Ikka öeldakse, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Lihtne öelda. Kuidas sa keskendud uutele võimalustele, kui maja põleb, maailm variseb ja kogu ellujäämisest üle jääv jaks, kui seda üldse on, läheb sellele, et päästa, mis veel päästa annab? Pole õige hetk hakata põhiprintsiipe kaaluma või ümber vaatama, või esitada küsimusi, tuleb läbi ajada sellega, mis on, eks pärast kriisi näis. Pärast, paremail aegadel pole jällegi erilist põhjust suures kriisis karastunud tarkvara välja vahetada. Ja nii ta jääb, ring kordub, kuni elu ise halastab ja kinni jooksnud põlvkonna välja vahetab.

Pead just ei anna, et see meil ka seekord nii läheb, aga eelmine kord igatahes läks. Neoliberaalselt juhitud süsteem jõudis suurde majanduskriisi, läbis selle kurssi muutmata ja liikus otse edasi, kuni neoliberaalid troonilt tõugati. Oot, mis neoliberaalsus, hüüataks siinkohal pangaametnik ja kolumnist Peeter Koppel, kes kuulutab väsimatult kapitali täiuslikkust. Sellist asja nagu neoliberalism pole olemaski, ütleks ta, see on tühi silt, mida keegi pole suutnud defineerida.

No mõiste on üldtuntud ja definitsioone pole raske leida, ja vaevalt, et Koppel seda lehte loeb, ammugi siis seda lugu. Aga tõsi ta on, et mõisteid, eriti ideoloogiliselt nii laetud termineid tasub ikka üle defineerida – muuhulgas selleks, et sääraseid manöövreid vältida. Antud juhul võib seda teha vana ehk klassikalise liberalismi kaudu, mille ideaaliks on anda inimesele suurim vabadus, mis teiste inimeste vabadusi piiramata võimalik on. Uus majandus- või turuliberalism lisab siia idee, et eelkõige peab vaba olema majandus. Üksikisiku ehk indiviidi vabadus teostubki eeskätt majanduse kaudu, vabadel turgudel teiste indiviididega konkureerides. Neoliberalismi põhiteoreem seisneb selles, et mida vabamad on turud ja majandus, seda parem kõigile ja kõiges, sest turumajanduse kaudu tagab ettevõtlus kõik muud vabadused ja hüved, näiteks ka demokraatia.

Siin kerkib küsimus, kuidas lahendada üldise ja erahuvi võimalikud vastuolud. Kuidas ja miks peaksid ettevõtteile või turgudele korda minema muud hüved või huvid? Üks võimalik vastus on väita, et vastuolusid polegi, üldine huvi pole muud kui erahuvide summa. Teine, et konflikt on näiline ja turg kaotab selle, rakendades erahuvid üldise huvi vankri ette. Ettevõte taotleb kasumit, kuid ühtlasi loob üldist hüve, pakkudes vajalikke kaupu ja teenuseid, luues töökohti ja makstes makse. Maksustamine on küll sekkumine turu vabadusse, kuid harva läheb neoliberaalsus nii kaugele, et maksustamist või ka riigi turgu reguleerivat rolli täielikult eitada. Enamasti piirdutakse sooviga see võimalikult väikeseks taandada.

Ainus ja igavene väärtus

Aksioloogilises plaanis kipub uusliberaalsus ülimaks hüveks või keskseks väärtuseks nihutama mitte niivõrd isiku, kuivõrd turumajanduse enda vabaduse – kas siis otseselt või kaudselt, kõige muu aluse ja allikana. Ideoloogia eristav tunnus pole mitte turumajanduse või eraettevõtluse üldises pooldamises, kuna peaaegu mitte keegi ei arva tõsimeeli, et inimkond võiks lähemas tulevikus ilma nendeta hakkama saada. See tunnus on just kalduvuses turgu absolutiseerida ja mõõta muud turuväärtuses ehk rahas. Lõpuni sellega üldjuhul ei minda, aga pole haruldane kohata näiteks väiteid, et vaba turg (või vabaturumajandus, eraettevõtlus, kapital) on ainus väärtuse looja, milleta ei saa olla mingeid muid väärtusi, või ka, et ilma majanduse või rahata poleks elu või lausa ontoloogiliselt: poleks üldse mitte midagi. Rõhutan igaks juhuks, et ma ei ole võtnud neid väiteid laest, püüdes asja absurdi viia, vaid need on aruteludes ette tulnud väited, mis kõlavad ka praegustes kriisidebattides.

