Flavonoidid on taimede toodetud polüfenoolsed ühendid, mis tänu oma mitmekülgsele bioloogilisele aktiivsusele on saanud tähtsaks uurimisobjektiks kogu maailmas. Loomade ja inimeste organismid ei ole võimelised neid aineid sünteesima, mistõttu vastavate ühendite leidmine inimkehast annab selge vihje hiljutise taimse toidu tarbimise kohta. Flavonoidide süntees toimub kogu taimeriigis alates sammaldest kuni õistaimedeni, ainsaks erandiks kõdersamblad. Arvatakse, et nende ühendite biosüntees tekkis juba 470–550 miljonit aastat tagasi, kui Maa maismaakeskkonna asustasid taimede eelkäijad.
Taimedes on flavonoididel täita väga kindlad ülesanded. Nad kaitsevad taimi nii ebasoodsate keskkonnategurite, sh UV-kiirgus, põud ja külm, kui ka mitmesuguste haigustekitajate (nii bakteriaalsete, viraalsete kui seenhaiguste) eest. Kõige paremini on flavonoidide roll tuntud looduslike pigmentidena – just need ühendid annavad õitele, viljadele ja seemnetele iseloomulikud sinised, violetsed, punased, oranžid ja kollased värvitoonid, meelitades ligi tolmeldavaid putukaid ning ka loomi ja linde, et oma seemneid paremini levitada. Nii annab flavonoidide süntees taimedele kui paiksetele organismidele võimaluse kohaneda erinevate keskkondade ja pidevalt muutuva ümbrusega.
Flavonoidide tootmist mõjutavad märkimisväärselt klimaatilised olud, aga ka inimtegevus. On hästi teada, et põhjapoolsetele laiuskraadidele omastes temperatuuri- ja valgustingimustes sünteesitakse neid pigmentaineid märksa rohkem kui lõunapoolsetel aladel kasvavates liigikaaslastes. Niisamuti on selge, et viimastele aastakümnetele iseloomulik globaalne soojenemine on toonud kaasa flavonoidide sünteesi mõningase vähenemise taimede õites, lehtedes, seemnetes ja viljades.
Esimene tõenduspõhine teave selle kohta, et taimedes sisalduvad flavonoidid võivad olla olulised inimeste tervisele, pärineb 1930ndatest aastatest, mil Ungari teadlane Albert Szent-Györgyi näitas koos kolleegidega, et sidrunimahlast eraldatud produkt (nn tsitriin, hiljem iseloomustatud kui flavanoonide hesperidiini ja eriodiktüooli segu) vähendas kapillaaride seinte läbilaskvust ja haprust hemorraagilise lööbega patsientidel, kelle puhul C-vitamiini ravi ei aidanud. Sellest tulenevalt hakati tsitriini nimetama P-vitamiiniks (P tuleneb ingliskeelsest sõnast permeability ehk läbilaskvus). 1950ndatel aastatel selgus siiski, et flavonoidid ei vasta vitamiinide klassikalisele definitsioonile ja see tõi kaasa P-vitamiini terminist loobumise. Kuivõrd toidus sisalduvate traditsiooniliste toitainete puudujääk põhjustab ägedaid tõsiseid tervisemuresid, siis flavonoidide eemaldamine menüüst selliseid probleeme esile ei kutsunud. Selline tõdemus jättis mõneks aastakümneks flavonoidide käsitlemise soiku kuni 1990ndateni, mil suuremahulised uuringud näitasid, et flavonoidirikaste toitude söömine pakub märkimisväärset kaitset vananemisega seotud krooniliste hädade eest, sh südame-veresoonkonnatõved, insult ja vähk. Nendel inimestel, kes tarbisid rohkem teatud taimseid toiduaineid, leiti märksa vähem südamehaigusi, aga ka kindlat tüüpi pahaloomulisi kasvajaid. See teadmine viis flavonoidide uurimise kiire hoogustumiseni üle maailma. Nii ongi nende ühendite kohta avaldatud teadustööde maht kasvanud viimastel aastakümnetel kiirusel, mis ületab mis tahes teiste toidu koostisosade kohta publitseeritud uuringute arvu, keskendudes peamiselt flavonoidide bioloogilistele rollidele ning nende molekulaarsetele toimemehhanismidele inimkehas.
Praegu tuntakse juba enam kui 9000 struktuurilt mõnevõrra erinevat flavonoidi. Neist mõnda (nt kvertsetiin, apigeniin, luteoliin) leidub väga mitmetes taimsetes produktides, teised on aga oma bioloogilise allika poolest piiratumad, nt rohelises tees ja kakaos sisalduvad katehhiinid, tsitruselistes viljades leiduvad flavanoonid, sojatoodetes sisalduvad isoflavoonid või marjades leiduvad antotsüaniinid. Kuivõrd need taimsed kemikaalid esinevad mõnevõrra suuremates kogustes viljade koortes, siis on näiteks kirsstomatite kvertsetiini sisaldus oluliselt suurem kui normaalsuurusega tomatites. Tsitruseliste viljades on flavonoidid kuhjunud peamiselt viljaliha katvasse valgesse koorde ja segmentide seintesse, mistõttu on flavanoonide sisaldus viljades märkimisväärselt suurem kui nendest pressitud mahlas. Sõltuvalt individuaalsetest toitumisharjumustest ja toiduvalmistusviisidest, aga paljuski ka kultuuriruumist ja geograafilisest paiknevusest tarbitakse päevas flavonoide keskeltläbi paarsada milligrammi kuni üks gramm.
