Telesari „Ripley“ (Šveits-USA 2024, 402 min), režissöör-stsenarist Steven Zaillian, operaator Robert Elswit, helilooja Jeff Russo, põhineb Patricia Highsmithi romaanil „Andekas härra Ripley“ („The Talented Mr. Ripley“, Cresset Press, 1955). Osades Andrew Scott, Dakota Fanning, Johnny Flynn, Eliot Sumner, Margherita Buy jt.
See arvustus pole neile, kes soovivad vaadata sarja eelinfota, sest toon välja nii mõnedki süžeepunktid – sisu liialt varjul hoides jääks jutt häguseks. Kaldun arvama, et sellest pole siiski midagi, sest eks näita sarja pealkirigi, et narratiivi ei ole üritanud varjata ka autorid, kes on laenanud keskse idee raamatust „Andekas härra Ripley“.
Nimitegelane Tom Ripley (Andrew Scott) on dokumendivõltsija ja pisisuli, kes viib oma kelmused uuele tasemele, kui tapab rikkurivõsukese Richard Greenleafi (Johnny Flynn) ning varastab tema identiteedi. Petisena rõhub Ripley kognitiivsetele eelarvamustele, kõrvalekalletele ratsionaalsest otsustusprotsessist: nende tulemusel loovad inimesed tajutavast oma subjektiivse ettekujutuse. Pildil näha oleva maali all ilutseb Pablo Picasso allkiri. Kubistlikus kunstis, mida Picasso viljeles, lahutatakse maalitavad objektid osadeks ning pannakse uuesti abstraktsel kujul kokku. Seda tehes kujutab kunstnik objekti mitmest perspektiivist ja suuremas kontekstis. Samuti sulatatakse kubistlikel maalidel kokku minevik ja olevik. Mitmeid vaateid subjektist kujutatakse samal ajal või järjest.
Mitmed kognitiivsed eelarvamused tõusevad esile ka selle maali puhul. Näiteks tundub mulle, et taiesel on kujutatud tähti, millest moodustub nimi Thomas Ripley. Esimesena märkasin maalil peategelase initsiaale, seejärel otsisin üles ka ülejäänud nimetähed. Võib-olla olen eelarvamuslik kinnituse suhtes, s.t näen seda, mis kinnitab minu arvamust.
Pärast Greenleafi tapmist viib Ripley tee ta Rooma. Sündmustik hakkab hargnema, kui Ripley üürikorteri uksele koputab Greenleafi sõber Freddie Miles (Eliot Sumner). Ta märkab kohe, et Ripley kannab Greenleafi jalavarje. Ripley oli küll märganud sõrmest võtta Greenleafi silmatorkava sõrmuse, kuid kingadele tähelepanu ei pööranud. Sarjas kordub motiiv, et inimesi hinnatakse ja jäetakse meelde käte ja näo järgi, kuid jalgadele pööratakse vähem tähelepanu. Sellest tõigast kõneleb ka Picasso maal. Kas märkasite, et maali allosas on kujutatud jalgu?
Sarjas on maale näha palju, olulisel kohal on Caravaggio teosed. Too pani nagu Ripleygi toime mõrva ning oli osa elust jooksus. Sarja tegevuskohtadeks on Rooma, Veneetsia ja Napoli, linnad, kus ka Caravaggio veetis osa oma elust. Caravaggio maalidel on tugevad valguse ja varju kontrastid ning sarja must-valge värvigamma sarnaneb tihti tema teoste omaga.
Näen „Ripley“ sarjas palju sarnasusi ka Alfred Hitchcocki teostega, kus nii mõneski filmis on teemaks segadus identiteediga: kedagi süüdistatakse alusetult kuriteos, mida ta pole tegelikult toime pannud.
Kui Ripley asub etendama Richard Greenleafi, jätab ta endast kadunud isiku mulje. Seetõttu hakkab politsei kahtlustama, et Greenleaf tappis Thomas Ripley. Nõnda juhib Ripley oskuslikult korrakaitseorganite tähelepanu valesse kohta. Näilist Thomas Ripley kadumist asub uurima inspektor Ravini (Maurizio Lombardi). Ripley oskab teda valele teele juhatada, rõhudes Ravini kogemusest tulenevatele eelarvamustele. Selle tulemusel on Ravini nagu pimedusega löödud. Sarnaselt Hitchcocki filmidega kasutatakse Ripley loo rääkimiseks tegelaste käsi, palju on ka nägude lähivaateid.
