Niisiis pole matemaatikast hindamise enda juures mingit kasu, mõõtmine muutub tähenduslikuks alles mingis väärtussüsteemis ja see pole ise kunagi matemaatilise päritoluga ega saagi olla.
Iga mõõtmine on olemuselt loendamine. Mõõtude loendamine ning loendamise suur pluss on see, et tegu on ühtlasi kõige ühesemalt mõistetavama kommunikatsiooniga: täisarv teeb oma vastutulelikus ühesuses leebeks ja taltsaks ka kõige skeptilisema möirgaja. Loendite lihtsus aga lausa provotseerib neid kuritarvitama, neid omavahel alusetult kõrvutama, suhestama jne. Näiteks selleks, et neljaline õpilane ei peaks end kahelisest õpilasest kaks korda targemaks, otsustas ülikool mõni aeg tagasi minna täisarvuliselt hindamiselt tähelisele hindamisele – B-d juba D-ga nii naljalt ei kõrvuta. Tähed on erinevad, aga võrdsed ning nii on hea ja demokraatlik ja humanistlik. Aastast 1955 valitakse meil ka aasta sportlast. Kas saab kõrvutada kettaheitjat tennisistiga, sumomaadlejat suusatajaga? No näete, saab küll. Elus kohtab ikka süsteeme, mille toimimist on lihtsurelikul võimatu mõista, näiteks nutitelefon või Nõukogude Liit, ja intellektitüübile, mis peab paratamatust tõe olemuslikuks osaks, võib olla lausa halvav avastus, et kuigi näiteks koera nimetamises koeraks pole midagi paratamatut, ei saa sõnu ka lihtsalt välja vahetada.
Faktoranalüüs pole kohe kindlasti ega kuidagi minu välja töötatud, kardetavasti on siin loodusteadusliku taustaga amatöörpressiesindajad pisut liiga omas keeles väljendunud. Kõige selgitavam oleks ehk selle kohta öelda süstemaatiline stereotüpiseerimine, näiteks tähelepanek, et suuremate pealsetega kaasnevad enamasti suuremad juured, taandatakse üheks tunnuseks (ehk faktoriks) jne. See on statistiline meetod ja seega seda toimivam, mida suurem on valim. Kui aga matemaatikat ei kasutata, on see kirjeldus tunnetusele üldine – üldistus ehk stereotüpiseerimine on üks tunnetuse põhimenetlusi.
Ühe hea ülevaate holistiliste süsteemide matemaatilise modelleerimise probleemidest annab Abraham Maslow oma peateoses „Motivatsioon ja isiksus”, mis kahjuks on üks neist suurteostest, mis on nii tuntud, et seda loetakse väga vähe ja jäädakse nõnda paljust ilma. Küllap parima sünteesi täppisteaduste ja romaani vaimust on andnud Robert Musil oma romaaniga „Omadusteta mees”. Arve seal ei ole, kalkulaatorid ja raalid vaimukarkudena ei tööta ning ainus variant on süvenenud lugemine.
Need neli kriteeriumi, millele keskendusime, olid representatiivsus, proosalikkus (vastandtendentsi esindavad kategooriad on siis lüürilisus, joobumus, romantilisus, tragöödiaarmastus jne), romaanikunstiline konstrueerimisvõime ja, ütleme, Tammsaare punktid, kirjanik kui avalik intellektuaal ühendatuna antropoloogiga sõna-sõnalt. Seotus Eestiga oli lihtsalt eeldus.
Märkisid, et kirjandustippude lõppvooru jõudmiseks oli vaja ka omapoolset valmidust. Millised eesti kirjanikud jäid kõrvale isiklikel põhjustel ehk ei saanud Alatskivi üritusel osaleda?
Jah, jõuga toomist ega tagaselja tituleerimist ei pidanud me heaks tooniks. Samuti ei tahtnud võtta rohkem kui nelja finalisti, kartsime, et isegi see võib olla paljuvõitu ning sunnib pinnapealsusele. Nimesid ei ole vist ilus välja tuua, eriti neid, kes kandideerisid, aga pidid välja jääma. Tuntavalt häiris naiste vähesus ning nende isegi aktiivne passiivsus, kui pöördusime mõne mittekandideerinu, kuid väga hästi kriteeriumidele vastava naiskirjaniku poole. Näiteks Maarja Kangrol on väga kõrged näitajad kõigis neljas kategoorias, aga ta ei tahtnud tulla. Ühte nime tahan veel mainida: Johanna Ross pidas sõbra pulmas osalemist olulisemaks kui sooliselt tasakaalustatud parnassi ehitamist. Võit lähisuhetes, kaotus feminismis, parem, et sellel oleks väikesed punktid representatiivsuses.
