EKA arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakonna varjualune „Paradiis“. Autorid Helin Kuldkepp, Patrick Liik, Joosep Pärn ja AL19. Avati augusti lõpus.

Eesti kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala esimesel kursusel on tore traditsioon projekteerida ja ehitada üks puidust varjualune. Siinkirjutaja on selle harjutuse läbi teinud 13 aastat tagasi ja Lahemaal Pedaspeal toimunud suvine ehituspraktika on üks eredamaid tudengipõlve mälestusi. Meenub, kuidas kollase Volgaga sai metsa alt leitud killustikku vundamendiks toodud ja rannale püstitatud higitelgis keset ööd lauldes juhendaja Jaan Tiidemanni pere öörahu segatud. Ajad on vahepeal muutunud ja viimased kuus varjualust on ehitatud Tallinna avalikku ruumi. 31. augustil avati Rumbi tänaval järjekorras XV varjualune – „Paradiis“.

Loominguliselt on varjualune stuudiumi kõige vabam projekt: enamjaolt igasuguse eelneva ruumiloome kogemuseta esmakursuslased saavad ülesande vaadata endasse ja luua ruum, mis peegeldab omaenese olemust, s.t tuleb olla iseenda esimene tellija. Siiski, et tegevusel oleks ka didaktiline väärtus, on sellesse kaasatud juhendajad, kelle ülesanne on selgitada, kuidas tudengite ideed paigutuvad sellesse intellektuaalsesse konteksti, mida me nimetame arhitektuuriks. Üliõpilastele tutvustatakse, mis on konstruktsioon ja mis tektoonika, mis on tüpoloogia ja mis topoloogia.

Tänavuse varjualuse avamine pani mind mõtlema autorsusele. Milleks üliõpilastöö puhul, mis on paljude ühise pingutuse tulemus, rõhutada just üht autorit? Tõsi, ideekavandi looja tõstis esile kaasüliõpilaste suurt panust, kuid nüüdisaegse tunnustatud helilooja Pärt Uusbergi loomingust lähtumine tekitab arhitektuuri alal teatava dissonantsi. Kes on arhitektuuris autor, kes nii tihti meediakajastustes mainimata unustatakse? Kui üldse, siis on peavoolus kombeks kultiveerida üksiku autori müüti. Seadus määrab siiski, et autorsus tekib teose loomisel ja kõik, kes on teose valmimisse loominguliselt panustanud, on kas kaas- või ühisautorid. Isegi muusikas kohtab sellist koosloomist üha rohkem. Nii ei ole ebatavaline, et arhitektuurivõistluste tulemustes loetakse autorina ette kõik, kes projekti joonistasid ja joonestasid, mudeldasid ja renderdasid. Riigi Teatajas on sõnastatud: „Autoriõiguse seaduse eesmärk on tagada kultuuri järjepidevus ja kultuurisaavutuste kaitse.“ Järelikult siis seesama intellektuaalne kontekst, kuhu töö oma valdkonnas paigutub, koosneb varasematest saavutustest ehk pretsedentidest ja originaalse teose loomine tähendab sellesse millegi uue lisamist. Siit hargneb kaks küsimust: mis on see kultuuriline kontekst, millega teos dialoogi astub?, milles seisneb teose originaalsus?