Tõde tõuseb, vale vajub. Picasso maalil võib näha redeleid, treppe ja üles osutavaid nooli. Minu meelest viitab ülesliikumise motiiv mõtlemisele ja tõe otsimisele. Ka sarja stseenikujunduses on rohkelt treppe ja redeleid. Samuti võib korduvalt täheldada ülespoole liikumist. Näiteks Ravini detektiivitöö metafooriks on tõusev sigaretisuits.
Pildikeeles on ka rikkalikult vett. Minu meelest sümboliseerib vesi alateadvust. On tähenduslik, et Greenleafi vanematel on laevaehitusfirma. 0,12 ruutkilomeetri suurune Atrani meenutab mulle teadvuse skeemi: ookean ja lahesopid sümboliseerivad alateadvust ning trepid, mäed ja hooned teadvuse kõrgemaid tasandeid.
„Atrani on unenäoline koht ning kui oled ärganud, muutub see veelgi unenäolisemaks.“ Sellise lausega täiendab Ripley Greenleafi kallima Marge’i (Dakota Fanning) reisiraamatu „Minu Atrani“ mustandit. Ripley näeb unes tihti vett. Psühhoanalüüsis usutakse, et unes nähtavad sümbolid viitavad allasurutud emotsioonidele. Ripley vanemad uppusid, kui ta oli alles laps, ning seetõttu kardab ta vett. Vesi kõneleb mitmel juhul ka tegelaste meeleseisundist: näiteks, kui Marge vaevleb reisiraamatut kirjutades inspiratsioonipuuduses, tilgub kraanist vett.
Loo alguses saadavad Richard Greenleafi vanemad Ripley Atranisse, et see veenaks nende poega koju naasma. Stseeni, kus Ripley teele läkitatakse, ilmestab Hermese skulptuur. Antiik-Kreeka mütoloogias on Hermes jumalate käskjalg. Inimene on ekslik ning võib-olla näen üleloomulikke jõude seal, kus neid tegelikult ei ole, kuid mulle jääb tihti mulje, et Ripley jääb oma valedega pinnale, kuna tema poolel on mingid kõrgemad jõud. Sarjas näeb palju kristlikku sümboolikat ning mütoloogiliste olendite kujutisi, Ripley sarnaneb aga mitmes mõttes Hermesega, sobitudes klassikalisse triksteri arhetüüpi nagu Hermeski. Hermese sümboliteks on tiibadega kiiver ning tiivulised sandaalid. Võib-olla otsin taas kinnitust oma eelarvamusele, kuid mulle tundub, et artiklit illustreeriva maali jaluses on jalgade kohal paiknevate heledate laikude näol tegemist tiibadega. Tiivulistest sandaalidest veidi ülalpool näen jooni, millest moodustub kiivri kontuur. Hermes oli teede, reisimise ja piirialade jumal, samuti vahendas ta surnute hingi allmaailma. Ripley reisib sarjas väga palju. On sümboolne, et ta uputab Greenleafi surnukeha ookeanipõhja. Suur osa tegevusest leiab aset piirialadel, näiteks hotellide vastuvõtulaudades, treppidel ja teedel. Tähenduslik on ka see, et Hermes oli varaste kaitsja ja unenägude jumal.
„Näha Caravaggio „Taevaõnnistuse seitset tegu“ vaid ühe korra ei ole kaugeltki mitte piisav,“ ütleb Richard Greenleaf sarja osas „Seitse halastust“ („Seven Mercies“). „Ripley“ on sügavamõtteline seriaal, mida peaks samuti mitu korda vaatama. Loos on palju tähendusvarjundeid ja visuaalne pool on detailirohke. Loodan, et minu välja toodud seosed ei hakka vaatamiselamust liialt segama. Võimalike tõlgenduste arv on suur ja igaühe alateadvusest võivad pinnale ujuda erinevad seosed, mis näitavad asju hoopis teises valguses.