Nelja kirjanikku usutledes kergitasid väga olulisi teemasid. Kuidas kirjeldad ise praegust kirjanduspilti?
Õigupoolest oli kogu see üritus väga mitmeski mõttes representatiivne: alates ajastuspetsiifiliselt moonutatud meediapildist kuni tolastamistungi ja kõrgintellektuaalsuse kõrvuti eksisteerimiseni. Representatiivne on seegi, et kui mu käest küsiti väikest repliiki pressiteate jaoks, siis neljast lausest kaks kärbiti maha. Sealhulgas märkus, et „juba ammu ei saada päris kirjanikud kirjastuste korraldatavatele romaanivõistlustele oma käsikirju ja õigusega – see on päris kirjanikule alandav”. On küllalt neid, kes näevad isegi populus’e (ld k rahvas) ja vulgus’e (ld k lihtrahvas), tähendab populaarsuse ja vulgaarsuse eristuses reaktsionismi ning klassivõitluslik vaim sunnib teostama püsivat revolutsiooni, kukutama akadeemikud ja haritlased (sh päris kirjanikud) kui vaimukulakud. Ütleme, tee Sirbi ja Delfi vahel on mõlemas suunas liikumine loomavagunis, aga ühes suunas tuleb nimetus vaguni, teises sõitjate tüübist, tähendab, Bourdieu’ sümboolse ja kultuurilise kapitali mõiste sisaldavad paraku (ühest suunast vaadatuna) ka üpris eemaletõukavaid marksistlikke implikatsioone. Neid võttis enesestmõistetavusena küll juba Spengler, resümeerides, et iga au on seisuse au, aga seisus on hierarhilise ühiskonnakorralduse nähe. Ülo Vooglaiu raamatut „Vanaisa” tutvustades („Mehe au”, Sirp 6. I 2012) küsite (retooriliselt): „Kust peakski [kasvav poiss] omandama algteadmisi selle kohta, mida tähendab mehe au, mida tähendab meistri au? Kui paljudes koolides sellest kõneldakse, kui paljudes peredes selle peale mõeldakse?” Küllap kool, kus kõneldaks programmiliselt mehe aust, põhjustaks nüüd ehk suuremagi skandaali kui mõni sooneutraalne lasteaed. Ametlikult kindlasti, sest on meil ju nüüd riiklik autuse volinikki. Mehe mõõt lausa ei tohi olla (mehe) au, sest see käsitab meest seisusena ja see tähendab, et mehele on teised nõuded, kohustused, privileegid kui teisele seisusele ehk naisele. Dostojevski näitas väga täpselt, et iga võrdõiguslikkuse psühholoogilises tuumas on „õigus olla autu”. Sõnapaar „päris kirjanik”, mida ka ennist kasutasin, viitab kirjanikule kui seisusele, kirjaniku aule.
Tõsi, kirjanike liidus on olemas ka aukohus. Viimasel ajal pole kuuldavasti küll ühtegi protsessi olnud.
Veel nõukogude ajal oli kirjanikul kindlasti ühiskonna silmis au; toonast aega mäletavatele kirjanikele teevad tänapäevased tendentsid kindlasti tuska. Seda võis näha ka sellel üritusel, kus publiku hulgast rünnati just kirjaniku au, pilalauludega demonstreeriti, et puudub igasugune seisuslik vahe publiku ja kirjaniku vahel. Netikommentaaris on see standardvõte. Nõnda kipuvadki hellema autundega inimesed avalikkuses mitte sõna võtma ega taha ka kuskil võistelda. Võistlus on juba iseenesest üpriski ebaaristokraatlik nähtus ning kohe kindlasti ei luba meistri au võistelda selliga. Spordis esineb soo-au aga veel küllaga.
Algatused nagu Alatskivil aasta kirjaniku valimine või Siugja Sulepea preemia kahtlemata ergastavad õhustikku. Millised võiksid veel olla võimalused kirjanduspilti mõjutada?
Eks mõjutamisvõimalusi ole küllaga, nii poliitilisi kui kodanikualgatuslikke, ent kirjanikud ja kriitikud kasutavad eelkõige ikka sõna ja, nagu Tammsaare ütles, kui sõna ei aita, siis aitab jõud või muusika.
