Ado Lille isikunäitus annab ülevaate kunstniku viimase 14 aasta loomingust (1994–2007). Kuraator Harry Liivranna eesmärk on näidata kunstniku eelmise ja praeguse perioodi teoseid kontrastselt erinevana ning tuua esile figuuri järkjärguline avaldumine abstraktses kompositsioonis. Sealjuures on näituse kujundaja Tiit Jürna asetanud vanemad, 1990ndate II poole konstruktiivse abstraktsionismi vaimus tööd puuklotsidele, rõhutades sellega nende museaalsust. Ekspositsiooni pilgupüüdja on viimase viie aasta looming, mille keskmes värv kombinatsioonis erootikaga.
Kunstniku eelmine suurem isikunäitus oli 1994. aastal Eesti Kunstimuuseumi Rüütelkonna hoones, kus olid välja pandud maalid aastatest 1965–1994. Näituse koostas ka tookord Harry Liivrand. Samal aastal ilmunud kataloog lubab heita pilgu loomingule aastatest 1977–1993. Seega saab jälgida Ado Lille arenguteed rohkem kui veerandsajandi jooksul.
Ado Lille hilisem looming aitab retrospektiivselt lahti mõtestada ka tema varasemaid püüdlusi. Seejuures on huvitav jälgida kaasaegse kunsti ja kunstiajaloo kokkupuutepunkte ja mõjutusi tema loomingus. Aastatega on Lille omapära üha enam avaldunud ning kunstnik ei häbene oma kirgi.
Mari Laaniste (Eesti Ekspress 19. VII) väidab, et viimase aja maalidesse ilmunud erootilisuse alatooni esitleb näitus vähem veenvalt, ja temaga tuleb nõustuda, sest erootilisuse teema on ka Ado Lille abstraktses loomingus juba olemas. Järgnevalt püüangi leida tõestust väitele, et Ado Lille on juba maaliloomingu algusest huvitanud erootilisuse väljendamine värvi abil.
Lille varasemas loomingus areneb juhuslikkusele allutatud värvimäng järk-järgult korrapäraseks värvipritsmete rütmiks. Eeskujude ja kunstiliste mõjutajatena on Liivrand märkinud Mark Rothkot, Franz Kline’i ja Jackson Pollockit, hiljem Barnett Newmanit, Kenneth Nolandit ja Olle Baertlingi.
Abstraktse ekspressionismi ja maalilisejärgse (postpainting) abstraktsionismi äratundmisrõõmu kõrval tekitavad Lille maalid ka erootilisi assotsiatsioone. Ka mõnede tööde pealkirjad, näiteks “Sissetung” (1977) ja “Reljeef” (1986) lubavad aimata näilise kaose taga seksuaalset kujundit. Veelgi kaugemale minnes võib väita, et iga maali tehnika ongi valitud eesmärgiga varjata tegelikku seksuaalfantaasiat. Olgu selleks siis rahutu, joovastuseni intensiivne pintslitöö “musta augu” maalimisel (“Sissetung”) või rebitud kontuur, mis annab diagonaalsele joonele sügavuse (“Reljeef”).
Hiljem arendab Lill idamaistest hieroglüüfidest inspireeritud salapäraste märkidega kaetud tasasest pildipinnast (“Orient V”, 1989) kontrastsel taustal pulseerivate erksate värvipritsme-mustrite read (“Tanga II”, 1990), kus katkematu joon näib teosest väljaspool lõputult jätkuvat. Maalidel kujutatud korrastatud kaos näitab erakordselt peent värvitunnetust ja kompositsioonitaju, milles järjest domineerivamat rolli mängib värvide võitlus keskse positsiooni pärast (“Aaped I”, 1990). Motiivide korduvus, rütmilisus ja nihestatus paneb vaataja otsima motiivi, objekti Ado Lille kõikidelt maalidelt, ka nendelt, kus seda ilmselt pole. Taotluslikult on Lill muutnud oma motiivi nii ebamääraseks, et pole enam kindel, kas tegemist on vihmausside, tantsivate paaride, maagilise rituaali või tõepoolest üksnes värvilaikudega. Nii jääbki vaataja ekslema erinevate tõlgenduste, dekoratiivsuse või müsteerilise tähenduse otsingutesse.
