On käibetõed, mida aina korratakse, nagu tiibeti mungad mantrasid, ja mida võetakse absoluutsete tõdedena. Praegusel maksureformi eelsel ajal on üks sääraseid, et mida rohkem raha inimesele kätte jääb, seda parem. Mina kui moralist pole aga sellega üldsegi päri. Niimoodi väitjad lähtuvad sellest, et inimene on ratsionaalne olevus, praktiline, arukas jne. Ta oskab seda pihku jäänud lisaraha enda huvides optimaalselt ära kasutada. Mina aga väidan, et suur hulk inimesi, eriti mehed, on ses suhtes nagu lapsed. Seepärast on hea, kui osa rahast jääb lapsevanema ehk riigi kätte, kes kulutab seda mõningateks üldiselt kasulikeks asjadeks.
Kogu see raha pihku jäämise jutt asetub demagoogilisse valgusse, kui me vaatame, kui suur see raha on, mis hakkab pihku jääma. Siis hakkab asi meenutama üht väga absurdset situatsiooni ? seda, kuidas inimesed vahepeal kappasid ühest valuutavahetuspunktist teise ja uurisid komakohti, endal oli aga vahetada võib-olla ainult sada dollarit. Paaritunnise kappamise järel hoidsid nad kokku kõige enam kümme krooni, samas kui haiglapõetajadki teenivad vist kakskümmend tunnist. Ei, need komakohad oleksid olulised siis, kui vahetada on miljardid. Nad on olulised pankade, valuutavahetuspunktide ja teiste rahaga tegelevate asutuste endi jaoks. Täpselt samamoodi on neil kahel protsendil tähtsust esmajoones rikaste jaoks.
Matemaatika on mehaaniline värk, praegu on aga tegemist elementaarsete psühholoogiliste tõdedega. Igaüks meist teab, et kui me saame ootamatult natuke raha, siis sööme ja joome selle maha või ostame mõne väiksema vidina. Aga kui saame palju raha, siis tekib kohe mõte, et kui paneks hoopis kõrvale, korjaks veel ja parandaks elujärge. Need kaks protsenti tulumaksust on enamiku jaoks liiga vähe, et sellest midagi kasvatama hakata. Viietuhandese palga puhul kuus jääb kätte natuke üle 80 krooni rohkem, See on mõned õlled ja paar pakki suitsu (isegi luulekogu ei saa!) Hakkab keegi seda kõrvale panema? Vanemad inimesed ehk mäletavad üht Hando Runneli luuletust, mis rääkis mehest, kes kunagi teenis kuuskümmend rubla, millest maksudeks maha läks neli ja pool jne. Ja et iga kuu ta pani natuke raamatu peale, sest silm seisis autode peal. Aga siis tuli ?tüdrukutiba?, kes ta plaanidest teada sai, naeris end oimetuks ja läks minema. Sest ?head autod maksavad kuus tuhat rubla?. Mees poleks ka kahe elueaga autot ostnud.
Võikavõitu augutäide
Aga enamikus maakondades loetakse viit tuhandet krooni normaalseks palgaks. Ühes telesaates ütles Rahvaliidu esindaja, et nemad olid sel aastal nõus tulumaksu alandamisega, kuna sellest tekkiv 800 miljoni kroonine alalaekumine on seekord kaetud laekumistega teistest maksudest. Nende seas on põhilised keskkonnareostuse, alkoholi, tubaka ja hasartmängu maksud. Mina ei ole mingi karsklane, aga niisugune augutäide tundub mulle võikavõitu. Mõistusega ma saan aru, et mainitud maksudest laekuv raha tuleb eelarvesse planeerida. Aga mingit psüühilist tõrget see tekitab. Niisamuti nagu politsei ülalpidamiseks ette nähtud laekumised trahvisummadest. Rahva eluiga on meil häbematult lühike, tervis kehv, harimatus võtab maad, valitsus aga planeerib just sotsiaalsfääri arendamiseks summasid seoses tegevustega, mis seda sfääri teiselt poolt otseselt ahistavad. Ja kui ka planeerib ? meie sotsiaalsfäär on ju nii niru, et ka need 800 miljonit oleks ära kulunud. Aga mis teha, valimislubadused?