Viimasel ajal on varjualuselaadsetest väikevormidest, installatsioonidest ja paviljonidest saanud omaette arhitektuuriline tüpoloogia, enamasti just tehnoloogia arengust innustatud vormiliste, tektooniliste ja tehnoloogiliste uuenduste demonstrant. EKA varjualuste puhul on esmajoones tegeldud ruumis olemise viiside ja ruumi mõju uurimisega. On ehitatud torne ja tahukaid, mis nihestavad tavapärast arusaama arhitektuurilisest ruumist ja selles liikumisest; tihnikuid ja urge, kus läbipaistvuse vormid võimaldavad nii varjuda kui esile tulla; dünaamilisi objekte, kus ruumisuhted ajas muutuvad jpm. Tundub, et varasemates varjualustes oli teatav toorus, mis võimaldas kontseptsioonil selgemini esile tulla. Kasutati traditsioonilisi ehitusmeetodeid ja seetõttu ei tekitanud rajatiste tektoonika stiili- ja moeküsimusi. Nii ei olnud ka raske näha üliõpilast ainuautorina. Mingist hetkest saab hakata jälgima mõjutusi: algselt teatav jaapani arhitektuuri mõju, üha enam aga teadus­asutuste paviljoniarhitektuuri mõjud, mis kipuvad lahustama selget autorsust. Raaljuhitud tööpingid võimaldavad toota varieeruvaid ebastandardseid elemente, samal ajal kui intuitiivselt kasutatavad tarkvarakäsklused võimaldavad ebastandardseid vorme toodetavateks ehituselementideks teisendada. Kõige lihtsam selline meetod on kontuurimine ehk paralleelsete tasapindadega mahu tasapindadeks jaotamine. Tulemus meenutab alati topograafilise kaardi samakõrgusjooni. Meetodi lihtsuse ja robustsuse tõttu saab nii toota ükskõik missugust vormi. Resolutsiooni ehk tasapindade tihedust suurendades jõuame järjest lähemale algsele vormile – nii töötavad enamik 3D-printereid, tänapäeval võib kihipaksusi mõõta mikronites.

Võib ju öelda, et arhitektuuri digitaalselt loomise ajastul ongi tegu uue ehitusstandardiga ja me peaksime sellest mööda vaatama, rääkima teose kontseptsioonist ja ruumilistest suhetest. Kuna tegu on ülimalt ekspressiivse tektoonika ja vormikeelega, mis selgelt kuulub arvutusliku arhitektuuri valdkonda, paigutub ka sellist äratuntavat meetodit kasutav teos kahjuks digitaalsuse intellektuaalsesse konteksti ja on sunnitud sellega suhestuma. Digitaalses sfääris kaotab sisu tihti tähtsuse ning domineerib vorm: miski ei ole kunagi valmis, iga objekt on vaid versioon, valmis teisendusteks. Ülikoolide uurimispaviljonid osundavad vaid mingile hüpoteetilisele rakendusele, mille eesmärk on enamasti tehnoloogiline disaini­uuendus. Varjualune on aga tudengi eneseväljendus, kehapikendus, enda ja ümbritseva maailma suhete kalibreerimise vahend, millel sellist ambitsiooni olema ei peaks.

Muusika tõlkimine ruumi ja ruumi tõlgendamine muusikas on pika traditsiooniga. Mõisted rütm, kompositsioon, harmoonia, ka modulatsioon on tuttavad mõlema valdkonnaga tegelejatele. Toomas Siitan toob artiklis „Muusika – elustunud arhitektuur?“² välja, et on kaks tasandit muusika ja arhitektuuri seostamisel. Esimene neist on üldine, mis põhineb mõlema matemaatilisel algel ja universaalsetel harmooniaseadustel. Alates XIX sajandist, mil väidetavalt tekkis heliteose tänapäevane kontseptsioon, saab rääkida ka konkreetsest tasandist, kus on võimalik kõrvutada konkreetseid ehitisi ja muusikapalasid. „Paradiisi“ autor pretendeerib just sellele konkreetsele tasandile: varjualune on ajendatud Pärt Uusbergi sama pealkirjaga teosest. Heliteose meloodia on helikõrguste kaudu tõlgitud tõusvaks ja langevaks lainevormiks. Avamisüritusel kõnelenud helilooja tõdes, et pala on omakorda inspireeritud Tõnu Õnnepalu sama pealkirjaga raamatust, mille ajendiks Hiiumaal asuv Paradiisi küla. Seega on ruumitunnetus märkimisväärselt põneva ringiga jõudnud läbi kirjasõna ja helikeele taas ainelisse ruumi. Eks kõik on süntees millestki. Kui tuua paralleel evolutsiooniteooriast, siis võib öelda, et originaalne uuendus on kopeerimine kasulike vigadega. Loominguline protsess ei ole loomulikult suvaline, vaid metoodiline ja muudab kopeerimisvea arenduseks või tõlgenduseks. Just see subjektiivne tõlkeprotsess teebki teosest autoriloomingu. Kuid nagu Uusberg ei unusta mainimast, et on mõjutatud Arvo Pärdi loomingust, peame ka arhitektidena tõdema, et miski ei sünni tühjalt kohalt. Teose loomise aluseks ei olnud mitte ainult helipala, vaid ka konstruktiivsed ja tektoonilised meetodid, millel on pretsedendid ja konnotatiivne tähendus.

