Kas sel aastal festival “Tubin ja tema aeg” toimub ja mis on kavas?

Seda peab küsima festivali korraldajalt Eesti Kontserdilt, mina ei tea. Küsisin novembris kultuuriministeeriumi finantsosakonnast, kas sel aastal ministeerium toetab festivali. Mulle vastati, et ministeerium on kogu aeg seda festivali toetanud, kuid nad ei saa anda mingit kinnitust. Niisuguste ebamääraste lubaduste najal ei saa ühegi interpreediga midagi kokku leppida, sest muidu juhtub nii nagu eelmisel aastal. Pöördusin ka riigikogu kultuurikomisjoni poole palvega Tubina festivali toetada, kuid minister Raivo Palmaru olevat neile kinnitanud, et selleks on rahad ette nähtud, kuid need olevat peidetud.

 

Mis tähendab “peidetud”, kas minister valetas?

Minister Palmaru valetas juba eelmisel kevadel, kui ta ajakirjanduses kinnitas, et 2007. aastal festival toimub. Ma ei ole siiani saanud ministeeriumist selget vastust ja praegu on hilja hakata seda ette valmistama. Samuti ei vastanud tõele Palmaru väited, et Tubina festival on Eestis kõige kallim festival. On demagoogiline võrrelda omavahel Tubina festivalile viie aasta vältel eraldatud toetust mõne teise festivali ühe aasta toetusega. Ei saa tõsiselt võta jutte mingitest miljonitest, kui küsimus oli 400 000 kroonis, samal ajal kui näiteks Oistrahhi festivali ministeeriumipoolne toetus on igal aastal 1,6 miljonit krooni, millele lisandub Pärnu linna poolt 400 000.

 

Kas on vajalik igal aastal tuua Eestisse mitut külalisorkestrit?

2005. aastal tähistati Eesti suurima sümfooniku 100. sünniaastapäeva, mis äratas tähelepanu ka väljaspool Eestit. Kultuuriministeeriumi moodustatud juubelikomisjon otsustas sel puhul ette kanda kõik Tubina sümfooniad. Kui minister arvas ühes intervjuus, et milleks oli vaja tuua Eestisse mitmeid külalisorkestreid, kui oleks võinud piirduda ainult ühega, siis ta ilmselt ei kujutanud ette, kuidas ERSO esitaks kuu aja vältel kõik Tubina kümme sümfooniat.

Tubinat on tihti võrreldud Sibeliusega. Soomes toimub Lahtis igal aastal Sibeliuse festival, ja iga Soome orkester peab auasjaks esitada igal aastal mõnda Sibeliuse teost. Meil Eestis ei osata kahjuks oma suurkujusid vääriliselt hinnata ja kultuuriminister ei pidanud vajalikuks osaleda isegi Tubina 100. sünniaastapäevale pühendatud pidulikul lõppkontserdil, samuti Tubina monumendi avamisel Tartus, kus olid kohal nii president kui peaminister. See näitab suhtumist.

 

Ikkagi on ebaselge, miks eelmise aasta festival ära jäi? Kas kavad jäid õigel ajal esitamata?

Kuigi minister Palmaru väitis eelmisel aastal, et festivali kavasid ei esitatud õigeaegselt, olid kavad üle antud juba mitu kuud varem. Kultuuriministeeriumi töötajad lubasid 2006. aasta aprillini, et nad toetavad festivali 400 000 krooniga, kuid minister Palmaru otsustas sellest viimasel hetkel loobuda. Selleks ajaks olid kõik kokkulepped interpreetidega juba tehtud. Festivali kavad esitasin ministeeriumile juba 2005. aasta septembris, ürituse ärajätmine tõi kaasa palju ebameeldivusi.

 

Kas Tubina festival peaks toimuma igal aastal?

Pean sellist festivali äärmiselt oluliseks, et tasakaalustada meie üldist kultuuripilti ja pöörata suuremat tähelepanu mitte ainult Tubinale vaid ka teistele meie muusika suurkujudele nagu Rudolf Tobias, Mart Saar, Heino Eller, Eduard Oja, Artur Kapp.

Kahjuks nende loomingut peaaegu ei esitata. Seetõttu peaks Tubina festival toimuma igal aastal. Näiteks 2004.  aasta festivalil osales 20 eesti interpreeti ja 9 välisinterpreeti, esitati 27 helilooja teoseid. Kolme aasta vältel anti välja Neeme Järvi nimelist Volvo preemiat noortele muusikutele à 50 000 Rootsi krooni. 2006. aastal oli planeeritud ca 20 helilooja teosed 25 eesti ja külalisinterpreedi esituses. Näiteks oli kokkulepe, et Mikalai esitab Saare “24 prelüüdi”, Turi 12 Oja soololaulu, Peterburi kvartett Oja Kvinteti, Zilliacus koos oma kvartetiga Tubina ja Elleri kvartette, Dogadin Tubina Vioolasonaadi, et toimub galakontsert Tubina klaveriteostega viie eesti pianisti osavõtul jne. Miks pole selliseid teoseid kontserdihooaja kavades?

