiteks, kuidas tema oleks tõlkinud „Otto mopsi“. Aga kakskeelsus ajab köite väga paksuks.
Muidu on elu harali, palju on väikesi ja keskmise mahuga ettevõtmisi, nii et ei leidu justkui seda ajanatukest, et epohhi loova suurteose kallal töötada. Püüan kokku kaapida ka omaenda uut luulekogu, et see aasta lõpus või järgmise algul välja anda.
Jaksu ja rõõmu!
Sirbile ka!