Reeglina põhjendatakse seda aksioloogiat sedapidi, et turukesksus satub kõrgeimale kohale mitte asjana iseeneses, vaid muude väärtuste vältimatu eeltingimusena. Aga ka sel juhul muutuvad muud väärtused teisejärgulisteks juba seeläbi, et need ei ole sama lihtsalt välja arvutatavad kui turuväärtus. Kui neile turuväärtus siiski omistada, nende rahaline väärtus välja arvutada, siis mõõdupuuks ja seeläbi primaarseks, alusväärtuseks jääb ikkagi raha. Niinimetatud hindamatud väärtused nagu, ütleme, memme musi ei näeks tasuvusarvutuses majandustulemuste kõrval kuigi veenvad välja. Niisamuti on õnneindeks küll arvväärtus, aga ei ole rahvusliku kogutoodangu suurusega korrelatsioonis: rikkad pole õnnelikumad kui vaesed.

Nüüd aga eetilises plaanis on enesestmõistetav taotleda ülimat hüve. See tähendab, et kui ülimaks väärtuseks on majandusvabadus, siis on eetiline seada esiplaanile turgude ja eraettevõtluse huvid. Oleks ebaeetiline eelistada mingeid muid huve, kaasa arvatud inimindiviidi omi. Seepärast paistab olevat eetiline anda ettevõtetele kui juriidilistele isikutele eeliseid eraisikute ees, näiteks vabastada ettevõtted tulumaksust ja nõuda seda eraisikutelt. Niisiis uusliberaalne eetika mitte lihtsalt ei eristu klassikalisest üksikisiku vabaduse eetikast, vaid mõneti lausa vastandub sellele.

Ettevõtete hierarhia sõltub turuosa suurusest, mis ei tähenda muud kui suuremat osa ülimas hüves. Niisiis on suurettevõtted väikeettevõtteist hüvelisemad ja rohkem kapitali on hüvelisem kui vähem kapitali. Samasugune hierarhia valitseb turgude seas: mida suurem turg, seda hüvelisem. Rahvusvahelised rahaturud on hüvelisemad kui taluturg, kus kaubeldakse kaalikate, käsitöö või nahkhiirtega.

Seega poleks eetiline kohelda hüvelisemat halvemini, piirates näiteks ainult suurkapitalile kättesaadavaid võimalusi makse optimeerida. Eetiline on jätta kõigile võrdne vabadus saada nii suureks ja jõukaks, et neid võimalusi kasutada. Igaühel on ju vabadus ja võimalus neist osa saada, selleks pole vaja enamat kui asutada suurfirma.

Neilt alustelt saab tuletada vastuseid enam-vähem kõigile praktilistele küsimustele. Vastused on neoliberaalses mõttes ratsionaalsed ehk mõistlikud, kui nad lähtuvad turust kui alusväärtusest ja kõigi muude väärtuste tagajast. Mingitest muudest väärtustest lähtumine või nende eelistamine oleks, kui mitte täiesti vale, siis vähemalt irratsionaalne, ebamõistlik.

Nii paistab näiteks keskkonnakaitse tururatsionaalsuse seisukohalt irratsionaalsena, kui see pärsib ärihuve. Sestap on ratsionaalne väita, et turg lahendab kõik, kaasa arvatud muud mitte küll ebaolulised, aga siiski teisejärgulised probleemid turul oma tõhusust juba tõestanud äriloogika abil. See loogika näeb aga paratamatult kõige paremini turuväärtust ja kaldub seejuures jääma suhteliselt pimedaks muude väärtuste suhtes. Nähtus, mida eesti keeles võiks nimetada äripimeduseks, tundub ilmnevat küllalt sarnaselt paljudes vaidlusküsimuses, olgu tegu keskkonnakaitse¹ või praeguse kriisiga.