Viimaste aastakümnete uuringud on näidanud, et flavonoididel võib olla väga erisugune bioloogiline aktiivsus, toimides antioksüdantsete, põletikuvastaste, antibakteriaalsete, viirusvastaste, immuunsüsteemi moduleerivate, veresuhkrutaset reguleerivate, vananemist pidurdavate, seedekulglat, südame-veresoonkonda ja närvisüsteemi kaitsvate ning ka vähivastaste ainetena. Kõiki neid toimeid reguleerib konkreetsete ühendite seostumine märklaudadega rakkude pinnal ja sees, tuues kaasa muutusi rakkude talitluses. Nii tunnemegi flavonoide praegu kui toidu koostisosi, mille puudus ei avaldu kohe, vaid nende tähtsus väljendub eluea vältel, pakkudes tuge nii tõsiste krooniliste haiguste ennetamisel kui ka ravis. Näitena võib siinkohal tuua Guna Yala saarestikus elavad indiaanlased, kelle seas ei ole täheldatud vananemisega seotud vererõhu tõusu ega kõrgvererõhktõbe, hoolimata tõsiasjast, et maailmas moodustavad nad ainsa teadaoleva rahvarühma, kes sõltub oma toidu säilitamisel selle soolamisest. Sellist huvitavat seost põhjendatakse saarestiku elanike igapäevase kakao tarbimisega kogustes, milles leiduvad katehhiinid pakuvad kaitset nii südame isheemiatõve ja insuldi kui ka teist tüüpi diabeedi tekke eest. Nii ongi iga päev üle viie tassi kakaod joovate guna indiaanlaste suremus südame-veresoonkonna haigustesse 9,1 korda madalam kui Panama mandriosa elanikel. Guna indiaanlaste sisserändel Panama mandriossa ja kohanemisel sealsete läänemaailmale lähedasemate toitumisharjumustega suureneb ka nendel kõrgvererõhktõve esinemus.
Täiesti omaette teemaks flavonoidide uurimisel on nende taimset päritolu ühendite koostoimed krooniliste haiguste ravis kasutatavate medikamentidega. Nii näiteks võivad kindlad flavonoidid suurel määral võimendada vähkkasvajate raviks kasutatavate ravimite toimetõhusust, võimaldades saavutada samaväärseid raviefekte medikamentide madalamate annuste juures, leevendades seeläbi nende raskesti talutavaid kõrvaltoimeid.
Peatudes lõpetuseks teemal, milline võiks olla flavonoidide uurimise temaatika üldine sõnum inimkonnale, tuleb ühelt poolt rõhutada flavonoidide leidumist puuviljas, köögiviljas, teraviljas, kaunviljas, marjades, vürts- ja ravimtaimedes, meetoodetes, pähklites, seemnetes ja ka taimset päritolu jookides. Teisalt seda, et taimsetest allikatest tarbituna on flavonoidid inimesele enamjaolt ohutud. On ju inimkond flavonoididega kokku puutunud nii toidu kui ka ravimtaimede kaudu juba aegade algusest. Iseasi on olukord, kui vastavaid ühendeid hakatakse lisanditena juurde võtma ülisuurtes annustes. Teades nende ainete rolli krooniliste haiguste ennetamisel on oluline flavonoidirikaste toitude igapäevane tarbimine võimalikult laias valikus. Konkreetsete terviseriskide vähendamiseks ja ka tõbede raviks on arvestatav toime enamasti vaid kindlatel ühenditel ning mitmeid selliseid aineid ja ainete komplekse võib apteekide ja tervisepoodide riiulitelt lisanditena ka leida. Flavonoidide olemuse ja toime tundmine on seda enam tähtis, et mõned vastavad sünteetiliselt modifitseeritud ühendid on jõudnud juba ka uute ravimikandidaatidena kliiniliste uuringute lõppfaasi.
Flavonoidide põhialused ja nendest saadav kasu tervisele
Aasta alguses ilmus New Yorgis asuvalt teaduskirjastuselt Nova Science Publishers flavonoidide kohta esimene laiaulatuslik kõrgkooliõpik „Flavonoidide põhialused ja nende tervisekasud“ („Fundamentals of Flavonoids and Their Health Benefits. A Textbook for Undergraduate, Graduate, and Postgraduate Students“), autoriks Katrin Sak. Õpik on mõeldud kasutamiseks erineva tasemega tudengitele, nii põhiastme üliõpilastele kui ka kraadiõppuritele magistrantuuris ja doktorantuuris.
Koostatud õpik avab flavonoidide ajakohase käsitluse tähtsamaid aspekte. Lisaks nende ühendite keemiliste omaduste, struktuuri ja peamiste looduslike allikate kirjeldamisele on eraldi peatükid pühendatud flavonoidide biosünteesile ja rollile taimedes, ainevahetusele inimorganismis ning kõige olulisemale bioloogilisele aktiivsusele võitluses põletikega, bakteriaalsete, viirus- ja seenhaigustega, diabeediga, kardiovaskulaarsete probleemide ning mitmesugust tüüpi vähkkasvajatega. Vaatluse all on nende ühendite roll nii rakutasandil eri signaaliülekanderadade mõjutajatena kui ka loommudelites, kliinilistes katsetes ja suuremahulistes epidemioloogilistes uuringutes. Seeläbi sobib see õpik kasutamiseks nii fütokeemiakursusel taimedes sünteesitud ühendite tundmaõppimiseks kui ka farmakognoosiakursusel taimsete koostisosade toimete mõistmiseks inimorganismis asetleidvate protsesside reguleerimisel. Raamatu ilmumisele lisab kaalu tõsiasi, et tegemist on maailmas esimese spetsiaalselt flavonoididele pühendatud õpikuga.