Koalitsioon on oma esindajate suu läbi kuulutanud, et las need maksavad, kes joovad ja suitsetavad. Nad justkui annaks mõista, et miljonärid on need, kes hommikust õhtuni Eesti kõrtsides viina ja õlut kulistavad. Kogu maailmast on teada, et valitseb sõltuvus materiaalse elujärje ja terviseteadlikkuse vahel. Miljardärid imuvad oma rasvu ja söövad hautatud vetikaid, et kauem elada. Ja vaesed tapavad oma tervist, kuna neil pole millegi nimel elada, nii nad otsivad üürikesi mõnusid. Nad elavad nagu proled Orwelli ?1984-s?, kes suitsetavad kangeid sigarette, joovad odavat Victory-d?inni ja surevad enne kuuekümnendat eluaastat. Inimene on ju nõrk.
Aga mis oleks kasu olnud, kui 80 krooni oleks jäänud riigilaekasse? Mitte väga suur. Aga tollelt, kes teenib kuus 500 000, oleks jäänud 8000. Ja riik saanuks niimoodi ergutada ja edendada alasid, mis on üldkasulikud. Rikas inimene jõuab osta oma raha eest ka neid teenuseid, mida riik nüüd enam kinni ei maksa, aga vaene oma 80 krooniga ei jõua. Väikelinna elanikud ei pane kunagi oma 80 kroone kokku ega hakka selle eest endale uut koolimaja või velskripunkti rajama või kordnikku palkama. Tulumaksu alandamisega kaasneb kindlasti varandusliku kihistumise süvendamine, ükskõik siis, kuidas seda fakti hinnata.
Olen täiesti nõus, et riik ei pea üldkasulikke asju üksinda ajama. On parem, kui seda edendavad jõukad laiahaardelise mõistusega üksikisikud. Neid on Eestis aga ikka veel üksikuid. Olen lõpmatuseni kuulnud väidet, et kui rikkad saavad rikkamaks, siis tõstab see kokkuvõttes kogu ühiskonna elutaset, sest nood loovad uusi töökohti jne. Miks nad ei loo siis neid Lõuna-Eesti maakondades?
Kas sarnaneme ameeriklastega
Teiselt poolt. Pea kogu iseseisvusaja oleme kuulnud nördinud imestamisi, kuidas üks või teine asi on Eestis võimalik, sest ?Läänes ei läheks sihuke värk kuidagi läbi?. Olen isegi nii kirjutanud. Viimati lugesin seda Jaan Kaplinskilt PMst sellesama tulumaksu kärpimise teemal. Kuidas saab meil üks kildkond nii häbematult rahvast nöökida? Olen selle paatosega päri. Aga: miks rahvas siis laseb end nöökida? Meil ei ole ju politseiriik. Lugesin kusagilt, et ühes Ameerika osariigis tahtis valitsus tõsta kõrgklassi autode maksu ja uuris arvamust. Tuli välja, et rikkad olid sellega päri, aga vaesed mitte! Arvatav põhjendus, et ameeriklased usuvad, et nende elu muutub paremaks, et nemadki hakkavad limusid juhtima. Kas tõesti on eestlastel ameeriklastega ses suhtes sarnasust? Et meil loodavad kõik pääseda kahekümne protsendi hästi elavate sekka ning solidaarsustunne kängub? Ehk seletab see, miks meil pole olnud ja mitte ka silmapiiril ühtegi kas või natuke vasaktsentristliku majanduspoliitikaga valitsust.
Kokkuvõttes aga tahaks jälle moraliseerida. Kogu inimkonna ajalugu kujutab ju endast seda, kuidas üks väike seltskond on ülejäänud elanikkonda kottinud. Olgu selleks kildkonnaks vabad inimesed nagu antiigis, kolm seisust nagu keskajal, röövkapitalistid nagu uusaja algul, suguvõsa nagu Saudid, partokraatia nagu N Liidus vms. Kultuur ja tsivilisatsioon seisnevadki selles, et alamaid ei sööda enam ära nagu tegid Bokassa või Idi Amin, vaid neid nöögitakse hellalt maksudega.