Kuigi neoliberaalseim poliitiline jõud pole meil praegu juba mõnda aega valitsuses, ei tähenda see, et neoliberaalsus või äripimedus oleksid surnud. Kaugel sellest. Need asjad ehk ei lehka enam kõige värskemalt, kuid neil on endiselt omajagu nii sümboolset kui reaalset võimu. Mõlemad on ühiskonnas laialt levinud ja mõjukad, eriti muidugi ettevõtluses ja majanduses, aga ka poliitikas ja ühiskonnas. Annab ju turu kui põhiväärtuse idee sujuvalt paaritada kõikvõimalike muude ideoloogiatega, kui ilmutada veidi paindlikkust ja tunnistada, kui vaja, ka muid väärtusi, aga tingimusel, et nende eelduseks on võimalikult vaba turg, mis peab jääma praktilistes otsustes primaarseks. Sel kujul on see idee üldjoontes vastuvõetav kõikidele kaalukamatele poliitilistele jõududele ja ka avalik arvamus paistab seda toetavat. Turu vähegi karmim reguleerimine kas või mõnes üksikus suhteliselt marginaalses sektoris on silmapaistvalt ebapopulaarne mõte.

Eriti hästi on oma positsioone säilitanud äriloogiline arusaam ratsionaalsusest. Võib vahest isegi öelda, et see on valitsev ratsionaalsuse etalon. Võib-olla ainult teadusel on võrreldavat ratsionaalset autoriteeti, kuid teaduse ratsionaalsus on spetsiifiline, erialati kitsalt piiritletud, võhikule raskesti arusaadav ja mitmeti tõlgendatav, mistõttu see tururatsionaalsusele naljalt vastu ei saa. Formaalselt, suusoojaks võidakse teaduse autoriteet, vähemalt reaalteaduste oma, tunnistada kõrgemaks, aga kui jõutakse otsusteni, hinnatakse seda enamasti ikkagi turu mõõdupuuga: eelkõige vahendina, mitte iseenesest väärtuslikuna, põhiväärtuste kehastaja või sõnastajana. Ka teaduse väärtuse paneb lõpuks paika kõige alusmõõt – raha.

Valige, nüüd aeg teilt küsib

Vaatame nüüd käesolevat kriisi, kus erakorralises olukorras käivad erakordsed vaidlused selle üle, kuidas kriisiga toime tulla. Kuna pandeemia puhul on tegu sõna otseses mõttes elu ja surma küsimusega, siis riik sekkub oma piirangute ja toetustega nii inimeste kui ka ettevõtete vabadusse rohkem kui kunagi varem Nõukogude ajast saati. Käib leppimatu debatt piirangute pooldajate ja vastaste vahel. Vastaste arsenali kuuluvad ootuspäraselt äriloogika ja tururatsionaalsuse argumendid, millest käesolev lugu räägib. Mida kauem karantiin kestab, seda enam.

Kui vettpidavad need argumendid on? Kui küsimus püstitada sel moel nagu Eesti Päevalehes tõlkena ilmunud tuntud Ühendriikide mõtlejate Peter Singeri ja Michael Planti loo pealkirjas „Kas päästetud elud ikka kaaluvad üles kaotatud SKP?“,² siis tundub vastus olevat enamiku inimeste meelest intuitiivselt jaatav, sest väärtused ei ole hästi võrreldavad. Nagu kirjutas Rein Raud: kui keegi arvab, et inimelud on põhimõtteliselt vähem väärt kui rahvuslik koguprodukt, siis tuleks tal tuua algatuseks turule just enda oma.³

Turuloogika seisukohalt on vastus aga intuitiivselt eitav. Enne sellelt positsioonilt esitatud vastuväideteni jõudmist olgu täpsustatud, et Singer ja Plant ei aja õigupoolest otseselt tururatsionaalsuse asja, vaid ärgitavad mõtlema utilitaristlikult, mis on küll paljuski sarnane, kuid mitte päris kattuvate väärtuste ja põhjendustega. Mõtlejatena ei kiirusta nad lõplikke järeldusi tegema, vaid esitavad võimalikke kahtlusi, mida tasub kontrollida. Originaalis on lugu pealkirjastatud mõnevõrra vähem provokatiivse küsimusega: millal muutub pandeemiaravi rängemaks kui haigus ise?⁴