Tulevikuvisioonid, millest rääkisime omavahel pikemalt Friedenthali, Keräneni ja Hvostoviga (Sauter tuli teise autoga), on üsna spenglerlikud, tajutakse teatava surmaeelse kuldaja kohalolu, hääbumiseelset kirgastust. Ma jätaks siia siiski representatiivsuse lõtku, võimaluse, et tegu on isiksusetüübilise omapäraga, mis on omane teravdatud ajalootundmisega haritlastele, mida ka päris kirjanikud on (kui neil vähegi autunnet).
Ürituse põnevaim osa, sisuline mõttevahetus, toimus hilisõhtul suitsusaunas. Milleni seal jõuti?
Tegu oli ausa suitsusaunaga, elektrita ja veevärgita, seitse tundi köetud. Külla
p võib öelda, et lisaks kirjanikele oli seltskond tavatult suurel määral loodusteadusliku taustaga, geneetikutest füüsikuteni. Teemasid jätkus tundideks. Eks räägiti palju kirjandusest, eesti keelest, lugemisest, tendentsidest ja jõujoontest (noh, kuhu me need veame ja nii). Palju juttu oli lastest ja nende lugemusest ning uue meedia mõjudest, samuti õpetamisest. Võib-olla seoses eelnevaga tasuks mainida üht suhteliselt hilist tendentsi, mis iseäranis häirib õppejõude, keda samuti oli palju. Nimelt see, et üha enesestmõistetavam on nõue, et loeng peab olema huvitav, ning see nõue esitatakse õppejõule, mitte üliõpilasele. Mina olin Tartu ülikooli keemiatudeng aastatel 2000–2005 ning ma ei mäleta ühtegi kursakaaslast, kes oleks oma huvi seadnud kursuse mõõduks: öelda, et kõrgem matemaatika või orgaaniline süntees sind ei huvita, tähendanuks üheselt enda puudulikuks tunnistamist. Samad suundumused ilmnevad ka meedias ja kirjanduse vastuvõtus. Kirjandusteos peab olema huvitav ja huvitavus on maitse asi ning maitsed on erinevad, aga võrdsed, kõrvutamatud ja disputeerimatud. Sellise hoiaku eitus oli selle sündmuse laureaadi valikul eelduslik. Öelda, et „Võlumäe” laused on nii pikad, et ei kõlba lugeda, on sama, mis öelda, et diferentsiaalarvutus on nõme; öelda, et „Tõde ja õigus” on igav, on sama, mis öelda, et orgaaniline keemia imeb täiega. Põhikoolis on sellised hinnangud tüüpilised, kuid nüüd hakkavad need jõudma ka ülikooli.
Krõpsu eelistamine juurviljale on puhtalt maitse asi, tähendab, selline hindamine on täislapsik. Kindlasti ei saavuta Friedenthali „Mesilased” ligilähedastki lugejamenu Mihkel Raua hittraamatuga võrreldes ning lõviosa laste taskurahast läheb ikka krõpsu ja limpsi, mitte keefiri ja kaalika peale, kuigi viimased on objektiivselt parem toit. Sama laadi objektiivsust rakendas ka žürii. Ideaalne toit on korraga nii maitsev kui tervislik, kuid välistavate võimaluste korral eelistab täiskasvanu tervislikkust maitsele. Aga kui kaob ka täiskasvanu-au, see tähendab viimane positiivne au, siis, njah … on kõigega ühel pool.
Ja juhin tähelepanu veel sellele, et kuigi ka triksterlik Juhan Liivi Klubi virutas õhtu lõpul demonstratiivselt lauale „Tõe ja õiguse” viis köidet, puudus sellel konstante meelde tuletaval žestil, nagu kogu üritusel, igasugune reinveidemanlik paatos. Paatos, pühalik hardumus, aukartus jms on distantseeruvad hoiakud ja seetõttu ühtviisi halvad nii teaduse kui kirjandusega suhestumiseks.
Saunaõhtu lõppes sauna ees kastemärjal rohul. Higist auravad kehad üksiku küünla ümber ringis ja imperatiivne, linnavalgustusest rikkumata tähistaevas pea kohal, hüpitasime peos Liivi muuseumi kirvest ja arutlesime, kes võiks olla selle registraatorilesest liigkasuvõtja tänapäevane ekvivalent, kelle peal Raskolnikovina oma südant läbi katsuda.