Sümboolsest erootilisusest varjamatu kireni
Ado Lille maalides on kõige olulisem värv. Värv on ühtlasi nii kujutamisvahend kui ka kujutatav aines. Teda on alati huvitanud värvide võitlus. Üha uutes ja uutes kombinatsioonides esinevad värvid ei harmoneeru, vaid peavad teineteisega leppima. Selliselt tekivad kooslused, mis lubavad Lille teoseid teiste kunstnike omadest eksimatult eristada. Kui tema teoseid vaadata, ei anna rahu see kordumatu fantaasia, mis leiab paletilt just õige varjundi. Selleks on vaja ilmselgelt intuitiivset värvitaju.
Sugestiivne värv Ado Lille maalidel sunnib otsima varjatud sõnumit ja kui seda ei leia, peetakse neid nördinult puhtdekoratiivseiks. Kuid samamoodi nagu on unustatud rahvapärastele õllekappadele kraabitud kujundite maagiline mõju ja tähendus, ei tohiks sulgeda silmi Lille värvikujundite sümboolse ja vaimse tähenduse ees. Sarnaselt Lillele tuleks ka vaatajal avada ennast värvide ja kujundite emotsionaalsele mõjule, sest kunstnik on valinud värvid selliselt, et neil oleks võimalikult suur psühholoogiline mõju. Lille maalidesse süvenemisel ei vallandu lihtsalt emotsioon. See on midagi tugevamat. Tema värvid hakkavad vastu, tema kujundid elama ja liikuma. Nad sunnivad tegutsema, ennast välja elama, vallandama samasuguse sisemise jõu, mis need kunagi lõuendile kandis.
Viimase kümne aasta loomingus saab jälgida, kuidas esiletungivate ja alluvate värvide sõda viiakse pildipinna sisse. Ekstravertne värvimäng on muundunud introvertseks sisevõitluseks. Pealmiste värvikihtide jõuline läbikraapimine on paljastanud alumised kihid. Tekkivad kujundid on arhitektoonilised, geomeetrilised ja sümboolsed. Teoses “Nimetu nr 78” (1996) on kulunud betoonseina meenutava hallikasrohelise kihi alt välja kraabitud punane värvikiht. Maali ülaosas moodustuvad kaared kujutavad sammaste ja kaarte rütmi ning alumises osas on osaline juudi rist. Teost võiks interpreteerida kui igavikulise arhitektuuri taustal käivat verist võitlust ajatute ideede ajendil ajaliste kirgede pärast. Kuid võib-olla on selle perioodi maalid (1996–1999) hoopis isiklikuma läbielamise tunnistuseks. Kahtlustest ja kõhklustest võitu saanud Lill avab seejärel meile hoopis teistsuguse maailma.
Kui varasemas loomingus oli värv Lille jaoks erootilisuse sümboolne tähistaja, siis nüüd peab see lisama erutavust lesbilistele stseenide. Ado Lill armastab punast värvi ja ilusaid naisi. Figuurid tulevad esialgu aralt esile. Maalil “Kaks nägu” (2000) puudutavad kaks naist õrnalt teineteise nägu, kuid nende huuled ei ühine veel suudluseks. Seerias “Laava ja tuhk” (2000) on Lill portreteerinud siredaid sääri ja tuharaid ning kirgi, mis naiste ilu temas vallandab. Seerias “Camera obscura” (2002) lisavad punase värvi ammendamatud varjundid oraalsest seksist saadud lõpututele orgasmidele võluvat sadistlikkust. Sari “Symptom“ (2004) kujutab juba varjamatult lesbilisi stseene. Viimase aja töödes saadab groteskseid figuure ja vägivaldsust mahedate joontega naisepea (“Bilitis”, 2007).
Muidugi võib häbelik vaataja sulgeda silmad erootilise fantaasia ees ja näha maalidel ühtlast värvipinda lõhestavaid musti jooni, mis eraldavad erinevat tooni laike, ja nautida üksnes värvide ilu. Kas figuurid on Ado Lille maalidel primaarsed või sekundaarsed? Selge on see, et maalikunstnik Ado Lill oli, on ja (ilmselt ka jääb) eelkõige koloristiks, kuigi ta on viimasel ajal maalidesse sulandanud varem graafikas viljeldud figuratiivse kujundi. Seda rolli, mida graafikas mängis joon, täidab maalikunstis värv. Ado Lille värvid on aga ilmselgelt erootilised.