Tolle küsimuse on mõtlejad nina kinni hoides laenanud ei kelleltki muult kui maailma esiärikalt Donald Trumpilt, keda meilgi on kriisiaja ühes iseloomulikumas äriloogikast lähtuvas tekstis tituleeritud „ratsionaalseks demokraatliku riigi juhiks“, kes kriisi algul esindas „ratsionaalsuse eetikat“. Siinkohal tasub meenutada, et Trump kuulutas esialgu viiruse pettuseks ja hüsteeriaks nagu mõnigi teine.

Kaju paistab olevat pettunud, et Trumpi „ratsionaalsuse eetika“ on hiljem meedia mõjul taandunud. Tundub, et õigem oleks olnud „üldise vabaduse ja heaolu säilitamiseks“ jääda julgelt tollesama tururatsionaalsuse eetika juurde, mis aitavat pandeemia vastu paremini kui empaatia. Just seda teeb loo autor, PR-töötaja, kes leiab, et „keset kriisi avalikku arvamust vaadata on totter“ ja esitab äriloogika tüüpargumendi ainsa ratsionaalse valikuna: tuleb „räigeist põhiõigusi piiravatest sekkumistest hoiduda“, sest need tekitavat ühiskonnale suuremat „kulu“ kui inimeste tähtajatu koju sundimine ja majanduse seiskamine. Et argument liiga nõrgaks ei jääks, põhjendatakse seda paradoksaalsel kombel just empaatiaga – tuues piirangute leevendamise heaks näiteks ja eeskujuks ühe maailma empaatilisema riigina tuntud Rootsi, kelle sotsiaaldemokraatlik valitsus teab, et „nende strateegia toob nõrgemate seas rohkem ohvreid kui inimeste tähtajatu koju sundimine ja majanduse seiskamine“.⁵

Kui empaatiale rõhumine kõrvale jätta, siis tundub see tüüpmõttearendus olevat vähemalt tururatsionaalsuse raamistikus peaaegu korralik argument, kuni me ei esita küsimust, kust ikkagi tuleb see „teadmine“, et vähemate piirangute tee on parem, ja millega on see põhjendatud. Too küsimus aga paratamatult tekib, sest turuloogika põhjendatus kaldub reeglina jääma tühisõnalisele tasemele „nii on, sest ma ütlen nii“. Seda ei saa pidada ratsionaalseks, põhjendatuks ega loogiliseks isegi mitte äriratsionaalsuse enda kitsais piires.

Relvastatud pangaröövi puhul me ei arva, et valiku „raha või elu“ ette seatud pangatöötaja peaks kaitsma oma või kellegi teise raha oma elu hinnaga. Kui kaalul on elu, siis on loogiline ohverdada raha, mis on siiski taastuv ressurss. Ja laibal pole vaja ühtki asja, ka mitte raha.

Vahest ei arva me ka üldiselt, et sundseisus peaks raha kaitsma kellegi teise elu hinnaga, lastes näiteks raha säilimise huvides tappa pantvange, isegi kui nad on vanad, vaesed ja kehva tervisega. Enamikule on intuitiivselt õige moraalivalik ikkagi raha ära anda. Sama kehtib heaolu ohverdamise puhul. Taas: eluta ei ole heaolu, need ei ole võrreldavad kaalukad väärtused. Muidugi, intuitiivsed valikud ei pruugi alati olla õiged ja hüpoteetilisi olukordi saab konstrueerida igasuguseid, ka selliseid, kus kellegi elu ohverdamine tundub ratsionaalselt õigustatud valik. Aga põhidilemmat need ei kõiguta, nagu näitab tururatsionaalset vaatenurka täielikku absurdi keerav meem arutlusega selle üle, kas ei oleks praegu mõistlikum majanduse huvides hakata otsast nottima miljardäre, võtta nende raha ära ja suunata meditsiini – selle abil päästetaks elusid, nii et kokkuvõttes jääks elama rohkem inimesi ja kasvaks ka rahvamajandus.