Pilt määrab tänapäeval aina rohkem. Kujund vormi talletatud helipalast on mõistagi vaid ajend, vundament, millele ehitada. Samahästi võiks „Paradiisi“ puhul olla tegu kübara või boamaoga, kes elevanti seedib. Metafoore ja tõlgendusi saab ju luua kõige vahel. Teoste sisuline seos väljendub ehk pigem tühjusest ruumi esile kerkimises. Nii nagu helipalas saavad üksikutest nootidest fraasid, mis muutuvas korduses justkui visandavad üht ja sama ruumi uuesti ja uuesti, otsides ja katsetades, on ka loodud varjualuses sisseehitatud otsimise võimalus. Elementide varieeruv kordumine tekitab moduleeritud rütmi, milles liikudes on võimalik poose ja perspektiive läbi proovida. Arhitektuuri iseloomustab tegelemine inimkeha ruumi paigutamisega, olemise eri viiside võimaldamisega. Selle kogemiseks on vaja viibida kohal, niisamuti nagu heliteost on võimalik kogeda vaid selle esituses.

Kas ehk on arhitektuuri ja muusika vahel ka mingi tihedam inimeseks olemise ja keskkonna tajumise sidusus kui pelk analoogia? Arhitektuuri ja muusika üldise tasandi seosed proportsiooni, harmoonia ja rütmi kaudu – kusjuures need on vanemad kui autori mõiste³ – on tunduvalt tugevamad ja on läbi ajaloo olnud aluseks just hoonete osadeks jaotamisel. Autoriarhitektuuri defineerija Leon Batista Alberti kasutas muusikalisi suhtarve hoonete ja platside proportsioonide ja alajaotuste paika panemiseks. Inimestel on kombeks keskkonna tajumiseks ja mõtestamiseks seda struktureerida. Inglise informaatik, nüüdisaegse arvuti eelkäija looja Alan Turing on öelnud, et info vahendamiseks on looduses valitseva jätkuva variatsiooni edastamiseks vaja signaali töödelda digitaalselt – eirata iseärasusi, mitte neid kopeerida. Arvutustehnoloogias ongi ainult kaks olekut: info kas on või ei ole, üks või null. Tõlgendamiseks ruumi ei jää. Samamoodi jagame ka meie kõne foneemideks, mis aitavad meil mõista aktsente ja intonatsiooni. Ka valgusspekter on jätkuv, kuid meie eristame vaid üksikuid põhitoone. Sama on helidega. Sellest lähtuvalt ongi terviku osadeks jaotamise viis subjektiivse maailmatunnetuse ja selle tunnetuse edastamise, s.t autoripositsiooni, kõige selgem kehastus. Autorsus digitaalsuses tähendab, et andmete visualiseerimisele on lisatud iseloomulik tämber, aktsent ja intonatsioon.

Esimese kursuse esimene projekt ei võimalda kahjuks tegeleda kõigi teemadega, kusagil peab olema fookus. Digitaalsete töövahendite diletantlik kasutamine võib projektile teha karuteene, kategooriavea tõttu võib märkamata jääda oluline ja esile kerkida triviaalne. „Paradiis“ paigutub oma esteetikaga sellesse maailma, aga läheb seal kaduma, kuna eesmärk ei ole digiinnovatsioon, vaid kontseptuaalne ruumiloome. Kui tuua veel üks võrdlus muusikast, siis tööriistad, mida me loomiseks kasutame, ei tohiks muutuda masinavärgiks, milles opereerime, vaid peaksid saama instrumendiks, mille abil interpreteerime. Ehk tuleb rohutirtsu⁴ esimesel kursusel siiski veel puuris hoida …

1 Antoine de Saint-Exupéry, Väike Prints.

2 Toomas Siitan, Muusika – elustunud arhitektuur? Tekste modernismist II. Muusika ja arhitektuur: Pärnu Nüüdismuusika Päevad. Tallinn: Scripta Musicalia 2008, lk 11−19.

3 Samas.

4 Grasshopper on kõige levinum algoritmilise disaini tarkvara, mis võimaldab intuitiivselt automatiseerida geomeetrilisi ja loogilisi operatsioone.