Kes peaks sinu arvates siis tegelema eesti muusikapärandi propageerimisega?

Oleks normaalne, kui sellega tegeleksid kõik kontserdikorraldajad ning ka Klassikaraadio ja televisioon. Kahjuks on suhtumine eesti muusikapärandisse muutunud peaaegu et taunivaks, vahel harva võib kuulda mõningaid väiksemaid teoseid. Kuid suurvormid, eriti sümfoonilised teosed, on jäänud kõrvale. Eesti Muusikanõukogu peaks tõsisemalt tegelema eesti muusikaelu tasakaalustatud arengu küsimustega.

Olen pikemat aega huvitunud Eesti muusikaklassikast, toonud esiettekandele ligi poolsada helitööd, millest kellelgi polnud varem aimugi, kuid tunnen nüüd, nagu oleksin riiklik kurjategija. Eestis on viis nüüdismuusika festivali ja Tubina festival oli pea ainuke, kus tutvustati meie muusikapärandit, seda ka rahvusvaheliselt, kuid nüüdseks on see tegevus peatatud. Arvan, et põhjused on eelkõige poliitilised.

 

Kas too otsus on lõplik? Milliseid võimalusi siiski näed festivali “Tubin ja tema aeg” korraldamiseks sel suvel? Või edaspidi?

Olen aru saanud, et vaatamata suurtele ja ilusatele lubadustele toetada eesti rahvuskultuuri arengut ei pea Eesti riik seda vajalikuks. Leian, et Tubina kui eesti suurima sümfooniku kõigi sümfooniate ettekandmine helilooja 100. sünniaastapäeva puhul oli oluline sündmus Eesti muusikaelus ja oleks väärinud kultuuriministeeriumilt tänuavaldust. Kuid selle asemel esines minister avalikult laimu ja valega, mis oli täiesti kriminaalne juhtum ja jääb häbiplekina eesti muusika ajalukku. Oleme tagasi langenud nõukogude aega, kus meie muusikapärandi ettekandmine oli peaaegu et keelatud. Eesti iseseisvuse taastamisel võitlesin nii riikliku kui kultuurilise järjepidevuse eest, kuid nüüdseks on need eesmärgid endiste nomenklatuuritöötajate survel maha surutud.

Kordan veel: praeguseks ei ole kultuuriministeerium andnud mingit kindlat garantiid, et keegi võiks hakata Tubina festivali ette valmistama. Olukorras, kus orkestrid ja solistid on oma tegevuse juba kuni aasta lõpuni planeerinud, näitab see ministeeriumi vastutustundetust festivalide toetamisel. Olen teinud ministeeriumile ettepaneku kutsuda kokku selle festivaliga seotud inimesed ja asja arutada, kuid seda pole juhtunud. Niisugustes tingimustes pole minul võimalik enam midagi rohkemat teha. Tundub, et ministeeriumile on mugavam, kui keegi üldse midagi ei tee. Kodanikualgatusest on saanud vaid poliitikute ja ametnike sisutu sõnakõlks.

Eesti muusikaklassika osatähtsus kontserdikavades on väike ja enamik eesti inimestest ei tunne seda üldse. Meie helikunsti tutvustamist välismaal ei peeta vajalikuks. Olukorras, kus teised Euroopa Liitu kuuluvad rahvad pööravad suurt tähelepanu oma muusikaklassikale, viib niisugune suhtumine paratamatult eesti rahvuskultuuri hääbumiseni.

Ka Klassikaraadio on läinud kergema vastupanu teed, tihtipeale esitatakse labast ja maitselagedat muusikat, mistõttu klassikalise muusika osatähtsus on tunduvalt vähenenud, eesti muusikaklassikast rääkimata. Head muusikat võib kuulata harva, peamiselt öösel või matuste ja riiklike tähtpäevade puhul.

Sellises olukorras on vähe lootust, et meil hakatakse oma muusikapärandit rohkem hindama. Ja kui peaks selguma, et Tubina festivali korraldamine tõepoolest lõpetatakse, siis pean tõsiselt kaaluma kogu oma Tubina arhiivi üleandmist Rootsi, kuna Eestis seda ei vajata. Muusikamuuseumisse pole seda mõtet anda, kuna tolle direktor püüab riigi varasid kasutada ärilistel eesmärkidel, nagu hiljuti selgus seoses Tubina kirjade avaldamisega. Pealegi lugesin juba muusikaajakirjast, et Tubina kirjad oleks tulnud ära põletada, kuna need polnud mõeldud avaldamiseks (!). Kui taastada Tubina festival, siis peaks selle tegevushaaret laiendama ja p
öörama rohkem tähelepanu sümfoonilisele muusikale. See eeldab aga rahaliste vahendite suurendamist ja ministeeriumipoolset selget prioriteetide määratlemist.

Kui me ise ei oska oma muusikat väärtustada, miks peaksid seda siis teised tegema?