Milleks on olemas kirjastused?
Kuivõrd olen ise kirjastamisega mitmel moel seotud, siis pean hakatuseks möönma, et mu arutlus on tahes-tahtmata pro domo sua. Kuid katsun siiski välja tuua raamatukirjastamisest neli tahku, mis näikse universaalsed ja üldmõistetavad.
Kui tavakäsituses kipub kirjastus olema koht, kuhu autorid toovad oma käsikirjad, et need leiaksid tee trükipressi alla ja seejärel raamatupoodi, siis selline arusaam ei vasta ammuilma tegelikkusele (jah, ei ole vist tegelikult kunagi vastanud). Pigem võiks kirjastust kirjeldada kohana, kus mõeldakse välja, milliseid teoseid ootab raamatuturg, kes võiksid olla nende potentsiaalsed kirjutajad või kas mujal on midagi sobivat juba ilmunud, mida tõlkida, et seejärel mõelda, kuidas valminud/tõlgitud teos maksimaalselt suure hulga inimesteni viia. Ehk siis kirjastus pole kindlasti passiivne paik, kus hommikul avatakse postkast, et vaadata, kas on laekunud mõni käsikiri, vaid aktiivne asutus, mille toodangust oluline osa on sündinud tellimistöö tulemusena. Väiksemates kultuurides nagu Eesti lisandub algupärandite tellimisele intensiivne tõlkekirjanduse jälgimine, et hankida esimesena tõlkeõigused teostele, millele võib ennustada koduturul edu või kultuurilist mõju. Kõige vähem sekkub kirjastus loomulikult algupärase ilukirjanduse sündi (isegi kui ka siin ei ole kirjastaja roll kaugeltki olematu), ent enam-vähem kõikjal, kuid eriti Eestis, etendab algupärane ilukirjandus üldises raamatutoodangus (ja seega kirjastamiskäibes) ka võrdlemisi marginaalset rolli.
Kirjastuse aktiivse tellimispoliitikaga kaasneb tema teine tähtis funktsioon, nn väravavalvuri roll, s.t kirjastus on tihtipeale väga oluline orientiir lugejatele raamatueelistuste kujundamisel. Olukorras, kus raamatuid kirjutatakse ja kirjastatakse järjest enam, etendavad üha tähtsamat rolli kõiksugu filtrid, mis lubavad lugejatel oma otsuseid langetada. Ma usun, et igaüks võib oma kogemusest kinnitada, et kahe tundmatu teose vahel valimisel võib määravaks osutuda väljaandja. Kõige ilmekamalt näitab seda akadeemiline raamatuturg: mida mainekam on kirjastus, seda suurem on sinna tung, seda tihedam sõel ja seda kaalukam avaldamise mõjufaktor. Ent ka ilukirjanduse puhul võib konkreetne kirjastus või raamatusari olla otsustava tähtsusega ühe või teise teose karjäärile.
Igaüks, kes kirjastamisega veidigi kokku puutunud, teab, et vaid haruharva on kirjastusse laekunud käsikiri juba valmis raamat. Üldreeglina näeb terve rida inimesi üksjagu vaeva, enne kui käsikiri saab avaldamisküpseks. Mõistagi on ka siin töömaht žanriti väga erinev, algupärane luulekogu nõuab teistsugust menetlust kui eneseabiõpik või ajaloouurimus, kuid kohe ei pääse trükki neist ükski. Niisiis on kirjastus koht, kus igale käsikirjale otsitakse sobiv toimetaja, olgu siis erialaspetsialist (teinekord ka retsensendi rollis), keeletoimetaja või mõlemad, kus toimetatud tekstid läbivad korrektuuri ja kus raamat valatakse kindlasse vormi, s.t küljendatakse ja kujundatakse.
Kuid avaldatud raamat leiab harva ihuüksi tee oma potentsiaalsete lugejateni. Selle nimel näeb vaeva kirjastuse müügiosakond (selle suurus varieerub mõistagi kirjastusiti), kes jagab regulaarselt teavet ilmuvate teoste kohta raamatupoodidele ja -kogudele, kes seisab hea vastse raamatu tutvustamise eest, hankides reklaamipinda ajalehtedes või raadios (televisiooni jaoks Eestis raha ei jätku), kes maksab raamatupoodidele, et need tõstaksid uudisteose silmapaistvale kohale (kes ei tea, siis see pole sugugi juhuslik, kus ja kuidas raamatud raamatupoes paiknevad, kirjastustel kulub märkimisväärne hulk raha selleks, et hoida oma raamatud poodides nähtaval kohal), kes levitab teavet ilmuvate raamatute kohta veebikanalites.
Kuigi seda loetelu võiks usutavasti veelgi jätkata, siis peaks ehk nendestki neljast aspektist piisama, et peletada jutte kirjastustest kui pelgalt passiivsetest vahendajatest autori ja lugeja vahel. Kuid siinse probleemiseade perspektiivis on olulisem see, et ükski neist neljast kirjastustegevuse tahust ei mineta minu hinnangul oma tähtsust ka e-raamatute ajastul. Olukorras, kus raamatuid enam ei trükita, vaid riputatakse veebi, säilib endiselt vajadus inimeste järgi, kes külvavad ideid uute raamatute sünniks, kes teevad tõlkevaliku, kes valmistavad käsikirjad avaldamiseks ette, kes pakuvad orientiiri lugejatele ja kes seisavad hea raamatute reklaami ja tutvustamise eest. See tõdemus võimaldabki naasta alguses esitatud küsimuse juurde ehk: milliseks võib ennustada kirjastuste käekäigu digitaalsel ajastul?