Tegelikku eetilist dilemmat ei lahendata tüüpiliste udukudumistaktikatega nagu retoorilised hüüatuste või helmeetiline⁶ turmtuli oma väidete sisukusele, koherentsusele ja tõeväärtusele tähelepanu osutamata (jah, vaatan ka sinu poole, Mihkel Kunnus). On muidugi tõsi, et inimesed on üldiselt surelikud ja kõiki elusid ei saa päästa ühelgi juhul, aga ükski selline truism ei põhjenda usutavalt vajadust ohverdada elusid, keda saab päästa.

Sama vähe saab võtta tõsiselt tühje väiteid nagu „aga gripp“ või „aga liiklusõnnetused“, mille tühisust kinnitavad andmed.⁷ Ja samuti ei saa võtta tõsiselt pelka neoliberaalsete või üldse ükskõik milliste ideoloogiliste dogmade korrutamist. Ja turuloogikat ei aita kimbatusest välja ka altruistlikuna esitada püütud näiline vagunidilemma. Esiteks pole see dilemma otsuste langetamiseks piisavalt selge, kuni jääb usupõhiseks, ja pole esitatud võrreldavaid andmeid võimalike valikute kohta. Lihtsalt usupõhisest blufist ei piisa, tuleb koguda tõesed ja võimalikult täielikud võrreldavad andmed ning viia need ühele mõõtkavale. Kuni neid pole, pole siin argumenti, pole rohkem millestki rääkida.

SKT liikumise ja surmade seos pole ka nii üheselt lihtne, kui ehk võiks arvata. On andmeid ka pöördvõrdelise suhte kohta: suure majanduslanguse ajal keskmine eluiga tõuseb ja kiire majandustõusu ajal langeb.⁸ Ja teiseks: isegi kui jõuda tegeliku, teadaolevate tingimustega vagunidilemmani, ei tähenda see, et sellele oleks üks vaieldamatult õige, lihtsalt väljaarvutatav vastus. Mida rohkem me teame, seda informeerituma otsuse saame teha, aga sund teha eetiline valik ja võtta endale sellega kaasnev vastutus jääb.

Kuhu edasi?

Ma ei arva sugugi, et majandusmuret ei tuleks praegu tõsiselt võtta. Kindlasti tuleb. Olen nõus, et valitsuselt tuleks nõuda eriolukorrast väljumise plaani, millega ei paista siiani olevat tõsiselt tegeletud. Ma ei tea kriisile parimat lahendust ega ka seda, kuidas selleni jõuda, aga vaevalt et pseudoratsionaalsuselt võiks loota häid lahendusi. Kriitiline ja refleksiivne mõte on tõenäoliselt viljakam kui lõputu udukudumine, ideoloogiline poseerimine ja stampidega vehkimine mingeis külma sõja aegseis või veelgi vanemais kaevikuis. Kui midagi on vaja viirusele ohvriks tuua, siis neist mõttekrampidest küll kahju pole.

1 Joonas Kiik. Ratsionaalsusest äripimedusest ja looduskaitsest. Vikerkaar 2018, nr 7–8.

2 Eesti Päevaleht 14. IV 2020.

3 Rein Raud. Jään sul truuiks, suur money? – ERR.ee 17. IV 2020.

4 Peter Singer, Michael Plant. When Will the Pandemic Cure Be Worse Than the Disease? Project-syndicate.org, 6. IV 2020.

5 Andreas Kaju. Kas pandeemia vastu aitab empaatia või ratsionaalsus? – Postimees 2. IV 2020.

6 Joonas Kiik. Tõe alahindamise helmeetika. – Sirp 9. VIII 2019.

7 Ari Schulman, Brendan Foht, Samuel Matlack. Not Like the Flu, Not Like Car Crashes, Not Like… The New Atlantis. Jooksvalt uuendatavad andmed, vaadatud 21. IV 2020 seisuga.

8 The relationship between GDP and life expectancy isn’t as simple as you might think. World Economic Forum, 18. X 2016.