Kunagisel rahvakultuuri seaduse ettevalmistamisel oli üks suuremaid komistuskive küsimus, mida täpselt mõeldakse rahvakultuuri all. Nüüd oli ERK koostööseminaril välja pakutud mitu võimalikku varianti, mida arutas kolm töörühma.
Meie rahvakultuuri definitsiooni arutlusele pühendatud töörühmas kaldus jutt iga natukese aja tagant tunnetusele: mida tunnetatakse rahvakultuurina ja mida mitte. Sellele oli palju lihtsam vastata kui küsimusele „mis see on?“. Samuti avastasime end korduvalt arutlemast, mis vahe on mõistetel „Eesti rahvakultuur“ ja „eesti rahvakultuur“, „rahvakultuur“ ja „rahvuskultuur“.
Eesti kooriühingu esimees Hirvo Surva pakkus välja väga laia definitsiooni „rahvakultuur on kõik see, mida rahvas teeb“, mis on mitmes mõttes õige, aga sel juhul kaoks vajadus nii mõistete kui ka nende üle arutlemise järele hoopis. Lätis tehti mõni aeg tagasi teise äärmusse kuuluv ettepanek käsitleda koorilaulu rahvusliku traditsioonina ainult juhul, kui koor esitab läti rahvalaule või nende seadeid, aga seegi ei andnud head tulemust. Seega sarnanes meiegi vastusevariantide arutelu vana looga sellest, kuidas pimedad mehed kirjeldasid elevanti – igaüks kirjeldas seda kohta elevandist, mida ta sai oma käega katsuda.
ERK oli ette andnud viis vastusevarianti ja meie jõudsime oma rühmaga järgmiste arutelude juurde.
Rahvakultuur kui loominguline ja traditsioonidel põhinev harrastustegevus. Koorilaul, rahvatants ja rahvuslik käsitöö on selgelt eesti rahvale traditsioonilised, kuid kas see kehtib ka rahvateatri kohta? Osa arvas, et mitte, osa leidis, et kui võtta lähtekohaks „Vigased pruudid“ ja „Säärane mulk“, siis kuulub ka harrastusteater rahvakultuuri alla. Kui „Koolitantsul“ tantsitakse hoopis flamenkot, breiktantsu ja nüüdistantsu, siis kas see on rahvakultuur? Enamik leidis, et ei ole – rahvakultuuri tunnetavad inimesed siiski rohkem omaenda rahva traditsioonidel põhineva tegevusena. Mis saab aga siis, kui harrastuse korras väikekandleid tegev või kindaid kuduv tegelane arendab oma oskused nii kaugele, et saab meistriks, kes teenib selle tööga leiba? Kas ta eemaldub seetõttu rahvakultuuri valdkonnast? Ei eemaldu – kandlemeister ja käsitöömeister ei pea tingimata olema harrastaja ehk asjaarmastaja. Seega võib rahvakultuuri mõista kui loomingulist ja omamaistel traditsioonidel põhinevat harrastus- või professionaalset tegevust.
Rahvakultuur kui pärimuskultuur ja vaimne kultuuripärand. Lõputu vaidlus selle üle, kas rahvakultuur on nõukogudeaegne ja oma aja ära elanud mõiste ja nüüd peakski selle asemel kasutama pärimuskultuuri või on need kaks eri asja, lõppes vähemalt seekord ettepanekuga kasutada rahvakultuuri ja pärimuskultuuri sünonüümidena. Aga definitsiooni sooviti siiski täiendada: „rahvakultuur kui pärimuskultuur ning vaimne ja aineline kultuuripärand“.
Rahvakultuur kui rahvuslike ja paikkondlike kultuuritraditsioonide uurimine, hoidmine ja jäädvustamine. Siin küsimusi ega lisandusi ei tekkinud. On selge, et rahvaluuleuurijad, koduloolased, muuseumitöötajad jt on rahvakultuuri taasloomisel ja mõtestamisel tähtsad.
Rahvakultuur kui rahvakultuurialane seltsitegevus, koolitused ja täiendõpe. Ka siin ei tekkinud küsimusi ega lisandusi. Külaseltsid, väikekannelde või rahvarõivaste tegemise õpitoad, kiviaia ladumise kursused jms praktilised õpitoad ja ühistegemised on rahvakultuuri osa.
Rahvakultuur kui avalikud kultuuriüritused. Siin tekkis rohkesti vastakaid arvamusi. Enamik oli seda meelt, et iga kultuuriüritus ei pruugi kuuluda rahvakultuuri alla, küll aga leiti, et külaseltsi tõnisepäeva simman on kahtlemata rahvakultuur ka siis, kui see korraldatakse kinnise üritusena. Michael Jacksoni kontserti ega romurallit ei tajunud aga keegi rahvakultuuri osana hoolimata sellest, et need üritused on toimunud lauluväljakul. Ehk aitaks, kui seda definitsiooni natuke täiendada: „rahvuslikel traditsioonidel põhinevad avalikud kultuuriüritused“?
Koostööseminar andis palju häid mõtteid, kuid eelkõige oli see koostööks väga hea koht. Õigeid ja lõplikke vastuseid kõigile küsimustele ei saadud, aga see polnudki eesmärk. Küll saime arutelu kaudu kätte ühise mõtlemissuuna ja koostöökogemuse.
Kaie Tanner on dirigent ja Eesti Kooriühingu tegevjuht.