Milline on kirjastuste tulevik?
E-raamatute kasvav tähtsus on sünnitanud üha enam jutte sellest, et digitaalne tehnoloogia võimaldab viimaks ometi vabaneda kõiksugu kasutuist vahendajaist, kes röövivad põhiosa autorile kuuluvast teenistusest. Selmet viia oma käsikiri kirjastusse, on tulevikuautoril palju kasulikum see ise veebis müüki panna või vähemalt pakkuda mõnele veebipoele elektrooniliselt avaldamiseks. Eelnenud jutu valgel peaks aga juba olema selge, kuivõrd lihtsameelne on selline arusaam. Mõistagi leidub Eestiski mõningaid jutukirjanikke või memuariste, kellel on lootust sel moel rohkem tulu teenida, kui tavapärast kirjastuse teenust kasutades. Ja nendest pretsedentidest kuuleme tulevikus kindlasti (praegu ei tea ma veel ühtegi edulugu eesti autorist, kes oleks veebimüügist mainimisväärset tulu või tähelepanugi pälvinud). Kuid nemad moodustavad Eesti raamatuturust parimal juhul mõne protsendi. Esiteks tuleb Eesti puhul silmas pidada, et peaaegu pool siin ilmuvatest raamatutest on tõlketeosed (2010. aastal moodustasid tõlked 42% kõikidest ilmuvatest raamatutest), ja nende puhul jääb kindlasti tulevikuski jäme ots kirjastuste kätte (sest väliskirjastused või -agentuurid müüvad tõlkeõigused reeglina vaid kirjastustele, mitte tõlkijatele, kel oleks soov oma tõlget veebis ise müüa). Teiseks moodustab algupärane ilukirjandus, kus selline n-ö isekirjastamise mudel oleks enam-vähem ainsana mõeldav, Eesti raamatuturust kaunis väikese osa: nimetuste poolest umbes seitsmendiku, ent tiraažilt vähem kui kümnendiku. Meenutame näiteks, et Eesti Kirjastajate Liidu koostatud 2011. aasta saja enim müüdud raamatu seast leiab vaid kahe eesti kirjaniku (Indrek Hargla ja Viivi Luige) teosed, ja nemadki jäävad tabeli kolmandasse ja neljandasse kümnesse. Niisiis tihkan väita, et kõik, kes ennustavad e-raamatute ajastul isekirjastavate autorite esiletõusu ja tavakirjastuste kadu, paraku eksivad.
Leian, vastupidi, et e-raamatute ajastul võib kirjastuste tähtsus isegi kasvada, sest, nagu ennist öeldud, mida lihtsam on tekste levitada, seda olulisemaks muutub nn väravavalvurite roll, keda lugejad raamatumeres orienteerumiseks usaldada saavad. Niisamuti soosib kirjastuste tegevuse laienemist see, et kui need ei sõltu enam oma valiku tegemisel nii väga teose tiraažist ja tootmiskuludest, tekib neil üha enam võimalusi n-ö niširaamatute kirjastamiseks (luule, esseistika, teaduskirjandus jms). Eriti loob see uusi võimalusi Eesti-suguses väikeriigis, kus praegu võib jääda nii mõnigi uuenduslik või spetsiifiline tekst avaldamata, sest selle müügitulu (isegi toetuse korral) ei suuda tagasi teenida tootmiskulu. Viimaks on kõnekas seegi, et juba praegu paistab ingliskeelses maailmas välja joonistuvat muster, et enamik edukaid isekirjastavaid autoreid liitub varem või hiljem mõne suure kirjastusega.
Ent kui ma kirjastustele julgen ennustada helget tulevikku, alahindamata sealjuures kirjastuste ees seisvate väljakutsete keerukust, siis paraku pean olema skeptiline raamatupoodide ja trükikodade tuleviku osas. Isegi kui muutused ei ole väga kiired, siis paarikümne aasta perspektiivis näen nende institutsioonide paratamatut taandumist. Väga loodan, et raamatupoed ei kao meie linnapildist sootuks, vaid neil õnnestub uute oludega kohanduda ja leida mingi oma nurgake (sest, na
gu öeldud, ei usu ma trükiraamatute lõplikku kadumisse); vähemalt mul isiklikult oleks väga nukker elada maailmas, kus pole raamatupoode. Keeruliste ülesannete ees seisavad niisamuti raamatukogud, ent nendegi tulevik tundub mulle lõppkokkuvõttes lootusrikas, sest esiteks on tulevikulugejatel usutavasti vaja laenata ka e-raamatuid (ja esimesed sammud selles suunas on Eestiski astutud), teiseks ei ole raamatukogu üksnes lugemise, vaid ka suhtlemise paik, ja see funktsioon ilmselt tulevikus üksnes kasvab. Ning viimaks: vajame ka oma digitaalses tulevikus institutsioone, kus meie tekstivaramut talletatakse ja süstematiseeritakse.
* Neile, kellele teema sügavamat huvi pakub, oskan soovitada briti sotsioloogi John B. Thompsoni sisukat raamatut (rõhuga ingliskeelsel kirjastamisturul): Merchants of Culture. The Publishing Business in the Twenty-First Century. Polity, Cambridge 2010.