Näitlejatest tasub veel esile tõsta Peeter Piirit ja Peeter Novoseltsevit: kahe vana toriseja stseenid pargipingil on orgaaniliselt realistlikud, ent seejuures halenaljakalt koomilised. Nad mõjuvad tuttavlike heatahtlike meestena, kes jätavad aga oma passiivsuses hea tegemata. Neile vastukaaluks on Indrek Tulbi pahatahtliku ja ebameeldivana mängitud Ment, kes huvitub vaid oraalseksist ja omakasust. Fookuses on ka üliõpilasteatri naisnäitlejad, kelle kehastatud väikelinna meeleheitel koduperenaiste igapäev koosneb sarjadest, saunast ja suhtlemisest. Silma hakkab Kristin Uusna, kelle madalatämbriline väikelinna eit esindab valdavat veendumust: võõrast ja vähemust ei sallita, veidrikud põlegu tuleriidal.
Usutavus ja võimalus suhestuda on teatris olulised, eriti lavastuse puhul, mis kannab harrastajate pitserit. Kalma tegelane Niina ütleb: „Olin ori, sain poeediks”. Nii on ka lavastusega.Harrastajate lavastus on julgem ja huvitavam kui nii mõnigi professionaalses teatris tehtu. Edukalt on katsetatud just vormiga, kus brechtlikel võõritust tekitavatel vahelauludel ehk songidel on oluline osa kummalise ja nihkesse löödud maailma loomisel. Venekeelsete laulude soravat vastuvõttu takistab ehk vaid see, et tänapäeval pole vene keele oskus nooremate vaatajate seas enam iseenesestmõistetav.
Lavastuse sisu jääb vormiga võrreldes hägusemaks. Ühe võimaliku sisuseletusena võib öelda, et „Elad muudkui …” on vastuhakk põhjuse-tagajärje loogikal põhinevale korrastatud maailmale. Tegelikus teostumises on see pigem ebaloogiline – elus mõnikord lihtsalt juhtub. Nii nagu Niinale on olulised alukad, on meil kõigil mingi „oma asi”, mille nimel elada. Tundub, et Kudu „oma asi” on teater.
Kristi Ruusna
Tartu Üliõpilasteatri „Rääkiv inimene”, autor Jüri Ehlvest, dramatiseerija ja lavastaja Enor Niinemägi, kunstnikud An-Liis Amur ja Marko Odar. Mängivad Martin Tikk, Romero Tamre, Tauno Tagel, Sven Paulus, Peeter Piiri jt. Esietendus 28. III Tartu Genialistide klubis.
Enor Niinemäe teine täispikk lavastus põhineb Jüri Ehlvesti samanimelisel novellil. Laval on korrastatud hullus ja subjektiivsuse kantsi realistlik peegeldus. Näidatakse seda, millest tavaliselt ei räägita, kuid mis on inimese peas. „Rääkivas inimeses” balansseeritakse autoritruuduse ja -vabaduse piiril, kaldudes siiski truuduse poole. Säilinud on novelli atmosfäär, ent lisandunud uued tähenduskihid ja raskuskeskmed. Filosoofiataustaga lavastajale on Ehlvesti tekst võrdväärne partner, sellest on välja sõelutud üks võimalik variant, kuhu on kätketud mitmemõttelisus. Jääb õhku küsimus, kas kõik on päriselt või vaid peategelase Federicu peas. Ette on antud raamid, kuid vaatajale on jäetud ka mõtteruumi ja -vabadust. Terviku moodustavad lugu, ruum, näitlejad ja rütmid.
Iseseisvaks tegelaseks võibki nimetada ruumi. Kunstnikud An-Liis Amur ja Marko Odar on väheste vahenditega loonud Genialistide klubi saali efektse ruumilahenduse. Lavaruumi raamistavad jalutusteed ja abstraktsed majad, kuid tähtsad on ka detailid: voodi all on tolm ja lendab purunevaid lillepotte. On loodud maailm maailmas, see toetab näitlejaid ja vastab loo struktuurile. Mitmetasandilisust lisab asjaolu, et etendusse sekkub Keegi Väljastpoolt ja viskab lavale nukk-Jeesuse. Kuigi sekkujaks on lavastaja, ei sekku ta kui lavastaja, vaid kui lavastuse orgaaniline osa. Päris maailm seotakse lavailmaga ning kaob piir elusate unenägude, inimese sisekaemuse ja reaalsuse vahel. Nagu ka piir inimese ja nuku vahel.
Olenevalt õhtust on peaosas Martin Tikk või Romero Tamre, mina olen näinud vaid esimest. Martin Tikk annab edukalt edasi peategelase ängi ja siseheitlused teel lunastuse poole. Ta on kui Päike, kelle ümber tiirleb trupp. Tosinkond näitlejat toob lavale tüüpide galerii, neist moodustub terviklik ansamblina toimiv kollaaž. Pisikesed värvikad episoodilised rollid vahelduvad suurematega, lisades mitmeti mõistetavust. Ühe näo taga peidab end mitu isiksust, kellel on peategelase elus erisugune roll. Kohtumine baaris võib olla ahelreaktsiooni algus, kokkujooksmised tänaval on osa päevast ja annavad edasi peategelase muutumist. Vestlus vanamehega (Peeter Piiri) annab aimu, miks visatakse akendest välja lillepotte ja miks on see lavastust läbiv kujund tähtis. Mitmes stseenis edastatakse mõtted-ideed paralingvistiliste märkide ja füüsilise mängu kaudu, kõne jääb kõrvale ja tähtsaks saab trupi kokkukõla.
Lavastuses kohtuvad kõrge ja madal, ideaalid ja elu ise. Seejuures ei pruugi ideaalid alati võita. Kunstilise kõverpeegli abil räägitakse hämaratel teemadel, olgu selleks siis inimese varjatud tahud või ühe vägistamise lugu. Peategelane kirjutab kaitsekõnesid 13-liikmelisele süüaluste grupile, kus koos mitmed müütidest, religioonist ja poliitikast tuntud nimed, alates Heraklesest ning lõpetades Jeesuse ja Leniniga. Teistele kaitsekõnesid kirjutav Federic on mõneti ise vägistatu, poolvägivaldselt surutakse teda talle sobimatutesse raamidesse. Nagu novellis on ka lavastuses rohkelt tõlgendusvõimalusi: miski pole nii, nagu esialgu paistab. Rääkiv inimene räägib ja kes soovib, kuulaku, mis tal on öelda.
Marite H. Butkaite
